Ülestähendusi Pärnu muusikafestivalist anno 2025

Nüüd juba viieteistkümnes Pärnu muusikafestival (14.–25. VII 2025, kunstiline juht Paavo Järvi) tervitas oma järjekordset aastapäeva enneolematult suure publikuhulga ning sarnaselt eelmistele aastatele laia haarde ja sisuka kavaga. Midagi oli tänavu siiski teistmoodi, sest sõltumata alguspunktist viis iga kontsert, iga sündmus lõpuks Arvo Pärdini, kelle 90. sünnipäeva me sel kuul tähistame. Kümne päeva jooksul kõlas ligi 30 teost helilooja kõigist loomeperioodidest, avades nii kuulajatele kui tõenäoliselt ka paljudele noortele osalistele esmakordselt tahke Pärdi pika loometeekonna eri etappidest. Paraku tuli teha kavas muudatusi festivali korüfee Neeme Järvi puudumisel, ent tema soe ja toetav vaimne kohalolek laotus otsekui suurepärane suveilm kogu ürituse kohal.

Sügava mulje jättis Tüüri oboekontserdi “Desert Wind” esiettekanne Kalev Kuljuse soleerimisel.

Pärnu festivali puhul pole enam tarvis eraldi välja tuua selle jätkuvalt kõrget taset, pikkust ega intensiivsust, sest tihe programm võib mahutada ühte päeva mitu kontserti, millest oleks kahju ilma jääda. Tahan siiski tunnustada, et niisugust järjepidevust on suudetud hoida – ühe väikeriigi puhul on selline sündmus lausa Kalevipoja vägitegude vääriline saavutus, eriti kuna viimastel aastatel on võimalus kontsertidest nii Klassikaraadio kui festivali TV ülekannete vahendusel osa saada veelgi suurendanud üleilmset kuulajaskonda. Kindlasti toob iga aasta kuulajatele ka värskeid ja kordumatuid muusikalisi elamusi ning kujuneb mitmekülgne pilt, mille kirjeldamine läheks pikaks ja seetõttu vabandan nende muusikute ees, keda järgnevalt ei mainita, sest kõigi osalejate panus sellesse suurüritusse on hindamatu. 

Siinkirjutanule jäid nii kohapeal kui ülekannete vahendusel kuuldust tippude tipuna kõrguma Eesti Festivaliorkestri (EFO) kontserdid, kus astusid üles maailmatasemel solistid Kalev Kuljus (oboe), Vilde Frang (viiul), Iveta Apkalna (orel), Hans Christian Aavik ja Mari Poll (viiul) ning kuulajate ette toodi kolm uudisteost – Erkki-Sven Tüürilt, Elis Hallikult ja Alisson Kruusmaalt. Erilisteks sündmusteks oli “Eesti pillifondi gala”, meeleolukas öökontsert Pärnu Linnaorkestrilt ja karismaatilise Nordic Pulse Orchestra õhtu Kristjan Järvi käe all. Mainimata ei saa jätta Vox Clamantise ülesastumist Jaan-Eik Tulve juhatusel Pärnu Issandamuutmise katedraalis, kus kristalliseerus Pärdi koorimuusika palvelikkus, millega sundimatult haakus Helena Tulve ja Riho Esko Maimetsa uuem looming.

Mõni sõna ka festivali ühest tugisambast Järvi Akadeemiast, mis on avanud paljudele noortele dirigentidele ja instrumentalistidele üle maailma harukordse võimaluse meistrikursusteks tippmuusikute käe all. Selle intensiivse töö viljad tuuakse publiku ette mitmel kontserdil, neist olulisimana kahtlemata akadeemia lõppkontserdil. Igal neist kõlas mõni Pärdi teos ja võis aru saada, et nii mitmelgi noortest muusikutest tuli Pärdi nõudliku helikeelega kokku puutuda esimest korda, kuid ehk saab nii mõnigi neist edaspidi Pärdi muusika saadikuks maailmas.

