Urmas Vulp: kasutagem meile antud aega targalt, püüelgem ülimat!

Viiuldaja ja pedagoog Urmas Vulp on aastakümneid interpreteerinud laia paletti viiulimuusikat alates J. S. Bachi sooloteostest kuni kaasaja autoriteni. Tema teened eesti viiulimuusika propageerimisel ja esitamisel on hindamatud, samuti 1984. aastal tema algatusel ellu kutsutud Tallinna Keelpillikvartett, kellega teda seob viljakas loominguline tegevus nii kontserdireiside kui salvestuste näol.

Solisti ja interpreedina iseloomustab Urmas Vulpi ääretu süvenemine teose sisulisse ja emotsionaalsesse tuuma, tundlikkus ja n-ö lõpuni minek igas pisimaski detailis nõnda, et iga kuulaja adub teosesse kätketud elavat hingust. EMTA viiuliprofessorina on Vulp ette valmistanud hulgaliselt andekaid eesti viiuldajaid. Ta on paljudele eeskujuks pideva, isetu süvenemisega helide müstilisse maailma, väsimatu loominguliste ideede genereerijana. Tema õhin ja huvi oma ala vastu on ammendamatu. Sellest annavad tunnistust arvukad ettevõtmised, millest vestlesime 28. veebruaril.

Mängimas koos Tõnu Reinuga.

Kui elule tagasi vaatad – tähistasid mullu juunis juubelit –, kas tunned, et oled tehtu ja kogetuga rahul?

Jah, olen. Kui vaatan tagasi, siis elu on mulle pakkunud palju rohkem, kui oleksin osanud oodata. Seda just tänu loomingulistele väljunditele, suurepärastele õpetajatele Ivi Tivikule ja Vladimir Alumäele, kauaaegsele erialaklassi kontsertmeistrile ja ansamblipartnerile Lille Randmale, sõpradele, ansamblikaaslastele ja õpilastele ning rohketele põnevatele kontserdireisidele. Mul on põhjust tänulik olla. Samas paljutki saanuks teha paremini, midagi võinuks jääda tegemata, nii nagu elus ikka juhtub.

Oled Eesti ühe staažikaima kammeransambli Tallinna Keelpillikvarteti ellukutsuja. Kvartetiga, mis tähistas eelmisel aastal oma 40. tegevusaastat, olete esinenud pea kõikjal Euroopas, samuti Kanadas, Jaapanis ja Iisraelis, osalenud mainekatel festivalidel ning loomulikult Eesti paljudes paikades. Tänaseks olete välja andnud koguni viis CDd, millest mitu on pälvinud tunnustust. Kuidas kõik algas?

Ega see algidee nii paugupealt ei sündinudki. Tallinna riiklikus konservatooriumis (praegune EMTA) tuli kõigil viiulieriala tudengitel läbida õppekavas ka kvarteti aine. Toona sai seda tehtud ehk rutiinseltki. Aga 1984. aastal pöördus minu poole Andrus Järvi ettepanekuga hakata kvartetti mängima. Eelmine kooslus, kuhu peale Andruse kuulusid veel Teet Järvi, Mati Kärmas ja Elar Kuiv, oli äsja laiali läinud. Algses koosseisus mängisid lisaks minule Teet Järvi, Andrus Järvi ja Toomas Nestor. 1990.  aastal vahetas Andrus Järvi välja Viljar Kuusk kui Andrus läks Soome tööle. Toomas Nestor aga mängib kvartetis tänini.

Mis repertuaariga alustasite?

Viini klassikute Haydni, Mozarti ja Beethoveni meisterlikke kvartette läbi mängides lihvisime mitte ainult koosmängulist külge, vaid süüvisime ka kvartetikoosseisule loodud kompositsioonitehnika detailidesse. Kvarteti žanr esitab heliloojale erilise väljakutse, sest pealiskaudse lähenemisega ei tee siin ära midagi.

Millised olid esimesed ühised väljasõidud?

Osalesime nõuka ajal I üleliidulisel kvartettide konkursil Voronežis ning saime edasi poolfinaali. Seal esitasime Bartóki 1. kvarteti, mis märgiti ära teise vooru meeldejäävaima esitusena, nii et sõitsime rahulolevalt koju, teise vooru diplom taskus. Eestis olime samuti automaatselt tähelepanu keskmes ning filharmoonia pakkus meile otsemaid mitu hooaega järjest mitmeid kontserte. 1990-ndate hakul, veel enne Eesti iseseisvuse taastamist, algasid ka välisreisid, mis viisid algul Soome, siis Rootsi ja Taani. Esinesime kontserdisaalides, kirikutes, koolides, Soomes isegi polaarjoone taga ja muudeski erandlikes kohtades, nagu näiteks sõjaväeosas, kus saime sõduri aumedali. (Naerab.) Nii et jah, mõnikord oli ka lõbus. 

