_page-0001.jpg)
Et sel aastal kevad jälle teisiti tuleb, oli Vanemuise sümfooniaorkestri 4. märtsi kevadkontserdiks juba nädalajagu selge olnud. Esimene ehmatus ja vapustus seljataha jäetud, võis pikalt ette planeeritud kultuurisündmuse siiski uhkelt võiduka lõpuni viia. Mida muud siis praeguses, kergelt maailmalõpu järgi lõhnavas õhustikus teha ongi, kui püüda oma õunapuu kõigest hoolimata kasvama panna.
Läti dirigent Atvars Lakstīgala oli seekordse kontserdikava esimesse poolde valinud teosed oma kaasmaalaselt Arturs Maskatsilt ja tartlaselt Ardo Ran Varreselt, kelle klarnetikontsert “Kahe tu(u)le vahel” kõlas sel õhtul Signe Sõmeri soleerimisel esittekandes. Kontserdi teises pooles võis kuulda vene muusikaklassiku, paljusid eesti heliloojaidki õpetanud Nikolai Rimski-Korsakovi sümfoonilist süiti “Šeherezade”, mis kuulub kahtlemata romantilise orkestrimuusika enim esitatavate teoste hulka ja annab paljudele orkestrisolistidele võimaluse suurepäraseid meloodiaid ette kandes särada.
Kontserdi alguses kõlanud Ukraina hümn, mille esituseks toodi lavale ka Vanemuise ooperikoor peakoormeister Aleksandr Bražniku juhtimisel, andis traagiliste sõjasündmuste valguses õhtu esimesele poolele jõulise kammertooni, mille tõttu tekkisid näiteks Maskatsi “Tangot” kuulates tugevad seosed Maurice Raveli “Valsiga”, kus üleminek triviaalsest argirütmist apokalüptilisse kaosesse saab teoks hirmuäratava kergusega.
Ardo Ran Varrese klarnetikontserdi õnnestunud esiettekanne pälvis meeldivalt rohkearvuliselt publikult väga sooja vastuvõtu. Varres on küllap paljudele enim tuntud teatri- ja filmiheliloojana, samuti on ta kirjutanud mitmeid imeilusaid laule. Nüüd demonstreeris ta minu arvates veenvalt, et valdab meisterlikult ka ulatuslikumaid muusikalisi vorme ja suudab oma mõtteid väljendada niihästi lopsaka orkestratsiooni kui nõtke soolopartii vahendusel. Klarnetikontserdi helikeel on kõige paremas mõttes kuulajasõbralik. Tonaalsus ja rütmikujundite selgus ei ole Varrese muusikas sugugi põlu all, seejuures on kõik kantud heast maitsest ja mõjub igati orgaanilise tervikuna. Teose pealkirjas viidatud “kahevahel olekut” võib tajuda ka vihjetes erinevatele muusikastiilidele, mis on äratuntavad soolopartii džässi-intonatsioonides ja orkestripartii sünkopeeritud rütmimustrites.
Teoses soleerinud klarnetist Signe Sõmer võlus kuulajaid intelligentse ja sugestiivse mänguga. Seejuures valdab ta pilli väga kõrgel tasemel ja musitseerib hästi loomulikult. Kontserdi esmakuulmisel tekkinud mulje põhjal julgeksin väita, et muusikalise arengu põhiraskus on teoses ehk veidi rohkem orkestri kui solisti kanda ja vahest seetõttu hakkasin kontserdi lõpu eel tajuma soolopartiis mõningast muusikaliste kujundite väsimist. Kuid juba järgmisel hetkel saabus päästev soolokadents, mis võimaldas solistil oma partiid ja ka enda muusikunatuuri näidata veel kraad kangemal tasemel kui kõige eelnenu põhjal võinuks arvata.
Rimski-Korsakovi “Šeherezadega” jätkus selle õhtu õnnestumiste rida. Nii tuntud teose kavvavõtmine on sageli seotud väikese riskiga, sest võrdlusmaterjali on väga palju, ligipääs parimatele esitustele hiirekliki kaugusel ja kuulaja ootused sellest tulenevalt kõrged. Vanemuise sümfooniaorkestri kiituseks võib kindlasti öelda, et oldi ülesannete kõrgusel. Hea meel oli kuulda ilusat ja sooja keelpillikõla ning nautida paljusid suurepäraselt ette kantud soolosid. Dirigent Atvars Lakstīgala ja orkestri koostöö paistis sujuvat väga hästi ning teose emotsionaalsed kõrghetked jõudsid kenasti kuulajateni.
Hea kontsert lõpeb harva ilma lisapalata. Toetusavaldusena Ukraina rahva vabadusvõitlusele kõlas Vanemuise sümfooniaorkestri kevadkontserdi lõpuloona Mõroslav Skorõki “Meloodia”, mille soolopartii esitas flüügelhornil Priit Rusalepp.