_page-0001.jpg)
Eesti muusika nädal 5.–11. XII EMTA suures saalis
Toredaks lisanduseks Eesti muusika päevadele, mis mullu sujuvalt laienes kõiki Baltimaid hõlmavaks festivaliks, jäi aastat lõpetama Eesti interpreetide liidu (EIL) algatatud Eesti muusika nädal, millest tõotab kujuneda järgmine sisukas kontsertide kooslus. EILi aseesimehe Sten Lassmanni sõnul tõstab vastne üritus autorikontsertidega fookusesse kodumaised klassikud, pöörates erinevalt nüüdismuusikale keskendunud Eesti muusika päevadest pigem pilgu minevikku. Siiski ei kandnud nädalat läbivalt nostalgia joon, vaid hoopis rõõmsate äratundmiste või üllatushetkede jada, ainsa isikliku nostalgilise erandina kava lehitsemisel avastatud Artur Lemba “Armastuse poeem”, mida oma onutütarde esituses aastaid tagasi vanavanemate talus korduvalt kuulasin, sageli sama kõrgete hangede vahel, mis seekord mu teed kodust kontserdimajja tõkestasid ja Lembale pühendatud avakontserdist ilma jätsid. Sellest on kahju, sest ilmselgelt võis Lembat meenutav kontsert olla üks avastuslikumaid.
Mulle tõesti meeldis see autorikontsertide kontseptsioon. Nii mõnegi helilooja loomingu kogemus kipub pahatihti jääma juhuslikuks, harvaks ja ühekordseks, laskmata tekkida tervikpildil või -arusaamal tema käekirjast ja suundumustest. Nädal pakkus võimaluse seda kogemusvälja laiendada ja jõuda ka üllatavate järeldusteni. Nii näiteks olen Erkki-Sven Tüüri muusikalist teekonda alateadlikult vältinud kaasa tegemast, kunagi endalt otse küsimata, mispärast. Ehk on tema muusika jonnakas intensiivsus tõrksa materjali allutamisel ja lõputu sisevastuolude poleemika justkui kaasaegse inimese psühhoanalüütiline teekond, mille üha uuesti läbikulgemine on minusugusele nõrgale indiviidile liig. Kammerkontsert pakkus vaid killu tema päratust loomingust, kuid kontrollis ammendavalt minu isiklikku tõrksuse hüpoteesi ja tõi kaasa omamoodi leppimise. Nautisin “Arhitektoonika I” õhulist mitmekihilisust puhkpillikvintetilt Estica, eksootilist “Motust” Heigo Rosina perfektses ettekandes, “Conversiot” lavataeva kosmilistes kõrgustes komeetidena tuiskavatelt Hans-Christian Aavikult (viiul) ja Karolina Žukovalt (klaver), ebahariliku kooslusena tšellot ja kitarri “Spielis”, milles eriti tõusid esile Kirill Ogorodnikovi (kitarr) sisuliste aktsentide täpsed markeeringud, ning apoteoosse lõpunumbrina kõlanud “Arhitektoonika II” Soo-Young Leelt (klarnet), Theodor Singilt (tšello) ja Age Juurikalt (klaver).
Tüüri muusikasse valatud mõttemustreid võib võrrelda Vello Vinna või Leonhard Lapini graafikaga, need hargnevad ja põimuvad ühte korrastatult ja gradatsioonis pingestatusega, suubuvad ootamatutesse kulminatsioonidesse või vastupidi, ärevasse vaikusesse, ning loovad suuri üldistusi, mis on ilmselt omased ja lähedased siinse laiuskraadi inimeste mõttemaailmale ja laiemaltki, arvestades tema rahvusvahelist mõjukust. Seetõttu on loomulik, et tänavu tunnustati Erkki-Sven Tüüri sarnaselt Veljo Tormisele Eesti rahvusmõtte auhinnaga.
Eino Tambergi autorikontserdi avas vaimustav Ingely Laiv-Järvi (oboe), kelle soe ja särav lavakarisma “Muusikas oboele” op. 35 koos Sten Heinojaga klaveril tõi saali hetkega heliloojale nii omase helge ja vaba atmosfääri. Mängulisus ja kergus, rõõm ja iroonia vaheldusid nagu tulevärk ning tükati tundus, et teised esinejad ei suutnud alati helilooja kreedoga (“Seesmiselt rikastuv inimene ei saa elada mitteõnnelikult!”) sammu pidada, jäädes kohati liigargiseks, millele omakorda lisas aktsenti laval olijate valdavalt mustades toonides dress-code. Kuid Tambergi dramaatilisemadki teosed on otsekui kontrastiks elurõõmu ülistusele, mis võib küll viibida, ent ei jää saabumata. Sarnast rikkalikku värvipaletti kujundasid külluslikult peale eelnimetatud duo veel saksofonikvartett Quattro Quarti ja Vambola Krigul (löökpillid) “Mängus viiele neljas vaatuses” op. 91, ning sonaadis op. 82 Heigo Rosin, Sten Heinoja ja trompetil Indrek Vau – EILi aasta 2021 interpreet –, kelle alati kaunile ja lõpuni viimistletud toonile võib ka kõige nõudlikumates teostes kindel olla. 1955. aastast pärit “Viis romanssi Sándor Petöfi sõnadele” Raiko Raalikult (bass-bariton) ja Maksim Štšuralt (klaver) kuulub Tambergi kuldvarasse ning paneb üha imestama, kui värskelt see kõlab aastanumbrist hoolimata.
10. jaanuaril möödub sada aastat Ester Mägi sünnist, ent tema avastamine ei lõpe vast niipea. Ka aastalõpu autorikontserdi kammermuusikaesitused tõid veel selgemini esile tema oskuse vormida rahvamuusika rahvaliku naiivsuse võlu lokaalsest universaalseks ja hoiduda stereotüüpsest lähenemisest. Heaks näiteks olid harva kõlanud, üllatavalt ekspressiivne ja ängistavgi keelpillikvartett nr 1 (1964) FourEstilt, impressionistlik klaveritsükkel “Kolm merepilti” Ivari Iljalt või setu itkule baseeruv klarnetisonaat Toomas Vavilovilt ja Peep Lassmannilt: askeetlik ja minimalistlik teos, vaid klarnet ja klaver, kuid oma intensiivsuse poolest kaugelt üle muude, olles korraga nii veenev kui mõistatuslik. Sama võib öelda tema laulude kohta – “Öölaulus” ja “Ööhõlmades” (Karis Trass ja Kristi Kapten) hämmastas taas üksikasjade kõnekus, mida esinejad veenvalt välja voolisid. Üldiselt rõõmustas lauljate (Arete Kerge, Karis Trass, Juhan Tralla, Raiko Raalik) kaasamine, sest vahel näib, et vokaal-kammermuusika jäetakse vaikimisi instrumentaalsest kuidagi eraldi, neid ei kuule ühel kontserdil koos kuigi tihti. Seekord aga leidus lauljatelegi koht terve plejaadi väga heade interpreetide seas, kellest vähesed astusid lavale mitu korda, mis oli festivalil esitatu mahtu arvestades erakordne tulemus. Ei saa märkimata jätta ka tuumakat kavaraamatut, mis andis muusikaliste portreede galeriile tubli täienduse.
