Teistmoodi Tormis

Kontsert “Veljo Tormis 95” Krulli kvartali mehhaanikatsehhis 7. augustil: Tallinna Kammerorkester, dirigent ja kunstiline juht Valter Soosalu, Duo Ruut, Heldur Harry Põlda (tenor, RO Estonia), Andres Alamaa (bass) ja Jaak Sooäär (elektrikitarr). Vahelugemised Karmo Nigula, valgus Priidu Adlas (Eesti Draamateater), video Alyona Movko-Mägi, dramaturg ja vahetekstid Laura Võigemast.

Tormise hetk Krulli kvartali mehhaanikatsehhis. FOTO RENE JAKOBSON.

“Veljo Tormis 95” Tallinna Filharmoonia korraldatuna ning Valter Soosalu dirigeerimisel ja kunstilisel juhtimisel oli pigem audio-visuaalne kontsertetendus kui pidulik, ent traditsioonilises võtmes muusikaõhtu. Tallinna Kammerorkestri taga paiknev suur videoekraan, Karmo Nigula loetud eesti pärimustega seotud vahetekstid (Laura Võigemast) ning pilkupüüdev valgusrežii (Priidu Adlas) tegid sellest ligi pooleteisetunnisest muusikaetendusest hästi tervikliku ja sümbiootilise performance’i.

Iseenesest pole performatiivsus Veljo Tormise teoste ettekannete puhul midagi päris uut. Mingi teatraalne moment iseloomustab ju näiteks nii “Pikse litaania” kui “Raua needmise” esitusi, lavalist liikumis on kasutatud ka mitmete tema teiste kooriteoste ettekannetel. Rääkimata “Eesti ballaadide”, aga ka “Naistelaulude” ja “Meestelaulude” korduvatest lavastustest.

Kuid peamisest – kõnealuse kontserdi läbiv idee oli esitada Veljo Tormise loomingut (nende seas ka tema vähemtuntud või klaverisaate orkestreerimist ning uute helivärvide lisamist elektrikitarri (Jaak noorpõlveteoseid) uutes ning võimalusel ka tänapäevastes seadetes. Kasutades selleks vokaalpartii ja kooritekstuuri Sooäär) ja elektroonikat kasutava pärimusmuusika koosluse Duo Ruut näol. Seadete valmimine eeldas tiimitööd, mille eest seisid hea Valter Soosalu, Bianca Rantala, Tõnu Kõrvits ja Jaak Sooäär.

Ent ega vokaalteostest instrumentaalseadete tegemine polnud Veljo Tormisele endale ka midagi uut – ta ju lõi neid ka ise, nagu võis kuulda selle muusikaõhtu avaloos “Reminiscentia: Sügismaastikud” (1964/2009). Kontsert kulges ühtse, katkematu programmina, nii et publikul avanes võimalus aplausiks alles pärast viimast lugu, milleks oli atraktiivses orkestratsioonis “Pikse litaania” (1973, Valter Soosalu seades 2025).

Muusikaõhtu esimese poole arranžeeringud olid ehk pisut akadeemilisemas võtmes, kuid huvitavaks tegi selle kindlasti Tormise noorpõlveteoste kõla. Näiteks oli helilooja “Kaht laulu Ernst Enno sõnadele” (1948) kirjutades vaid 18-aastane. Noore Tormise muusikalises leksikas oli siis natuke rahvusromantilisi momente ja mõningaid viiteid neoklassitsismile. Ühesõnaga pisut teistmoodi Tormis, kui me teda tänapäeval pärimuslike juurtega kooriheliloojana tunneme.

Ent seadete “akadeemilise võtme” vahetas välja rituaal-meditatiivsus, kui Duo Ruut (Katariina Kivi ja Ann-Lisett Rebane, kannel, laul) esitas koos TKOga “Kaks eesti runolaulu” (1974, seade Bianca Rantala 2025). See ettekanne oli küll hästi loitsuline ja mõjus isegi kuidagi meditatiiv-teraapiliselt. Nagu ka Duo Ruut omaloomingulised lood “Tuule sõnad” ja “Udu” (seade orkestrile Bianca Rantala, 2025), mis sobitusid sellesse pärimuslikku programmi oma värskusega ülihästi!

Kaks siinkirjutajale kõige mõjuvamat helitööd paigutusid kontserdi lõppu. Nendeks olid Heldur Harry Põlda hästi dramaatilises ettekandes “Viimane laev” (sõnad Juhan Smuul, 1981, seade Tõnu Kõrvits 2008) ja juba mainitud “Pikse litaania”, kus Põlda kõrvale tuli teiseks vokaalsolistiks Andres Alamaa. Igatahes hakkas “Viimase laeva” kõlapilt tänu Jaak Sooääre kitarrile meenutama juba mingit progerocki oopust! Hästi ekspressiivselt mõjus ka “Pikse litaania” solistidega orkestriversiooni esitus.

Lõpetuseks lisagem, et ega uued seaded Veljo Tormise vokaal- ja kooriteostele polnudki mõeldud tegemaks tema loomingut “paremaks” või “kaasaegsemaks”. See oli teistsugune muusikaline vaatenurk. See oli teistmoodi Tormis.