_page-0001.jpg)
Külli Kiivet on üle-eestilise neidudekoori Leelo ees seisnud ligi pool oma dirigendikarjäärist. Ühisele teele mahub nii konkursivõite, juubeleid kui ka salvestusi. Tänavu märtsis tähistati uhke kontsert-lavastusega koori edasilükkunud 25. sünnipäeva. Mis koor õieti on Leelo, mille poolest erineb üle-eestiline koor ja kuidas on olla selle dirigent, rääkisime Külliga ühel aprillikuu hommikul.
Külli lugu Leelo juures algas ajal, mil ta oli Head Ööd, Vend dirigendina kammerkooride liidu juhatuses. Ettepanekuga kandideerida uueks peadirigendiks pöördus tema poole ühe kooriühingu koosoleku eel Raul Talmar, kes oli selleks ajaks Leelo ees olnud üle kümne aasta. “Mõtlesin tükk aega, mida teha,” sõnab Külli. “Tollel hetkel tundus väga suur vastutus võtta üle-eestiline koor üle.” Ometi tegi noor dirigent julge sammu ja valmistas ette põhjaliku kandidatuuri. “Kümme aastat tagasi olin ma ka kümme aastat noorem,” naerab Külli. Esimese ühise ettevõtmisena sõitis ta koos Talmari ja dirigent Anne Kanniga kaasa sõpruskohtumisele Stockholmi.
26 aastat leelotamist
2021. aastal täitus kooril 25 tegutsemisaastat, mille puhul anti välja heliplaat ning korraldati koos vilistlaste ja sõpradega suur kontsert. Juubelite vahele jäänud viie-kuue aasta jooksul oli üksjagu unustamatuid hetki, kuid kõige uskumatumaks peab Külli üle elatud koroonaaega, sealhulgas koori õigel sünnipäeval peetud stiilipidu: “Kuidas me istusime Zoomis ja pidasime Leelo juubelit – kõik olid oma kodudes kostüümides ja mina oma lapsega kodus saunas. Me ei saanud olla koos, selles mõttes oli väga meeldejääv … ja samas kurb. Juubelikontserti valmistasime pikalt ette ja kõige suurem heameel on, et see sai tehtud nii, et meil kõigil on süda rahul. Tagasiside on olnud väga positiivne ja inimestele on meeldinud see, mis teeme,” sõnab dirigent. Piirangute tõttu lükkus juubel edasi kaks korda, mistõttu ettevalmistused venisid pea kolme aasta peale. See mõjutas ka salvestamist: “Juubeliplaati salvestasime koroonalainete vahepeal, mistõttu ma ei ole kõigega 100% rahul. Samas see näitab koosseisu kõla ja töö spetsiifikat – lihtsalt on teistmoodi.”
Enne koroonapiiranguid andis koor tihti kontserte Eestis ja kaugemalgi. “Sellised suured asjad on meil olnud jah,” meenutab Külli ja loetleb: “Riias kooriolümpial käik ja olümpiavõitjatunne. Siis täiesti uskumatu Korfu grand prix’ võit – need olid väga-väga uhked saavutused.” Viimastel aastatel on kõik Leelo esinemised olnud nagu sündmused omaette. “Kohati tundub uskumatu, kas tõesti tohib esineda, ilma maskita ja …,” jääb mõte lõpetamata. “Koroonaajal ma tundsin sellest tohutut puudust. Võibolla ei saanud enne arugi, kui palju meid mõjutab live-esitus – vajadus kuulata, kogeda, olla sealsamas.”
Üle-eestilised koorid on omaette nähtus
Olulise koha Külli südames on pälvinud Pärt Uusbergi “Eestimaa atmosfääride” esitamine ühisprojektina koos teiste üle-eestiliste noortekollektiividega: “Meil oli üle aastate võimalus väljaspool suvelaagrit kokku saada ja rikastada just üle-eestiliste kollektiivide elu.” Ta suhtub üle Eesti tegutsevate kollektiivide teemasse kirglikult ja peab nende rolli väga oluliseks. “Kui me mõtleme neidude ja noormeeste peale, siis väga suur probleem on nende kooriliikide hääbumine,” jagab Külli muret. Nii on ka Leelos tüdrukuid, kelle kodumaakonnas ei ole ühtegi neidudekoori: “Üle-eestiline koor võimaldab neil lauljail osaleda selle kooriliigi töös.”