Akadeemia Sinfonietta andiski festivali avataktid Pärdi ühe märgilisema teosega “Cantus Benjamin Britteni mälestuseks” Tallinnas Jaani kirikus ja Laulasmaal Arvo Pärdi keskuses. Pärnu avakontserdil mängis akadeemia sümfooniaorkester, seekord paraku Paavo Järvi juhatusel, kes asendas viimasel hetkel oma isa, ja nii jäi ära vanima dirigendi ja noorimate esinejate tore kõrvutus, kuid kontserdi taset see ei kõigutanud. Akadeemia lõpugalal, kus noori orkestrante toetas tegusalt Pärnu Linnaorkester, astus lavale kümme noort dirigenti, kes kõik juhatasid üht osa valitud teosest ning vaatamata fragmentaarsusele sai sellest publiku soojal toetusel väärikas lõpetus kogu meistrikursuste sarjale. Kava oli kirju: meditatiivne Pärt, õhulised Lehári valsid, filosoofiline Brahms ja õhtu kulminatsiooniks Beethoveni 3. klaverikontsert Sten Heinoja suurepärases esituses. Nimetamata ei saa ka jätta akadeemia õppejõudude esinemist Pärnu Eliisabeti kirikus, mis jäi küll kahe kaaluka kontserdi vahele, ent kogus siiski arvestatava kuulajaskonna.

Kuuldud uudisloomingust jättis sügavaima mulje Erkki-Sven Tüüri oboekontserdi “Desert Wind” esiettekanne Eestis, olles mullu saanud sooja vastuvõtu Hamburgi Elbphilharmonie’s. Minu silmis sai see teos kõrgeimad plusspunktid, sest oli valminud helilooja ja interpreedi sünergias, mis sünnitas üllatuslikke momente nii helikeeles kui interpretatsioonis ja kõlas äärmiselt huvitavalt. Üheosalises vägagi sümfoonilise faktuuriga kontserdis sai kuulda rikkalikku ja volatiilset orkestripartiid, tüürilikult tuttavlikke kõlakihistusi, mis seekord vaheldusid kergemate tantsuliste rütmielementidega, aga ka hämmastavaid tehnilisi võtteid orkestrilt ja soolopillilt, seda eelkõige Kuljuse enda kujundatud pikas improvisatsioonilises kadentsis, kus kõlasid mitmehäälsus, mikrotonaalsus, glissando’d, topelttrillerid ja muud erakordsed võtted, mida ta esitas näiliselt muretu kerguse ja kohati suisa väikese kelmikusega. Kuigi solist avaldas intervjuus Klassikaraadiole lootust, et kontsert jõuab eesti oboemängijate püsirepertuaari, tekkis pärast kuuldut sportlik huvi, kes küll suudaks seda esitust ületada, sest meie maarjamaiselt tagasihoidliku Kuljuse mängutase pole enam mitte Olümpose jalamil, vaid tipule väga lähedal. 

Paavo Järvi ja Alisson Kruusmaa pärast noore helilooja teose “Valse lente” esiettekannet. FOTO KAUPO KIKKAS

Festivali tellimustöödena valminud Elis Halliku “Oriri” ja Alisson Kruusmaa “Valse lente” tõid festivalirepertuaari impressionistlikku õhulisust, pehmeid kõlavärve, sillerdavaid tämbreid, aga ka vägevaid orkestrikulminatsioone ja kohatise kurbliku maailmalõpumeeleolu, mida tasakaalustas ettevaatlik optimism. Neist “Oriri” jäigi meelde avara orkestrikäsitluse ning täpselt välja mõõdetud dünaamilise kujundusega. “Valse lente” äratas huvi karakteersetest esimestest taktidest peale ja hoidis seda ülal kuni pisut ootamatult saabunud lõpuni. Mõlemaid tahaks kahtlemata väljaspool festivalimelu veelkord kuulata ja, mine tea, ehk need leiavad ka uusesitustel täiustamist.

Väga sümpaatne oli pillifondi keelpillimängijate galaõhtu Hans Christian Aaviku elegantselt koostatud kavaga “Vaikus ja tuli”. Vaikuse piiril kõndinud meeleolu kulges tõusvas joones läbi Arvo Pärdi “Summa” ja “Siluani laulu”, Philip Glassi “Mishima/Closingu” ja Erkki-Sven Tüüri väikevormide (“Illusion”, “Action”) tulele üha lähemale, suisa kõrvetades Modest Mussorgski teoses “Pildid näituselt”. Kes veidigi muusikaga tegelenud, teab seda tsüklit sooloklaverile ja veidi pelgasin, et ehk kõlab kõik liiga tuttavlikult. Tegelikult ületas esmakordselt kuulajate ette toodud keelpilliseade oma värvikuselt originaalversiooni mäekõrguselt, lavalt hoovas kord verdtarretavat õudust (“Baba-Jaga”, “Katakombid“), siis taas väärikat ilu (“Vana loss”, “Vägilasväravad Kiievis“), kokkuvõtteks tõi see kammerkoosseis kuulajate ette eriliselt nüansirikkaid ja suisa orkestraalseid kõlasid ning minu arvates ühtlasi aegade tagant üsna adekvaatse kvintessentsi meie naaberrahva olemusest.

