Veri viib rähnipoja puu otsa. Maestro Uno Uiga 100
- Indrek Mustimets, Tartu Poistekoori vilistlane
- 1 day ago
- 5 min read
Sattusin väikese poisina olema segakoori Heli koorilaagris meeste magamistoas Valgemetsa pioneerilaagris, kui sinna sisenesid vanad koorilauljad, valasid suurest õllepunsust omale vahutava õllesõõmu ja hakkasid nii muuseas laulma Mart Saare “Luule, see ei tule tuulest”. Lähenes Mart Saare 100. sünniaastapäev ja tehti ettevalmistusi üle-eestilisteks ühislaulmisteks. Seal laagris oli külalisena kohal ka Heli asutaja ja dirigent Uno Uiga ning mäletan seda hetke erilisena just seetõttu, et olin siiras lapsemeelses vaimustuses sellest, kuidas mehed ja naised seda legendaarset koorilaulu oma kunagise dirigendiga laulsid – nii muuseas, aga samas nii südamest, vabalt. Otsekui hümn sellele, mida teati olevat enne seda ja teist aega. Selle laulu lõpuread luule, see on leekiv tõde / veri sinu südamest / seda pead sa ilmutama / hoolimata enesest on mind saatnud tänaseni, olen seda ka ise palju laulnud. Uno Uigale mõeldes oleksid need read aga kui tema enda moto oma lauljatele, teekaaslastele ja Eestile.
Läheneb maestro Uno Uiga (21. XI 1925 – 17. XI 2017) 100. sünniaastapäev ja seda kirjatööd kirjutama hakates mõtlesin, et küllap on võimalik Unost kirjutada sadu mälestusartikleid, sest pilke ja mälestusi temale on tõesti palju. Olgu see siis üks neist – isiklik ja südamest. Me olime ju poistekooris lauldes väikesed poisid; meie ees seisid dirigendid, kes olid näinud ka Eesti aega ja kelle teed 1940. aastatel siiruviirulisi teid mööda käisid ning kes võinuksid meile nii ühest kui ka teisest armeest vägevaid lugusid rääkida. Meie koduseinte vahel tuksus ju kuskil teadmine ajaloost, Eesti ajast ja meestest selles, aga ehk hoiti need salaniidid teadlikult pingul ja meid neist eemal, et me valedele radadele ei komistaks. Iga asja jaoks on õige aeg. Ja aeg tuli.
Uno Uiga poistekoori poisse nimetati ikka Uno poisteks ja nii kutsume endid ka täna. Kui olime sirgunud suuremateks, tundus selline nimetamine veidi lapsik, aga sisemas teadsime ju kõik, et olime oma laulmiste, koosolemiste ja suureks sirgumistega saanud seotud ühe suure ja vaimustava sõpruskonnaga, kel on sadu ühiseid laule, mälestusi ja kümneid tuhandeid ühiselt mäletatud reisikilomeetreid. Eestis on nii mõnigi koor, mis on seostatav ühe dirigendi sõpruskonnana, näiteks Ellerhein ja Heino Kaljuste, Tiia Loitme, Fila kammerkoor ja Tõnu Kaljuste. Meile, tartlastele, olid alati kuskil Tallinnas olemas Venno Laulu poistekoori poisid ning hea, et olid, sest alati käis meie vahel hea rivaliteet: kes tegi heliplaati (Tartu poistekooril jäigi see tegemata – mahtusime vaid kassetile), kes käis pikemal kontserdireisil ja kellel oli uhkem esinemisvorm. Aga koos lauldes kõlasid nii Uno kui ka Venno poisid alati kokku. Ja tänastel laulupidudel laulame kes ühes ja kes teises kooris taas ühe kaare all.