“Kõige tähtsam on aga see, et tekib üle-eestiline kogukond,” jätkab Külli. Ta on ka varem öelnud, et üleriigilises kooris käies on tõenäoliselt igas maakonnas sõber. Vähemoluline ei ole kooriga kaasnev laiem mõju: “Me kasvatame ja harime kultuuriliselt neid noori, kes armastavad Eesti rahvuskultuuri. Kes ühel hetkel toovad oma lapsed koori laulma ja laulupeole, ostavad plaate ja käivad kontsertidel. See on kõik laiema haardega töö.” Oma ainulaadse panusega toetavad üle-eestilised kollektiivid kooriliikumise kui Eesti kultuuri ühe samba säilimist ja arengut. “Me hoiame seda nii-öelda koorilaulufännide kampa mõnes mõttes koos,” kõlab Külli kõige isikupärasem kirjeldus oma leelode kohta.
Erinevalt tavakooridest peab korra kuu või paari jooksul kokku tuleva koori tegemisi pikalt ette planeerima. “On tava, et koguneme reedel, teeme proove ning pühapäeval anname väikese kontserdi koos kohaliku kollektiiviga,” selgitab Külli. Ta kinnitab, et harjumus teha laagris palju tööd tuli praktika käigus: “Alla ei tohi anda! Seda mina endale üldse ei luba, sest alati on olemas lahendus.” Hoolikalt planeeritud töö ehmatab alguses mõned vähem kogenud lauljad ära, kuid omapärase töörütmiga kohanetakse kiirelt. Külli jätkab: “Mulle on öeldud, et sa teed ju tippkoori ja sul laulavad valitud lauljad nii hästi, aga päriselu seal taga on teine. Ei ole nõnda, et kõik loevad noodist ja on individuaalselt suurepärased solistid, ja see ei peagi nii olema,” on koorijuht veendunud. “See ongi see mõte, et kui on tahe laulda, siis on selleks võimalus ja koht. Iga inimene peab väärima võimalust areneda.”
Ilus, ent ebastabiilne eriala
Oma kogemusest teab Külli, et üle-eestilise koori dirigent peab olema kiire kohaneja: “Ei saa eeldada, et ka kogenud dirigent oskab teha üleriigilist koori, sest see on perioodiline projektitöö. Aga ma arvan, et väheste kogemustega dirigendil on see veel raskem sellepärast, et sa pead mingid vitsad olema elus kätte saanud ja kogenud, mis toimib ja mis ei toimi.” Tänu oma varasemale tööle neidudekooridega oli tal kindel nägemus ja kõrvus kõla, mida soovis saavutada, ning pühendumus kandis vilja juba alguses. “Esimese aasta lõpus läksime Peterburi konkursile ja võitsime grand prix’. See oli väga töökas aasta, pärast seda võibolla stabiilsus tekkiski ja tüdrukud said ka minust rohkem aru.”
Dirigent ei tee koori kunagi üksi, vaid tema ümber on palju inimesi alates lauljatest ja korraldajatest. “Mitte ainult muusikuid, vaid ka pere ja õpetajad,” täpsustab Külli. Ta on tänulik võimaluse eest teha tööd nii, et ta lapsed on hoitud, ning et rasketel aegadel on leidunud toetavaid sõpru: “Ja et on olnud neid, kes pärast suuri võite või õnnestumisi on julgenud öelda, et midagi oli hästi, sest eestlane ei tule eriti kiitma. Aga vahel on seda vaja.”
Koorijuht loodab, et ka poliitilisel tasandil mõistetaks selle ilusa eriala raskust: “Et otsustajate ja kultuurisuunajate silmist ei kaoks ära õigluse tunne, et seda kõike peab toetama järjepidevalt elus hoides, mitte ainult laulupeol plaksutades.” Viimased aastad on tõstnud esile vajaduse stabiilsuse järele. “Kõik mu kolleegid, ka mina, panustame tegelikult meeletult palju energiat ja aega, aga see võib igal aastal ära lõppeda,” jätkas ta. “Koroona ajal oli see eriti ränk, et dirigenditööd ei saagi nagu teha. See oli kohati ootamatu šokk.”
Püsides raskuste kiuste
Külli erakordselt tugev kohuse- ja missioonitunne hoiavad teda jätkuvalt koorimuusika juures. “Mõningad raskused on olnud võimalik alla neelata tänu sellele, et see töö mulle väga meeldib,” ei salga ta. “Mulle meeldib protsess, kuidas saada muusika helisema, mitte õpetada ainult noote. Ja mulle väga meeldib tegeleda inimeste häältega, sest meis on peidus väga suur potentsiaal, millest ise ei olda teadlikki.” Tegutsedes juba 18 aastat koorijuhina, valutab ta südant valdkonna suurte probleemide üle: “Pärast koroonat tunnetan, et ma teen seda tööd nende pärast, kes on koorimuusika fännid. Jah, on oluline kasvatada uut põlvkonda peale, aga ka dirigendil peab olema rõõm tööd teha. Palk selle eest muidugi ka.”