Sarnases tummises ja üllatusi toonud õhustikus möödus ka Pärnu Linnaorkestri öökontsert, mille kava oli juba teist aastat järjest kokku seadnud orkestri dirigent Henri Christofer Aavik. Seekord leidus öös kõige ehedamat par excellence Eestit Tormise, Tambergi, Elleri, Sumera, Pärdi ja Tubina näol ning öö liikus vähemalt orkestri esituse osas tõusvas joones, kulmineerudes Pärdi 1. sümfoonia ning eriti selle efektse lõpukulminatsiooniga, et taas rahuneda Eduard Oja “Ööpoeemis” orkestrile ja viiulile, solistiks EFO seekordne kontsertmeister Benjamin Baker. Viimase esituses jäi meelde ka Heino Elleri imekaunis “Fantaasia” g-moll.

Igal aastal leidub festivali programmis mõni projekt, mis pakub mitmekesisust ja juba teist aastat järjest on ohjad Kristjan Järvi ja tema pühendunud Nordic Pulse Orchestra käes, kelle seekordne rännak otsekui nullist loodud platoonilises ideaalmaailmas kandis pealkirja “Pärdi peeglis”. Valguse, visuaalide ja lavalise liikumise koosmõjus kujunes kõigi meeltega haaratav atmosfäär, mille tuumaks valik Pärdi loomingust, nende seas kõige soojema ja intiimsemana mõjunud “Ukuaru valss” ja “Kuss-kuss, kallike”, peale selle muud Pärdiga seotud teosed, kõik omavahel põimitud haaravaks tervikuks. Arvan, et kui kuulaja läheneb sarnasele kuuldule ja nähtule kui tabula rasa – puhta lehena ja avatud meeltega, saab ta suure elamuse osaliseks. Publik reageeris õhtule igatahes maruliste ovatsioonidega.

Kõrvuti uudisteostega tõi EFO kahel õhtul kuulajate ette tuumakad orkestrikontserdid. Neist esimese solistiks oli Hamburgi Elbphilharmonie resident-organist Iveta Apkalna, kelle esituses haakusid Poulenci teose vaimulik süvitsiminek ja mänglev sensuaalsus loomuliku kergusega, selles tõlgenduses olid Järvi ja EFO talle ideaalseks toeks. Veelgi tihedamat lavapartnerlust orkestri ja solisti vahel võis kogeda Vilde Frangi ülendavas Beethoveni viiulikontserdi tõlgenduses, mis tõi esile teose vaimse sügavuse ja ilu. Frangi esitus oli soojalt kaasahaarav, mõtestatult fraseeritud, samas pidevas dialoogis orkestriga äärmise selguse ja sisepingega, mida jälgida oli unustamatu kogemus. 

Sümfooniliste tuumikteostena kõlasid EFO esituses veel rütmierksalt ja efektselt Stravinski kontsertsüit “Tulilind”, mis on juba pikalt kuulunud Paavo Järvi põhirepertuaari ja manas silmade ette nostalgilisi stseene koloriitsest balletist, ning Beethoveni 8. sümfoonia kui osutus Paavo Järvi erakordsest Beethoveni interpretatsioonist, mida ta on aastate jooksul lihvinud ning omanäoliseks kujundanud – ilma raskepärasuse, paatose või deklaratiivsuseta, täites saali helguse ja säraga. Seekord olid sümfoonia kõik neli osa ühendatud üheks järjestikuseks tsükliks, mis rõhutas veelgi esituse dünaamilisust. See, kuidas Järvi viis nappide žestidega nüansirohkele mängule orkestri, kes üha tormakamad tempod toredasti välja kandis, oli tõeline ime.

Kogu festivalile pani punkti Arvo Pärdi “Credo“, mille esituseks tulid koos EFOga lavale Eesti Rahvusmeeskoor, Ellerheina tütarlaste- ja vilistlaskoor, et viia kuulajad vanatestamentlikku hea ja kurja vastandumisse, korra ja kaose dialoogi keerisesse, tuues nad lõpuks Bachi C-duur prelüüdi helidega (pianist Kalle Randalu) tagasi harmooniasse. Sedavõrd kõneka kulminatsiooni ja lootusrikka meeleoluga lõppes tänavune Pärnu muusikapidu.