Muidugi astusime üles ka paljudel festivalidel, nagu näiteks Södertälje kammermuusika festivalil ja mujalgi. Omaette huvitav koostöö arenes Rootsis, kus abielupaar Göran ja Charlotte Krantz olid rajanud rootsi kaasaegse eurütmia koolkonna. Tegime oma kvartetiga koos nende eurütmia rühmaga mitmeid toredaid kavu ja projekte. Mõne aasta eest soovis Charlotte koos minuga teha sooloprogrammi, kus kõlas ainult sooloviiuli repertuaar. Seks puhuks õppisin ära Carl Nielseni üsna keeruka “Prelüüdi ja teema variatsioonidega” op. 48, samuti kõlasid veel Bachi sooloviiuli teosed ning Ester Mägi “Kadents ja teema” (2014) sooloviiuli versioonis. See õnnestus igati ja sama kavaga järgnesid esinemised veel Norras, Taanis, Šveitsis ja Saksamaal.

Milliseid eesti heliloojaid sel perioodil kvartetiga esitasite?

1992. aasta suvel õnnestus meil kvartetiga anda kontsert “Stockholmi veefestivalil” (“Stockholms vattenfestivalen”) ja kuna rootsi heliplaadifirma BIS tundis meie vastu huvi, salvestasime seal CD, kus esitasime Eduard Tubina keelpillikvarteti ja “Eleegia”, Pärdi “Fratrese” ja Tüüri keelpillikvarteti. Tubina klaverikvarteti salvestusel osales ka rootsi pianist Love Derwinger. Ajakirjas Gramophone ilmus selle CD kohta väga tunnustav artikkel, mispeale soovis BIS meiega salvestada veel teisegi CD Rudolf Tobiase kvartettidega ning seegi sai samas ajakirjas kiitva arvustuse. 

Tallinna Keelpillikvarteti algkoosseis: Urmas Vulp, Toomas Nestor, Teet Järvi, Andrus Järvi. FOTO ERAKOGUST

Nii et olite tõelised eesti muusika populariseerijad raja taga?

Seda küll, aga kindlasti ka Eestis. 1995. aastal osalesime Eesti muusika päevadel, kus tõime esiettekandele Tõnis Kaumanni, Aare Kruusimäe, Alo Põldmäe, Lepo Sumera ja Mari Vihmandi teoseid. 2005. aastal andsime välja plaadi Kuldar Singi, Alo Põldmäe, Mari Vihmandi, Arvo Pärdi ja Toivo Tulevi helinditega. 2016. aastal salvestasime kõik Heino Elleri viis kvartetti (koosseisus Urmas Vulp, Olga Voronova, Toomas Nestor ja Levi-Danel Mägila). Mõlemad plaadid pälvisid eesti klassika-Grammy nominatsiooni. Suur tänu helirežissöör Siim Mäesalule tema professionaalse töö eest!

Kuidas käis töö kvartetis? Kas keegi oli liider, kelle öelda oli viimane sõna interpretatsiooni küsimustes?

Meie kvartetis oli õhkkond ääretult demokraatlik. Igaüks võis mõne idee välja pakkuda ja koos otsustasime.

Teie 2005. aasta plaadilt (koosseisus Urmas Vulp, Olga Voronova, Toomas Nestor ja Henry-David Varema) jäid mu kuulmeisse kõlama Kuldar Singi “Kaks väikest kvartetti” oma eriliste heliefektidega, alates eeterlikest kõrgustest, juuspeentest flažolettidest kuni jõuliste klastriteni bassiregistris. Kuidas iseloomustaksid selle haruldase žanri olemust ja väljendusvahendeid?

Kvarteti koosseisus saab ökonoomsete muusikaliste vahenditega väljendada paljut, kuna siinne faktuur on viidud miinimumini, st äärmiselt kontsentreeritud. Tegelikult on iga üksik heli siin tohutu kaaluga, mis nõuab nii mängijalt kui kuulajalt kuhjaga hetkes olemise oskust ja tähelepanu aktiivsust. Võiks öelda, et kvartett on elitaarne, mitte n-ö massidele mõeldud žanr ning kvartetimuusika kontsertidel on läbi aegade olnud oma, alati mitte just rohkearvuline publik.