“On väga rõõmustav, et süsteem, mille sees me Leeloga oleme, on muutunud stabiilseks,” tunnistab Külli. “Koorielu korralduses ei ole väga suuri langusi ja vokaalne kvaliteet on muutunud ühtlaseks.” Üheks suurimaks isiklikuks saavutuseks Leelo juures peab ta seda, et koor on püsinud elujõulisena ning musitseerimine on kvaliteetne. “Minu jaoks on oluline, et oleme saanud käia konkurssidel ja meil on läinud seal hästi, sest see tõstab koori taset.” Möödunud aastate jooksul on koori tegevuses olnud ka ärevaid hetki, eriti majandusliku toimetuleku osas: “Tunnen muret selle üle, et see on ainult LEELO MTÜ enda põlve otsas tegemine, samal ajal kui on vastutus hoida elus üle-eestilist, ikkagi ajalooga koori.”
Kuigi väljastpoolt paistab koor väga tubli ja hakkama saamine tundub loomulik, siis tegelikult on selle traditsiooni elus hoidmise taga suur töö. “Tunnen, et olen andnud selleks väga palju energiat ja ma ei loe oma töötunde, kui teen Leelo tegemisi,” sõnab Külli mõtlikult. Õnneks on koorilaulu juures paljut, mille üle rõõmustada. “Ehe emotsioon seda tööd teha, inimestega kohtuda – olla koorimuusika mullis. Paljud mured saab sel hetkel ära unustada,” lausub Külli. “Kogu laulupeoprotsess ning noorte inimeste ja häälte areng on asi, mille sees mulle meeldib olla.”
Laulud suhu ja lavale
Repertuaari valimist alustab Külli muusika kuulamisest. Konkursikava puhul peab ta oluliseks, et valitu dirigenti vaimustaks: “Ainult siis on võimalik, et hästi hakkavad kõlama ka need laulud, mille võlu ei pruugi koorilaulja alguses hoomata nende raskusastme, keele või ülesehituse tõttu. Kui laul mind inspireerib, siis olen täiesti kindel, et suudan lauljale selle selgeks teha.” Ka seadeid tellides tuleb kasuks, kui dirigendil on teosest ettekujutus: “Ühel hetkel hakkad kuulma oma peas, kuidas see laul kõlaks Leeloga ja siis on sellest võimalik teha seade, või öelda, et nii ei sobi, ei kõla.”
Leelo repertuaarist on mitmed lood hakanud elama oma elu, näiteks “Lööri laul” või “Kergotamine”. “Me oleme neidudekoori repertuaari muusikaliselt päris palju rikastanud,” arvab Külli. Kui olemasolevasse repertuaari on lihtne kinni jääda, siis töö heliloojate ja seadjatega rikastab nii koori kui ka koorijuhti. “Oleme andnud võimaluse hakata särama päris mitmel sinnamaani võibolla mitte nii tuntud heliloojal. Usaldada nende muusikat ja panna helisema nii, et tuleb välja see, mida helilooja on mõelnud.” Helgelt kumavad Leelo repertuaarist läbi armastus, headus ja ilu – neiulikud teemad.
Kõikide aastate jooksul on leelod väärtustanud laulmise kõrval ka liikumist. “Mulle sobib, kui laulmise juurde liigutakse, sest tihtipeale toob see laulust, sõnumist või häälest välja just viimase nüansi, mis annab i-le täpi,” sõnab Külli. “Seisvaid koore on väga palju, aga noored on elavad ja elurõõmsad.” Koostöö koreograaf Elo Undiga pani silmad särama suurel osal naiskoorilauljatel, kui 2019. aasta laulupeol esitati “Kergotamist”. “Kuigi nurinat enne loo õppima hakkamist oli, siis tegelikult on see võibolla lugu, mida laulupeost kõige rohkem mäletatakse,” meenutab Külli. “Just liikumine andis laulule energia, mis kandus üle lauluväljaku nii, et kõik tantsisid pärast korduse ajal kaasa – see oli ikkagi vinge!”
Laulja teine perekond
Üle-eestilise neidudekoori lauljad on keskmiselt vanuses 15–25 aastat. “Leelod on neidudekooris laulmise ajal väga õrnas eas ning dirigendina on ilus vaadata seda kasvamist ja olla teekonnal kaasas toetava sõna või rõõmsa naeratusega,” on Külli näinud kõrvalt mitmete kümnete tüdrukute kasvamist põhikooliõpilasest ülikoolilõpetajaks. Dirigendina saab ta sel teekonnal enamasti olla kõrvalseisjana kas eeskujuks, toetajaks või rasketel hetkedel nii-öelda kinnipüüdjaks.