Võibolla on nüüd juba kätte jõudnud see aeg, mil enam ei olegi nii iseenesestmõistetav teadmine, kes oli Uno Uiga või kes olid tema kaasaegsed, nt Alfred Bender, või hilisemad, nagu kontsertmeister Tiiu Usk, dirigendid Undel Kokk ja Lennart Jõela – inimesed, kelle ühistöös sai ühel hetkel võimalikuks nii Tartu 7. keskkooli koorikool kui ka poistekoori kõrval lastekoor Kurekell (dirigendid Lennart Jõela ja Anu Köbas); kõik see, mida teataksegi selle kunagise koori-imena. Mitte et nüüd enam koorikooli või nimetatud koore poleks. Aga aastakümnete eest mõjus omaette koorikooli tegemine vägeva ettevõtmisena – eks me elud tiksusid selles koolis koorirütmis, aga ka moel, et kord olid tüdrukud reisil ja siis jälle poisid (käis võistlus selle nimel, kes saab esimesena Soome).
Uno Uigal on muidugi koorikooli loomise juures ääretult suur roll ja omas ajas oli ta suur visionäär. Ideid ja kogemusi sellise kooli rajamiseks sai ta Eestist kaugemalt: Moskvast, Weimarist, Dresdenist ja Leipzigist (nagu ta ise kirjutab), aga ka mujalt, kust ta Tartusse palju kasulikku üle võttis. Koorikooli mõte oli selles, et kõige muu hariduse kõrval toimiksid selle kõrval ja sees ka koorid, kes saavad süvendatult muusikaharidust, kelle huvitegevus ehk koorilaul oleks ühes ja samas kohas, vajadusel neid kollektiive kokku liites ja ühist sünergiat luues. Ja eks saime ju sellest omakorda meiegi inspiratsiooni, luues ja algatades mitmesuguseid üle-eestilisi festivale, piduõhtuid ja tähtpäevade tähistamisi (nt Valgre festival). Tartu 7. keskkool oli omal ajal ju tegutsemise ja ettevõtlikkuse eliitkool.
Uno Uiga oli Tartu muusikaelu üks võtmefiguure. See väljendus mitmel moel. Eelkõige, olles poistekoori peadirigent, suutis ta parteilt ja valitsuselt välja võluda nappidest vahenditest maksimumi, et koorid saaksid reisida ja ette võtta ulmelisi esinemisi: Unol oli ju suur plaan käia poistekooriga läbi kõik liiduvabariigid – sellest plaanist jäi õige vähe puudu, sest Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamine jõudis ette. Aga sellegipoolest kogunes sellesse reiside nimekirja Kirgiisia, Usbekistan, Gruusia, Armeenia. Lätist, Leedust ja Venemaast rääkimata. Uno on meenutanud, et poistekoori kuskile reisile saamise nimel on ta isegi dokumente võltsinud ja parteimeestele pada ajanud. Tulemus kaalus väikese luiskeloo ikka üles.
Uno oskas suhteid luua ja suhteid hoida – ta oli vaieldamatult eesti poistelaulu üks tugevamaid firmamärke, keda teadsid dirigendid, muusikajuhid ja poistekoorid üle terve Nõukogude Liidu. Küllap kaugemalgi. Eesmärk ei olnud ju laulda igas liiduvabariigis, vaid kasutada ära seda ainukest akent poistele laulu kaudu maailma näidata. Viia poisid nii kaugele ja nii võõrastesse maadesse, kui toona üldse võimalik oli! Ma ei tea, kas ja kuivõrd oleks võimalik reisida 100-pealise poistekoori ja saatjaskonnaga Taškenti, hoida sadat patsaani (nagu Uno armastas öelda) ohjes, elu ja tervise juures. Uno oskas ka kontserdikavu üles ehitada või õigemini teadis nippi, kuidas minna poistega toonase maailma otsa ja mida selleks laulma peab – alguses mõni kohustuslik gruusia rahvalaul “Meie kodumaa” ja siis selle otsa kuhjaga eesti poistelaulu, eesti klassikuid ja Mozartit, Händelit, Beethovenit, Schubertit. Kõige drastilisem kontsert, mis poistekoorile Bulgaarias toimunud koorifestivalilt ka kuldse diplomi tõi, nägi välja selline, et hakatuseks lauldi klaverisaatel “Den pobedõ’t” (võidupüha ehk kaugel kõigist tundub päev, mil saabub võid!) ja seejärel esitati iseenda ja koori puhastuseks Händeli “Messiast”. Selle eest saime kulddiplomi.