Kuidas tänapäeva spektaakliga hellitatud publik kvartetimuusikat adub? Kas pole siinne olukord saksa Lied’ile pühendatud kontsertidega sarnane, kus kuulajaid, just seda oma publikut jääb järjest vähemaks?

Mitte ainult kvarteti-, vaid kogu kammermuusikaga on lood nii nagu need on. Vanasti oli ETV programmis igakuiselt “Kontserdistuudio”. Kahjuks nüüd on see jäädavalt kadunud. Süvenemist, detailide märkamist, tähelepanu on nüüdisaja kuulajal üsna väheks jäänud, ühtlasi ei osata tihti enam vahet teha süvakultuuril ja meelelahutusel. 

Suunduksime nüüd vahelduseks barokkmuusika valdkonda. Kas ka sind mõjutas 1970-1980-ndatel Eestisse levinud varajase muusika buum?

Minuni jõudis vinüül Bachi viiulikontsertidega Alice Harnocourt’i esituses ja Nicolaus Harnoncourt’i dirigeerimisel 1970-ndate keskpaiku. Huvitusin sellest väga ja hakkasime kolleegidega XVIII sajandi muusikat praktiseerima. Näiteks Glehni lossis esitasime Paul Mägi dirigeerimisel Bachi viiulikontserte. Mäletatavasti mängisin ise seal E-duur kontserti. Kogu uudsuse ja vaimustuse taustal siiski tundsin, et see “uus tunnetus” vajab täpsemat lahtimõtestamist – minu arvates oli Eestis varajase muusika nn autentne suund algul liialt kinni formaalsetes ettekirjutustes. Värske tuulepuhanguna mõjus Reinhard Goebeli ja Rachel Podgeri salvestiste Eestisse jõudmine. Teatavasti oli pillikäsitlus barokiajastul hoopis teistsugune kui klassikalises, nn kaasaegses viiulikoolis. Mind aga on just see viimane eriliselt huvitanud, sest me ei pääse oma kaasaegsest viiulikoolist, nii nagu ka kaasaegsest viiulist koos poognaga, eriti juhul, kui keskendume ka hilisema muusika esitamisele. 

Küllap on lisaks eri ajastutel käibel olnud mängutehnikale ka kaasaja viiulipraktikas omad koolkonnad?

Jah, siin võib eristada näiteks franko-belgia ja saksa viiulikoolkonda, mis 1860-ndatel saksa kooli ehedaima esindaja Leopold Aueri isikus läks n-ö sujuvalt üle Peterburi vene viiulikooliks. Üks ta õpetajaid oli kuulus ungari viiuldaja, dirigent, helilooja ja õpetaja, põhiliselt Saksamaal tegutsenud Joseph Joachim. Enne Ameerikasse asumist õpetas Auer Peterburi konservatooriumis 49 aastat. Saksa-vene koolist erineb oluliselt varasem nn franko-belgia viiulimängu kool, kus pilli hoitakse prantsuse baroki mänguvõttega, lõuaga keeltehoidja tagant ning sellest tulenevaid mänguliigutusi võib teataval määral märgata mõnede “autentse suuna” esindajate pillikäsitluses. Vene koolkonnas pannakse suurt rõhku pillihoiule ning siin seisab viiuldaja ülisirgelt, hoides viiulit võimalikult kõrgel, ning poognakäe liikumise trajektoor on avar ja vaba. See tehnika annabki kõlale mastaapsuse. Nõnda mängivad kõik Aueri õpilased, nt Mischa Elman, Jascha Heifetz, Efrem Zimbalist, Miron Poljakin ja kõik teised kuni tänaseni. Aga põhiline Aueri õpetuses oli minu jaoks õieti see, et igasugune musitseerimine saab alguse jäägitust pühendumisest viiulimängule ja maksimaalse kvaliteedi taotlemisest.

Viiuldaja Gidon Kremer olevat läbi terve elu ikka ja jälle Robert Schumanni viiuliteoste juurde tagasi tulnud. Millised on sinu eelistused, sulle lähedased heliloojad?