“Võib-olla teinekord on eluraskused saanud tänu Leelos käimisele hoopis positiivse muutuse või on need tüdrukud, kes on temaga koos laulnud, saanud aidata,” usub Külli kooriõdede omavahelisse toetusesse, “või on tänu sellele leitud elukoht või uus sõber. See on põnev aeg noore inimese, eriti naise elus.” Ta jagab oma tähelepanekut: “Meil on kooris nii palju kogemusi, et kui gümnaasiumi lõpus küsida või öelda, et issand, mul on näiteks matemaatika lõpueksamiga täiega jama, siis on ikka keegi just selle üle elanud ja teab, kust saada abi ning et see on tehtav.” Sellist tuge peab Külli väga tähtsaks.
Kuigi koor teeb intensiivselt muusikalist tööd, ei unustata ära omavahelist suhtlust. “Mõnes mõttes räägime ka elulistest küsimustest proovis päris palju,” sõnab Külli. Aastate jooksul on üheks koori traditsiooniks saanud juturing, kus laagris istutakse koos maha ja kõik jagavad, mis on kahe kohtumise vahel nende elus toimunud. “Meie juturingid, isetegevusõhtud ja koos veedetud üldine aeg annavad inimesena nendele lauljatele kuuluvustunnet ja enesekindlust, mida selles vanuses võib päris palju vajada,” arvab ta.
Et oleks rõõmu muusikast
Aastatepikkune töö on kindlustanud Leelole koha Eesti noortekooride seas, millest annab tunnistust ka uute lauljate iga-aastane huvi. “Kes tuleb oma sõbra pärast; kellele sobib, mis mina teen. Või meeldib neidudekoor või see stiil, kuidas oma asja teeme,” loetleb Külli põhjusi, miks leiavad 15–25-aastased neiud tee just üle-eestilise koori juurde. “Kõik need tüdrukud, kes on Leelos, on koorilaulu fännid ja selle üle on nii hea meel. Saab teha tööd inimestega, kes päriselt seda väikest nišiasja armastavad või sellest lugu peavad ja on nõus pingutama, et oleks hästi. Protsess ei ole kunagi liiga lihtne, aga selles peab olema tegemise rõõmu. Kui seda ei ole, siis ei ole mõtet asju teha,” leiab Külli. Ei tasu rühkida ainult eesmärgi poole, ninast veri väljas, kui pärast ei tunta esitusest või konkursivõidust rõõmu. Nii tuleb endale vahel võtta sihiks olla õnnelik pisikeste võitude üle igapäevaelus – näiteks kui repertuaar oli prooviks peas. “Mida on kõige rohkem mulle juubelikontserdi tagasisides öeldud – lisaks sellele, et tüdrukud laulsid hästi –, et nende nägudest oli näha, et nad tahtsid laulda.” On väga ilus kõrvalt jälgida, kui muusikas jõutakse etappi, kus laulja on oma partiist üle, jõuab kuulata teisi hääli ja nautida just a cappella kokkukõla ilu.
Nii üle-eestilised kollektiivid kui ka neidudekooride liikumise käekäik on Küllile südamelähedased teemad, mida ta loodab jätkumas näha: “Ma soovin väga, et see üle-eestiliste kooride traditsioon püsib ja on elujõuline ka siis, kui mina enam seda tööd ei tee. Ma soovin, et neidudekooride muusika Eestis säiliks ning see kooriliik oleks elujõuline, ja et üle Eesti leiaksid noored tee sellisesse toredasse kollektiivi, nagu on üle-eestiline neidudekoor Leelo. Et nad laulaksid ikka nii, et nende silmad säraksid. Et oleks head muusikat ja head seltskonda, kellega seda asja teha.”
Et sellised kaunid, helged ja optimistlikud soovid saadaksid leelosid ka vähemalt järgmised 25+1 aastat!
Üle-eestiline neidudekoor LEELO
Asutatud 18. märtsil 1996
Üle 30 laulja kaheksast maakonnast
Peadirigendid Toomas Voll (1996–2006), Raul Talmar (2006–2013), Külli Kiivet (2013–...)
Nime saanud Leelo Talviku järgi (hääleseadja 1996–2013)
Kooriga on töötanud veel dirigendid Lennart Jõela, Anne Kann ja Aivar Leštšinski, hääleseadjad Teele Jõks ja Kädy Plaas-Kala ning paljud teised
Välja andnud kolm CD-d: “Kelle pärast nad on loodud”, “Üle-eestiline neidudekoor LEELO 20” ja “LEELO 25+1”
Aasta naiskoor 2017