Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia maineka rahvusvahelise Ilmari Hännikäineni nimelise kammermuusika konkursi I koha ja laialdase kontserttegevuse eest.
Mis on muusikas teie jaoks ammendamatult huvitavat, ilma milleta elu ette ei kujuta?
Robert Traksmann: Miski pole siin ilmas ammendamatu. Muusika pakub lihtsalt inimesele rohkem kui ühe eluea jooksul jõuab kogeda. Iga uue teosega avaneb uus killuke ühe helilooja elust, nõnda kasvab interpreedi ja helilooja vaheline mõistmine. See on väga algeline ajas rändamise vorm, aga paraku praegu üks vähestest, mis meile kättesaadav. Ilus ja valus on elada läbi kadunud heliloojate emotsioone, nendega samastuda, ning leida neis troosti ka oma igapäevastes läbielamistes.
Rasmus Andreas Raide: Kõige mõjuvam on minu jaoks muusikast saadav emotsionaalne laeng. Olen enda jaoks avastanud mitmeid teoseid, õigemini lõike ja fraase nendes, mis mind jäägitult kaasa haaravad ning isegi joovastavad. See on mõneti mõistetav, kui ise esineja rollis olla, kuid on samavõrd lummav ka saalis istudes.
Marcel Johannes Kits: Ma ei kujutaks elu ette ilma emotsioonideta, mida muusika tekitab. Kõige huvitavam on aga see, mida sealt leida võib. Muusikaarmastusega käib kaasas pidev uudishimu seda veelgi rohkem avastada ja mõista. See on küll lõputu protsess, kus ühene tõde ja finiš puudub, aga just sellepärast ei hakkagi kunagi igav - mida rohkem süvitsi teosesse minna, seda rohkem see vastu annab. Samal ajal panevad elukogemused ja uued teadmised muusikat pidevalt uue nurga alt nägema ja aina paremini mõistma. Kas muusika kõrvale on jäänud ruumi ka mõnele hobile?
Robert Traksmann: Ruumi peab tegema, muidu kisub elu liialt ühte suunda kreeni. Siit-sealt näpistan ikka aega, et elada ka “normaalset” elu – käia väljas, vaadata sarju, mängida arvutimänge jne. Olen ka viimase aasta jooksul tervisespordiga tegelema hakanud. Harjutusklassides istutud aastad hakkavad endast nii ühel kui teisel moel märku andma, on vaja liigutada.
Rasmus Andreas Raide: Ruumi jääb täpselt nii paljuks, kui minu praegune elukaaslane, Prokofjevi 2. klaverikontsert võimaldab. Ta lubab mul tegelda maanteerattasõidu, male ja kirjandusega, aga ka näiteks maakodu magamistoa põranda vahetusega.
Marcel Johannes Kits: Muusika on minu jaoks küll kolm ühes - kirg, hobi ja töö, aga ma naudin peaaegu sama palju ka söömist. Vahetevahel vürtsitan toitu üliteravate tšillikastmetega (näiteks Carolina Reaperi kaste) ja “rõõmustan” nendega ka sõpru. Kunagi tegelesin põgusalt programmeerimisega, praegu paneksin hea meelega kokku ühe keerulisemat sorti legokomplekti. Hooti vaatan ka filme ja loen raamatuid, aga selle aasta uus kirg on mul kindlasti autoga mööda Eestit seiklemine. Nimetaksin end amatöörist lauatenniseentusiastiks, kes ennast Berliinis erialaõpetaja Jens Peter Maintzi klassiruumi lauatennise laual välja elab. Ühest heast viskist ma ka ära ei ütle.
Vaadates praegusele koroonaviirusest haaratud ajale – milliseks võib muusika- ja kontserdielu edaspidi muutuda? Robert Traksmann: Mina ei leia põhjust, miks me peaks mingit kardinaalset muutust ootama. Koroonaaeg tõi meie (sotsiaal)meediakanalitesse palju paanikas pidžaamavirtuoose, kes kodudesse aheldatult oma kuulajatele end igal võimalikul hetkel peale surusid, et neid “ei unustataks”. Selline tegevus on minu arvates pigem ebaproduktiivne ning ongi õhku rippuma saatnud pseudoküsimuse: quo vadis? Inimkond on läbinud palju pikemaid ja kannatusterohkemaid humanitaar- ja kultuurikatastroofe. Muusikuna on egoistlik mõelda, et kuna me ei saanud paar kuud esineda, siis kogu kultuuriilm teeb kannapöörde. 90% meie tööst toimub niikuinii harjutuskambrites.
Rasmus Andreas Raide: Olen selle aja jooksul korduvalt kogenud, kuidas ära jäänud kontserte interneti vahendusel elutubadest antakse ning kasutasin vahepeal endagi korterit stuudiona, et üks lühem teos lindistada. Mõned artistid ongi tõestanud, et sellise koduse musitseerimise abil on võimalik endale veelgi laiem kõlapind luua. Sellele vaatamata olen veendunud, et kontserdikülastuse kogemust ei asenda miski.
Marcel Johannes Kits: Ilmselt peame veel mõnda aega leppima kontserdisaalides uute veidrate kommetega, aga kindlasti jäävad need ajutisteks lahenduseks. Seni peame koroonaviirusega elama õppima. Nö online-kontsertide korraldamise vajadust mõistan, see hoiab artistid ja kollektiivid publikule nähtavana ja loob neile väljundi, aga kuna inimese keskendumisvõime ekraani taga ei ole ega saagi olla sama mis kontserdisaalis, siis ma neisse lõpuni ei usu. Digitaalne kontsert ei hakka kindlasti kunagi reaalset kontserti asendama.