Väiksusest võites

Rahvusvaheline nüüdismuusikafestival “miniAFEKT” 29. oktoobrist 4. novembrini Tartus ja Tallinnas.

Turbulentsel ajal ning üleilmse pandeemia varjus on tavapärane elu elatav nagu läbi teatava kõverpeegli. Olukorra sunnil pidid korraldajad “AFEKT”-festivali mahtu vähendama ning tulemuseks oli kontsentreeritud uue muusika minifestival, mis andis mõtteainet ja võimalusi mediteerida ning mõtestada hetkel maailmas toimuvat.

29. oktoobril oli Niguliste kirikusse oma värvika instrumentaariumi üles seadnud Taavi Kerikmäe. Ettekandele tuli Karlheinz Stockhauseni “Spiraal”, mis kuulub nn protsess-teosena autori pluss-miinus notatsiooniga teoste hulka. Loo keskmes on lühilaineraadio signaalid, mis on tänapäevaks muutunud juba igandiks, kuna selliseid raadioid kasutatakse üha vähem. Kontserdile eelnenud sissejuhatuses selgitas Kerikmäe, et teos on vahetult seotud oma aja vaimuga. 1960. aastad oli suure tehnilise võidukäigu periood, kosmoseajastu. Raadio oli oma tohutu potentsiaaliga meie ümber alati olemas, kätkedes endas näiliselt lõputult võimalusi. See oleks tänapäevaselt võrreldav internetiga, kus väike seade kasutaja taskus lubab talle ligipääsu kogu inimkonna kollektiivselt talletatud tarkusele. Kerikmäe täpsustas, et “Spiraali” puhul, mida loetakse küll nüüdismuusikaks, saab rääkida nn ajastutruust esitusest – terminist, mida üldjuhul seostatakse vanamuusikaga. Antud juhul tähendab see instrumentaariumit, elektroonilisi pille (või nende koopiaid või analooge), mis ka 50 aastat tagasi saadaval olid. Valitud kontserdipaik toetas teost parimal viisil, sidudes oma igavikulise akustikaga raadiolainetele omase katkendlikkuse ja nurgelisuse, mis teoses üldiselt valitses. Muusikalised fraasid, vaheldudes mürarepliikide ja raadiosignaalidega, tekkisid justkui eikuskilt ning kadusid sama seletamatu kergusega eetrisse. Taavi Kerikmäe kontroll keerulise muusikalise materjali ning kirju ja tehniliselt nõudliku pillipargi üle oli tema puhul juba tavaks saanult muljetavaldav.

“miniAFEKTi” tuumaks võib lugeda 30. oktoobril aset leidnud ERSO kontserti Estonia kontserdisaalis Kaisa Roose dirigeerimisel. Kava oli kuulaja jaoks nõudlik ja rikkalik, varieerudes üsna üllatavalt ja sisaldades Eesti heliloojate teoste kõrval ka näiteks ühes äärmuses XX sajandi esimesest poolest pärinevat Anton Weberni “Variatsioone orkestrile” op. 30 ning teises Hans Abrahamseni 60-minutilist mammutteost “Schnee” (“Lumi”, 2008). Eesti heliloojate teoste valiku osas üllatas, et kavas ei olnud esiettekandeid. Uue muusika puhul võib tihti juhtuda, et esiettekanne jääb ka teose viimaseks mängimiseks. Põnevaid kihistusi võis leida Mart Siimeri teosest “Lendav taldrik” (2002), kus orkestri ees soleeriva flöödiduo (Monika Mattiesen ja Maarika Järvi) liinid kord põimusid, kord vastandusid teineteisele ning orkestrile. Liisa Hirschi “Lävi” ettekanne oli märksa jõulisem kui kolm aastat tagasi. Teose pooleldi aleatooriline konstruktsioon võimaldab dirigendil esitust väga tugevalt kujundada ning seetõttu on põnev jälgida selle loo eri ettekandeid. Kristjan Kõrveri “Schizzo concertato” (“Kontsertlik visand”, 2016) keelpilliorkestrile kulges heliloojale omases jõulises ekspressionistlikus laadis.

Abrahamseni ulatusliku kordusepõhise ja seega meditatiivse “Schnee” ettekanne oleks kindlasti paremini mõjule pääsenud, kui tegemist oleks olnud eraldi kontserdiga. Arvestades, et tol õhtul oli olnud ka eelkontsert Ekke Västriku teosega “Flocking” (“Parvlemine”), siis oodati kuulajalt maratonõhtu mahus keskendumisvõimet.

Festivali Tallinna-peatüki lõpetuseks oli 1. novembril kolm hubast kontserti Kai kunstikeskuses. Liis Viira audiovisuaalne ettekanne sisaldas animatsioone ning vabaimprovisatsioone harfil, tipnedes teosega “Joonistus”, kus harfist sai lõuendile sarnanev heliobjekt, mida “töödeldi” erinevate “tööriistadega”, mis muidu kuuluks pigem kujutava kunsti harrastaja arsenali. Viira etteaste moodustas lummava terviku, kus autori uurimisobjektiks oli pillimängu ning maalimisega moodustuv isikupärane koreograafia ja neid tegevusi ristates tekkisid ootamatud eritähenduslikud kihistused. Leonora Palu vabad improvisatsioonid flöödil, mis vaheldusid tema luule ettekannetega, jäid esmalt mulle kättesaamatuks. Kuid kontserdi edenedes suutsin end paremini häälestada, nii et leidsin end ka päevi hiljem taas osadele luuleridadele mõtlemas. Tol õhtupoolikul loetud luule ning muusikalised miniatuurid olid isepäised, isegi protestimeelsed, raputades end lahti tavapärastest arusaamadest, sellest, kuidas “peaks olema”, ning hõljudes vabalt oma enesemääratluses.

Nii Tallinnas kui Tartus oli avalikus ruumis ka hulk minikontserte (esinemispaikadena kunstiakadeemia fuajee, lennujaam, Solarise ja Viru keskus, kesk- ja rahvusraamatukogu, TÜ peahoone ja Miina Härma gümnaasiumi fuajee, TÜ ja Lutsu-nimeline raamatukogu, Tartu kaubamaja ja raekoja plats, Kvartali keskus, Werneri kohvik), kus kaasategevad olid Kadri-Ann Sumera, Sten Heinoja, Rebekka Siimer, Liis Viira, Leonora Palu, Duo MoMa jt.

Seekordne “AFEKT” võitis tublisti oma väiksusest, olles löögivõimeline, nagu võiks olla üks hästi konstrueeritud luuletus. On kaheldav, kas korraldajad püüdsid tahtlikult kontseptuaalsel tasemel praeguse aja probleemidega nii otseselt dialoogi astuda, kuid festivalil kõlanud teoseid selles valguses analüüsida ja tõlgendada on vägagi võimalik.