Ühte ja ainsat eriliselt lähedast heliloojat pole. Siiski olen püüdnud viimastel aegadel mängida rohkem Põhja- ja Baltimaade heliloojate viiuliteoseid ning samuti on mind alati köitnud saksa kultuuriruumi kuuluv muusika läbi aegade, Biberist Bergini. Põhja- ja Baltimaade muusikat olen viimasel ajal edukalt esitanud ka Itaalias ja Taanis koos pianist Marje Lohuaruga, kellega seob mind samuti kauaaegne koostöö. Alban Bergi viiulikontsert sai kunagi ise põhjalikult läbi võetud ja mängida antud Marge Lillele bakalaureuse eksamiks. Ta sai palju kiita Moskva konservatooriumi professorilt Zorja Šihmurzajevalt. See oli esimene ja seni viimane kord, kui Tallinna konservatooriumi/EMTA ajaloos on keegi võtnud esitada Bergi viiulikontserti. Tore on olnud mängida eesti viiulipalu Heiki Mätliku kitarri saatel. Salvestasime neid CD-le ERRi abiga 2005. aastal. See CD pälvis samuti nominatsiooni. Esinesime varsti peale seda ligi kuu kestnud kontserdireisil USAs ja Kanadas. 

Kuulasin CD-plaati “Eesti viiulimuusika” (1997, helirežissöör Priit Kuulberg, ERES), kus olete salvestanud koos Vardo Rumesseniga Eduard Oja eleegilise ja suhteliselt tõsise alatooniga lugude sekka ka tema 1932. aastal loodud kolmeosalise “Aeliita süidi”. Viimane osa kannab pealkirja “Magatsitlite tants” ja eristub Oja loomingus hoopis erilise karakteriga, hea huumori ja ekspansiivsusega. Millest selle süidi faabula õieti jutustab?

“Aeliita süidi” aluseks võttis Oja kirjanik Aleksei Tolstoi samanimelise romaani, mis on lugu sellest, kuidas kaks onukest ühes Petrogradi kuuris valmistasid raketi, et bolševistlikud ideed jõuaksid Marsile, kus pidavat elu olema. Oja võttis selle omajagu absurdse idee ja n-ö kuuma teema oma sarmika kolmeosalise süidi aluseks. Vardoga esitasime seda mitmelgi korral ja üldse pean mainima, et Oja on äärmiselt omanäoline, tundliku närviga helilooja ja eriline meister just muusikavormi terviklikkuse saavutamises. 

Meenutagem su õpinguid Moskvas – assistentuur-stažuur oli vist tol ajal selle konsijärgse täiendõppe nimi – ja lisaks ka seda, kuidas said samal ajal sõjaväes olla. 

Ega saanudki samal ajal. Teenisin Moskva sõjaväeringkonna laulu- ja tantsuansamblis, mistõttu Moskvas olemise aeg pikenes pooleteise aasta võrra. Vene sõjaväes Moskvas oli väike, umbes 30-meheline kasarm. Seal sõjaväeansamblis mängimise perioodil sain vabal hetkel ka ise pilli harjutada. Õppisin seal ära Bachi d-moll soolopartiita, Šostakovitši viiulikontserdi ja Paganini kapriise. Jah, sõjavägi sai läbi tehtud, aga automaati pole ma ealeski käes hoidnud. Eks rividrilli ja koristustöid pidi ikka aeg-ajalt tegema, aga üldiselt valitses seal üsna mõistlik vaimsus.

Moskvas õppimise ajal oli mul kaasas, et end vähegi eestlasena tunda, Veljo Tormise LP-plaat, kus peal “Jaanilaulud”, “Liivlaste pärandus” ja “Kolm laulu eeposest” Eesti Raadio Segakoori suurepärases esituses. Ühikatoas sai seda siis kuulatud ja ka sinimustvalge laualipp ilutses kapi otsas, et mitte liialt provotseerida. Seal oldi ses suhtes üllatavalt tolerantsed ja alati võis ju selgitada, et tegu on ajaloolise eesti üliõpilaste lipuga, mis loodud pealegi veel isakese tsaari ajal. 

