Tugev ühine hingamine ja ebaharilikud teosed


FOTO KAUPO KIKKAS

“I nagu interpreet” on rubriik, kus saavad sõna Eesti interpreedid – oma saabuvate kontsertide ja kontserdikavade kaudu. Seekord avab Marcel Johannes Kits oma ülesastumist 26. jaanuaril EMTA suures saalis duos pianistist sõbra Sten Heinojaga.


Kuidas kujunes kontserdikava, miks on kavva valitud just need teosed?

Marcel Johannes Kits: Mängin kontserdil hea sõbra pianist Sten Heinojaga, kes on kusjuures üks mu lemmikpianiste. Teatavasti on tšello meloodiapill ja enamasti vajame enda kõrvale pianisti, kuna soolorepertuaari on lihtsalt niivõrd palju vähem kui klaveriga muusikat. Ta on üks neist muusikutest, kes mind igas proovis inspireerib, motiveerib alati kaugemale mõtlema, vahel ka “kastist välja”, ja kelle fenomenaalne klahvi- ja kõlatunnetus aitab tekkida tõeliselt elaval dialoogil. Oleme juba palju koos mänginud nii Eestis, Venemaal, Hiinas, Soomes, Rumeenias, Iisraelis kui ka Saksamaal, seetõttu on meil nüüdseks välja kujunenud juba tugev ühine hingamine.

Kavva oleme leidnud pigem ebaharilikud teosed: esimese poole moodustavad peaaegu depressiivne Jolivet’ “Nokturn” ja mänglevalt lõbus Poulenci sonaat. Teises pooles mängime metsikut Schnittke 1. sonaati ja sinna kõrvale saksa romantismi väikevorme, millele järgnevad kaks Brahmsi imeilusat laulu (“Feldeinsamkeit” ja “Wie Melodien zieht es mir”) ja kuulus F.A.E. “Skertso”.


Millised on soovid ja unistused interpreedina, mida tahaks tulevikus tingimata teostada?

Soove ja unistusi palju, raske on neist midagi eraldi välja tuua. Head muusikat, mida olen juba mänginud ja mida veel avastada, on lõputult, nii et igav ei tohiks kunagi hakata.

Olen näiteks tahtnud juba kaua mängida ühte ägedat barokk-kontsertide kava. Pärast kümnete kontsertide läbikuulamist avastasin enda jaoks teatud Vivaldi, Platti (mitte A. Piatti!) ja Boccherini tšellokontserdid, mis oleksid oma stiili, virtuoossuse ja karakteri poolest publikule üks ütlemata hõrk nauding.

Konkreetseid lugusid, mida veel mängida tahaksin, on muidugi palju … Britteni soolosüidid, Lutosławski ja Gulda tšellokontserdid, Taveneri “The Protecting Veil”, Mozarti “Sinfonia concertante”, Šostakovitši 2. tšellokontsert ja 15. sümfoonia seade klaveritriole ja löökpillidele jne, jne.

Suur soov ja unistus on mängida koos heade muusikutega, kes mind inspireerivad ja kellelt mul on midagi õppida – see on kahtlemata mingil määral juba täitunud, aga kuna maailm on suur ja lai, siis on ka veel palju avastada.

Kindlasti on mul plaanis veel osaleda suurtel konkurssidel, kus peamine eesmärk on ju valmistada kava võimalikult hästi ette ja mängida paremini kui kunagi varem. Head tulemust tohib ainult loota.

Millised on olnud viimase aja suurimad elamused?

Kõige viimane muusikaline elamus oli mul hiljuti Berliinis, kui otsisin uut repertuaari ja kuulasin Brahmsi laule. Eriti hinge läksid “Feldeinsamkeit” ja “Wie Melodien zieht es mir”, mistõttu ma neid tol õhtul kuulama jäingi.

Üks teistmoodi elamus oli aga suvel, kui sõitsin mõned korrad Berliini ja Tallinna vahet autoga. See 20-tunnine sõit, kus ainus tegevus peale autosõidu oli mõelda omi mõtteid või kuulata muusikat (kusjuures valdavalt mitte-klassikalist) ja podcast’e, jäi väga eredalt meelde.

65 views