Vanemuise sümfooniaorkestri 2024/25. hooaja lõppkontserdist

Vanemuise sümfooniaorkester ja dirigent Risto Joost kontserdil Lätis, Cesises.

Nii nagu Vanemuise uusi ooperilavastusi saadab juba mitu aastat kuulajate-vaatajate stabiilne kiidukoor, kehtib sama ka Vanemuise sümfooniaorkestri kontsertide kohta. Üks selliseid elamuslikke õhtuid leidis aset 8. mail Vanemuise kontserdimajas.

Vanemuise sümfooniaorkestrile olid lõppenud hooaja suuremad ülesastumised sügisene avakontsert Mahleri 8. sümfooniaga, seejärel Tubina festival Mihhail Gertsi dirigeerimisel, kus kõlasid Tubina ja Dvořáki 9. sümfooniad ning Erkki-Sven Tüüri “Solastalgia”, seejärel  sümfooniakontsert “Klassika” sarjast Beethoveni ja Šostakovitši 5. sümfooniatega ning hooaja lõppkontsert Tõnis Kaumanni vastse oopuse, George Gershwini klaverikontserdi ning Carl Orffi “Carmina buranaga”. Peale selle veel traditsioonilised suve-, hingedeaja ja advendikontsert ning ooperigala. Ei ole just hirmus palju, aga kui siia juurde arvata veel teatri muusikaline repertuaar, siis oli orkestril tegemisi küllaga.

Vanemuise orkestrile sai juba Paul Mägi peadirigendiks oleku aegu heaks tavaks tellida eesti heliloojatelt uudisloomingut ja nüüdne muusikajuht Risto Joost on seda traditsiooni kenasti jätkanud. Kõnealusel muusikaõhtul tuli esiettekandele Tõnis Kaumanni “Püüa päeva!”.

Kaumann on tartlastele teada-tuntud komponist – tema humoorikas ooper “Kaubamaja” oli Vanemuise Sadamateatri mängukavas 2022–2024. Ta on autor, kes tahab ja oskab kõnetada nüüdismuusikaga vähem kokku puutunud kuulajat ja mulle on hakanud tunduma, et ta võtab seda lausa teadlikult ja missioonina, luues üldarusaadava arengukaarega partituure. Kõnealuse oopuse pealkiri “Püüa päeva!” paistis kandvat vihjet – päev kui igaühe ees lahti rulluv kirev sündmustik, üksteisele järgnevate piltide jada –, mis andis autorile šansi luua kollaažilik ja kiireid pöördeid sisaldanud helitöö. Sealjuures valdab helilooja nippe, kuidas kuulaja tähelepanu köita ja piltlikult öeldes tema kõrvad kohe omale pihku saada – seekord siis alustuseks efektne avapauk ja seejärel motoorsed ludinad, mis lausa sundisid end märkama ja tähele panema. Edasine rännak kulges mööda humoorikad, mitut puhku jazzilikust “maitseainebuketist” vürtsitatud pilte, kusjuures mööda lennanud meloodiakatked meenutasid tuttavlikke mõtteid, aga oma põgususes ei andnud mahti peas sorida, et meelde tuletada, mis see tuttav siis ikkagi oli. Loo edenedes ja lõpu liginedes sättis autor varasemast juba tuttavaid “kihte” muretult ülestikku ja kuna kuulaja neid juba tundis, ei muutunud ka tihe vertikaal eristamatuks müraks, vaid jäi igati jälgitavaks ja arusaadavaks. Paljude soolodega pikitud partituur võimaldas dirigendil kuulajate sooja ja tunnustava aplausi saatel esile tõsta tervet hulka orkestrante. Edasiseks õhtuks oli sellega positiivne meeleolu loodud ja kuulajaskond soojaks köetud.

Solist Vestards Šimkus.

Ja kontsert läkski muudkui tõusvas joones. George Gershwini täpselt sada aastat tagasi valminud kaverikontserdi tarvis tuli lavale pianist Vestards Šimkus. Praegu 40-aastane lätlane on rahvusvaheliselt tuntud ja kõrgelt hinnatud muusik, lisaks klaverimängule ka helilooja ja improvisaator ning paljude auhindade hulgas pälvinud juba 20 aastat tagasi ka meie Valgetähe ordeni – pärast õnnestunud kontserdireisi Jaapanisse koos Tallinna Kammerorkestriga Eri Klasi juhatusel. Silmanähtavalt jazzimehe hoiakuga Šimkus haaras ameeriklase oopusest kinni vastava tunnetuse ja prismaga, mitte ei lähtunud klassikalise pianisti rakursist. Tema löök oli löökpillilikult terav ja pigem jahe, mõnes (selleks sobivas) kohas lausa metallilik, sealjuures muusikale vägagi kuumalt kaasa elades. Juba  avaosa sai koostöös dirigendiga sedavõrd energiast pulbitsev, et ei saanudki mitte kuidagi teisiti lõppeda kui spontaanselt puhkenud väga sooja vaheaplausiga, marulisest tunnustusest loo lõppedes kõnelemata. 

Risto Joosti viimasel ajal vanemuislastega kontserdilavale toodud repertuaari puhul torkab silma Gustav Mahleri suur osakaal: monumentaalne 8. sümfoonia võttis enda alla lõppenud hooaja avakontserdi, 2022. aasta kevadest saab meenutada 2. sümfoonia suurejoonelist ettekannet ning tulevasest hooajast leiame Mahleri 3. sümfoonia. Kui siia liita veel ka eeloleva hooaja mitu Richard Straussi oopust, siis on dirigenti ilmselt juhtinud mõte tuua ettekandele muusikat, mida siin linnas varem kuulunud ei ole. (“Klassika” sarjas kõlasid kõrvu Beethoveni 5. sümfoonia, mida ju samuti kontserdilaval esitama ei kiputa, ning erilist tunnustust väärib hiilgavalt õnnestunud Šostakovitši 5. sümfoonia, mida mängiti siin viimati 19 aastat tagasi Toomas Vavilovi peadirigendiks oleku aegu.)

Orffi "Carmina burana" ettekanne, solistid Mati Turi, Karmen Puis, Pirjo Jonas. FOTOD Anete Rudmieze

Carl Orffi  maailmakuulus oopus taaralinnas muidugi senikuulmatu teos ei ole. Põgus guugeldus pakkus, et seda on siin ette kantud ülikooli jõududega nt 2007 (kui tähistati Tartu ülikooli 375. aastapäeva) ja 2018. aastal (Emajõe ääres koos valgus-show’ga “Gaudeamuse” laulupeol). Vanemuise muusikud on seda esitanud 2004. aastal ning Mare Tomminga lavastatuna oli “Carmina burana” 1991. aastal lausa teatri repertuaaris. Seega oli Orffi suurteos justkui soov vahepeal ka millegi tuttavamaga rinda pista, ehkki selle helitöö monumentaalne esituskoosseis on juba omaette katsumus: seekord pidid kontserdimaja lavalauad välja kandma lisaks orkestrile (koos kahe klaveriga) veel neli koori: Vanemuise ooperi- ja TÜ kammerkoori, kammerkoori Kolm Lindu ja Tartu poistekoori; solistid olid Pirjo Jonas, Karmen Puis, Mati Turi ja Taavi Tampuu. Ja ehkki see kontsert ei olnud ehk tehniliselt läbinisti laitmatu, siis Risto Joosti tegevuse puhul vaimustab erakordne rõõm muusikast ja musitseerimisest, millega ta kütab üles nii laval olijad kui ka kuulajad, mille üle Emajõelinna publik on talle südamest ja hingepõhjani tänulik.