Moskva konservatooriumi ühiselamus oli meil tore eestlaste koloonia: Tiia Järg, Olev Ainomäe, Jüri Tamverk, René Eespere, Madis Kolk, Ivo Sillamaa, Rein Mets, Paul Mägi. Tihti käis kohal ka Lepo Sumera, kes küll põhiliselt resideerus Tallinnas. Ühikatoas sai siis teetassi taga ka palju “eesti asjast” räägitud, täpsemalt, kuidas vabariiki taastada, seejuures erilisse eufooriasse sattumata. Kui Lepo oli oma esteetika-arvestusega ühele poole saanud ja pidime õhtul Tallinnasse sõitma, leidsin oma toa ukse vahelt paberitüki tekstiga: “Eesti Vabariigi esteetikaminister pakub kaasmaalastele ärasõidu puhul kohvi. Paluks lahkelt läbi astuda. Riietus – lips läbi”. Kahju, et seda paberitükki ei leidnud üles siis, kui kümmekond aastat hiljem need prohvetlikud sõnad teoks said ja Lepost sai üleminekuvalitsuse 

Sõjaväes teenimise ajal 1978. aasta suvel sain kuulata Tšaikovski konkursi kõiki kolme vooru ning hiljem juba õppetöö taastumisel toredaid kammerkontserte ja välisorkestreid. Pileteid oli teadagi raske saada, ikkagi suurlinn.

Kuidas hindad keelpillimängu olukorda tänases Eestis?

See on väga jõudsalt edenenud. Ülisümpaatne on just noorem põlvkond eesotsas Hans Christian Aavikuga. Kõiki toredaid noori viiuldajaid ei suudagi nimetada. Minu õpilasi on mänginud ja mängib pea kõigis meie orkestrites ja õpetab muusikakoolides üle Eesti.

Kas mõni su õpilastest on end ka väljaspool täiendanud?

Praegune lõpetaja Marelle Kivinukk sai paar aastat tagasi Erasmuse stipendiumi. Tal oli mõte veeta sellest pool õppeaega Budapestis Liszti akadeemias ja teine pool kusagil mujal, kuid soovitasin talle siiski terve aasta ühes kohas, st Budapestis õppida, et ta saaks sealt uusi impulsse, kuna Liszti akadeemia on vaieldamatult oluline keelpilliõpetamise keskus. Euroopas on ka teisi õpilasi end täiendamas käinud.

Selle teemaga seoses meenub, et minu õpetajale professor Vladimir Alumäele eraldati aastatel 1938–1939 Eesti Vabariigi stipendium õpinguteks Carl Fleschi juures Londonis ning ta olevat pidanud iga kord tundi viima uue teose, mis andis tunnistust töö intensiivsusest. Alumäe näitas mulle Fleschi pühendusega fotot, millega Flesch tunnistas ta oma õpilaseks.

Milline õpetaja oli Vladimir Alumäe?

Alumäe oli väga erudeeritud muusik, kes tundis üdini viiulimängu põhialuseid ning samas rõhutas ka tunnetusliku lähenemise olulisust. Ta tundis meeletult hästi eri stiile. Mäletan, kuidas me mängisime Tõnu Reinuga talle ette Johannes Brahmsi 1. sonaati, kui põhjalikult ja sisukalt ta meiega töötas. Mängisime seda konservatooriumi kammermuusika festivalil, kus esinesid ka külalised Riia ja Vilniuse konservatooriumidest. Pean seda esinemist oma elu üheks paremaks. Arvan, et Alumäe õpilasena oleksin võinud ise olla pisut aktiivsem ja esitada talle rohkem küsimusi.

Kes sind Moskvas juhendasid?

Moskva riiklik konservatoorium oli 1970ndatel ja 80ndatel aastatel parim koht eesti viiuldajatele õpingute jätkamiseks.  Algul oli mu õpetaja Zorja Šihmurzajeva, pärast sõjaväeteenistust Jevgenia Tšugajeva, kuna esimene lahkus minu sõjaväes oleku ajal konservatooriumist. Tšugajeval, kes oli toona kateedrijuhataja Juri Jankelevitši n-ö parem käsi, on olnud suur roll viiuldaja Viktor Tretjakovi kujunemisel. Kindlasti hoidis ta silma peal ka Tatjana Grindenkol ja Vladimir Spivakovil. Tema õpetamisstiil oli heas mõtte euroopalik – avatud ja nõtke, väga kõrge kultuuriga, mitte kunagi n-ö pähe istuv. Väga imponeeris tema maitsekas ja stiilne lähenemine Bachi muusikale. Mõlemad õppejõud olid äärmiselt ühiskonnakriitilised, mida nad intelligentselt oskasid ohjata.

Oled Ruhnu saarel korraldanud oma õpilastele suvelaagreid. Millal ja kuidas need alguse said?

