top of page

Vaatemänguline ekstsentrik John Cage


Kontserdisarjas “AVASTA! Helilooja John Cage 110”: Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi Ansambel ja ansambel U: 9. X Estonia kontserdisaalis. Kaastegevad Tallinna ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituudi koreograafia magistri õppekava tudengid Oksana Tralla juhendamisel.


Kui vaid ühe lausega iseloomustada John Cage’i (1912–1992) panust XX sajandi muusikasse, siis Cage oli kahtlemata novaator, kes tegi muusika ja performance’i-kunstide ühendamisel kõige pöörasemaid asju maailmas. John Cage’i innovaatilisuse võtab kõige paremini kokku tema enda mõtteavaldus: “Ma ei mõista, miks inimesi kohutavad uued ideed. Mina kardan vanu.”


John Cage polnud mitte ainult uuenduslik helilooja oma ajastu avangardmuusikas, vaid ka happening’ide rajaja, ida mõttevoolude (zen-budism, hiina “I Ching”) uurija ja ekstsentriline etenduskunstidega eksperimenteerija. Õppinud küll nooruses Arnold Schönbergi käe all, astus ta oma mentorist innovaatilisuse mõttes lausa seitsmepenikoormasaabastega kaugemale.


Mõned tema leiutised, nagu ettevalmistatud klaver ja juhuslikele protsessidele tuginev aleatoorika on kasutusel ka tänapäeva muusikas. Cage’i elektronmuusika (õieti küll elektroakustilise muusika) katsetused viiekümnendatel aastatel mõjuvad XXI sajandi kontekstis ehk pisut anakronistlikult, kuid oma irriteeriva mõttejulguse poolest ootamatult tänaselgi päeval. Tõsi, suletud klaverikaanel pianistid nüüdsel ajal enam ei mängi (kui nad just ei esita Cage’i lugu “A Flower” nagu Taavi Kerikmäe) ja kummiloomakesi ka ei piiksuta, rääkimata eesli lõualuul ja plekkpurkidel musitseerimisest, millega Cage ise kunagi publikut šokeeris. Kuid eks igal asjal on oma aeg.


Septembris möödus Suure Ekstsentriku sünnist 110 aastat. Sestap oli väga vaimuvirgutav, et Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi Ansambli ja ansambel U: interpreedid tähistasid seda nüüd Estonias kontserdisarjas “AVASTA!” John Cage’i muusikale (ja performance’itele) pühendatud õhtuga. Ka see oli igati asjakohane, et muusikute kõrval astusid lavale veel Tallinna ülikooli koreograafiatudengid – oli ju John Cage’i loometegevus pikalt seotud ka modernse tantsuteatriga. Näiteks koostöö Merce Cunninghami tantsutrupiga kestis heliloojal paar aastakümmet.

Nii nagu Cage’i muusika on kõike muud kui tavapärane, ei maksa käesolevast kirjutisest otsida ka tavapärast muusikaarvustust. Sest suur osa sel õhtul nähtust-kuuldust sündis mitte muusikainstrumentide, vaid muude riistapuude abil, nagu näiteks raadiovastuvõtjad (“Radio Music”, 1956) ja veeanumad. “Päris” pille oli laval ja ka publiku ümber saalis muidugi samuti. Ning kui heli-performance’i käigus kallatakse laval mikrofoni ees kaussi solinal vett (Tarmo Johannese etendatud “Water Walk” aastast 1950), on raske rääkida “fraseerimise täpsusest” või “väljendusrikkast dünaamikast”.☺


Millest aga kindlasti rääkida saab, on Cage’i teoste ettekandeline mõjuvus ühelt poolt tänu interpreetide artistlikkusele (näitlemise mõttes) ja teisalt hämara valguse abil loodud mõistatuslikule õhustikule. Viimane puudutab küll “roa serveerimist”, aga kui laval või lava ees toimuv tekitab helisid, mis argise valgustuse puhul tunduksid lihtsalt absurdsed, siis oskusliku valgusrežiiga lisandub sellele näilisele absurdile ka paras annus esoteerikat ja salapära.


Cage’ile on iseloomulik, et tema poolt interpreetidele ette kirjutatud juhuslikkus ta teoste esitamisel pole mitte n-ö isevooluteed minev tegevus, vaid ajaliselt “kontrollitud juhuslikkus”.


Kontserdil tuli ettekandele ka “Imaginary Landscape No. 5” (1952), mille esituse käigus kõlas järgemööda (vahel ka kohakuti) 42 lühikest salvestislõiku erinevatest muusikapaladest. Siinkirjutaja tundis muu hulgas ära paar klassikapala fragmenti, mõne saksa šlaagri jupi ja ühe lõigu Jethro Tulli loost. Kuid nende järgemööda sisse- ja väljalülitamine käis teatud kindla ajakava alusel. Tundub nii, et juhuslike helisündmuste ajaline mõõtkava ja spontaansete tegevuste ajalised proportsioonid olid Cage’ile väga olulised. Ehk piltlikult öeldes (mõne loo puhul ka otseselt) – teose ettekanne algab siis, kui stopper läheb käima!


Mõeldes John Cage’i tähendusest õhtumaade muusikale on ehk kõige olulisem see, et ta püstitas oma loominguga fundamentaalse küsimuse – mis üldse on muusika? Ta keeras asju pea peale. Näiteks kurikuulsas klaveripalas “4’33”” istub pianist neli minutit ja 33 sekundit publiku ees vaikselt klaveri taga, ühtki heli tekitamata. On selline vaikus muusika, või on see zen?


Cage’i autobiograafias on üks huvitav lõik, kus ta räägib oma leidurist isast. Isa Cage olla õpetanud noort Johni: “Kui sulle keegi peaks kunagi ütlema, et miski on võimatu, on see esimene asi, mis sul tuleb ära teha!”

Comentários


bottom of page