Et Unol oli niivõrd suur sõpruskooride pagas üle terve NLiidu, sai ta ka korraldada Tartus unikaalset ja tema välja mõeldud poistekooride laulupidu (esimene 1976). Uno lahkumisega (õigemini küll palju varem) kadus ka poistekooride laulupeo traditsioon, kuid pinnast ja mõtet midagi sellist Tartus kunagi uuesti korraldada oleks küll. Saaks ju nüüd uksi avada poistekooridele üle ilma. Üks Uno Uiga nimeline rahvusvaheline poistekooride festival mahuks maailma koorifestivalide kalendrisse kindlasti ära – neid ei ole ju teab kui palju.
Uno suurus Tartus oli ka tema huvi kõige selle vastu, mis toimus koolide muusikahariduses, kuidas musitseerivad üliõpilaskoorid, kuidas läheb laulupidudel, mida teha, et koorilaulul oleksid Tartus parimad harjutamistingimused, oma koorilaulumaja. Olime üksvahe (ehk nii aastal 1986) üsna lähedal sellele, et 7. keskkool saanuks endale Karlova mõisa aidahoone, millest võinuks kujundada kooridele harjutusmaja. Aga rahad jäid tulemata ja aidast sai praegune eluhoone. Uno oli omal ajal üks aktiivsemaid ajakirjanduses esinenud dirigente, võibolla jäi ta kirjutiste arvult alla vaid Ernesaksale endale, aga just nii – aktiivselt kontserte arvustades, kultuurielule kaasa elades ja Tartu dirigentide kooli- ja argipäevamuredest kirjutades – väljendas ta suurt empaatiat, mõttega kohalolemist ja informeeritust. Oli ta ju alates oma esimese koori, segakoori Heli asutamisest (1947) olnud eesti koorimuusikas uhkelt sees. Tema ajal loodi ju ka Eesti Heli- või sarnaste nimedega kooride kokkusaamise-laulmise vorm “Heliaad”. Heli näol oli tegu väga suure kollektiiviga – tõeliselt võimsa, enam kui sajapealise kooriga. Sellest on omakorda välja kasvanud Tartu lauluselts Tarbatu (praegune dirigent Lauri Breede), milles veel tänagi vanu Heli-koori lauljaid kohata võib.
*
21. novembril tähistame Tartus maestro Uno Uiga 100. sünniaastapäeva ning teeme seda uhke poistelaulu saatel. Pean Unot üheks oma olulisemaks õpetajaks. Tema õpetussõnad väärikusest, Tartu poistekoori lauljaks olemisest, distsipliinist ja lugupidamisest muusika vastu on tänaseni minuga. Võimalik, et Uno väga hea huumorisoon on samuti Uno poiste pärisosa, sest naljadest ja naljakatest koori juhtumitest võiks vändata omaette mängufilmi – elu ja kooslaulmised pakkusid lihtsalt nii võrratult head ainest ja pinnast, et naljal oli kerge end näidata ja selles nõukogude absurdsuses head kosutust pakkuda.
“Kui tood ise ja asetad siia klaveri nurgale oma surmatunnistuse, siis võid kooriproovist puududa. Muid põhjusi puudumiseks ei saa olla,” armastas Uno öelda. Naljana öelduna mõjus see ikkagi kui tõsine koputus südametunnistusele ja mulle on see üks väga oluline reegel tänagi koorielu elades. Koor kõnnib kõige ees.
Selle artikli pealkirjaks sai valitud 40 aasta eest ajalehes Edasi ilmunud pealkiri Tartu poistekoorist. Veri viib rähnipoja puu otsa – siin me oleme, ühe suure laulupuu otsas, ja mõtleme Uno pärandatud vereringele, lauluringele me sees ja me ümber. Aitäh, Uno!