Ruhnu avastasin enda jaoks virtuaalsel kaardil ja tundus, et see peaks väga lummav koht olema. Ja oligi. 2000. aasta suvel käisime koos tšellisti Aare Tammesaluga ja organisti, konservatooriumiaegse ansamblipartneri Tõnu Reinuga seal kohapeal, uurisime kaunist saart ja sisustasime kirikutes kaks muusikaõhtut. Aarega mängisime Bachi sooloteoseid eriliselt müstilises vanas puukirikus ja teisel õhtul kivikirikus, kus ruhnu-rootslaste abiga on ehitatud ka väike uus orel. Seal esitasime Bachi muusikat oreli saatel, sest oli ju tema 250. surma-aastapäev. Edaspidi püsis vajadus tulla saarele tagasi koos õpilastega, kokku oma kümmekond aastat järjest. Igal aastal korraldasime väikese suvesessiooni ja muusikaõhtu kirikus. 

Koos Andres Toltsi ja Mare Vindiga. FOTO ERAKOGUST

Sul on sõprade Andres Toltsi ja Mare Vindi näol kokkupuuteid ka kujutava kunstiga. Kuidas sai teie sõprus alguse?

Tutvusin maalikunstnike Andres Toltsi ja Ludmilla Siimuga 1970-ndate keskpaiku tänu oma vennale Meelisele, kes õppis ERKIs disaini, ning mõned aastad hiljem ka graafik Mare Vindiga. Eesti maalikunst oli 1970-ndatel minu jaoks suur avastus – väga lummav, täis energiat ja hinge, lisaks ka väga intelligentselt vormistatud kujundiga. Moskva dissidentidest kunstnikud võisid vaid unistada eesti suhteliselt leebetest kunstipoliitilistest oludest.

Sa andsid mulle lugeda saksa astrofüüsiku Harald Leschi arutelu sellest, kuidas tekkisid ruum ja aeg. Tema vastus küsimusele kõlas nii: “Seda ei saa me kunagi teada!” Kas oled müstilistele teemadele avatud? Kas arutled hinge igavese eksistentsi üle? 

Õnneks mitte liiga palju. Olulisem on siiski see, mida siin maapeal teeme (või ka tegemata jätame). Harald Leschi lausele võib lisada ka teise lause tuntud ameerika astrofüüsikult Neil deGrasse Tysonilt tema raamatust “Astrofüüsika inimesele, kellel on kiire”: “Alguses, ligi neliteist miljardit aastat tagasi peitus kogu teadaoleva universumi ruum, mateeria ja energia punktis, mis suuruselt oli väiksem kui triljondik punktist selle lause lõpus”. Harald Lesch räägib sama. No annab ikka mõelda selle üle ... Palju lihtsam ja mugavam on elada endiselt XIX sajandi loodusteaduslikus maailmapildis, mis ju oivaliselt sobis ka nõukogude ideoloogiale. Kuid igavikulistele küsimustele andsid jõulise tõuke 1970. aastate keskel õpetaja Jaan Kiiviti kinnised piiblitunnid Püha Vaimu kiriku käärkambris. See oli võimas kogemus! Hiljem on minu maailmapilti aidanud kujundada hiljuti meie hulgast lahkunud Tartu teoloogia akadeemia rajaja, rahvaluuleteadlane ja Mustvee koguduse õpetaja Eenok Haamer ning Leedu katoliku kiriku preester, teoloogiadoktor ja poeet isa Ričardas Mikutavičius.

Mis sõnumi annaksid noortele muusikutele?

Soovitan püüda analüüsida kõiki küsimusi lõpuni, vältides pinnapealsust ja pealiskaudsust, samuti soovi vastutada oma sõnade ja tegude eest. Soovitan kindlasti vaadata ka draamaetendusi – seda, kui ehtsalt hea näitleja suudab rolli sisse elada ja siis seda laval välja jagada, või lausa välja paisata. Alati võiks muusikat tehes endalt küsida tuntud vene teatraali Stanislavskit parafraseerides: kas muusika minus või Mina muusikas? Siit võib ju minna ka edasi, kuni kõrgema tasandini välja – kas teenida hästi rahvast ja riiki, või riigi abil ise hästi teenida?

Kas leiad eneses ka mõne puuduse?

Ja kui palju veel! Aga ma ei pea ju neist kõigile teada andma! Tahaksin siiski öelda, et oleksin võinud aega kvaliteetsemalt kasutada, kuna sellest tuleneb tavaliselt kõik muu. Teispoolsusest tagasitulnud on öelnud, et neile esitati kaks küsimust: 1) kui palju oled suutnud armastada? 2) kui palju oled selles elus suutnud õppida? Usun, et need on väga olulised küsimused. Kasutagem siis meile antud aega hästi!