Teejuht muusikadžunglis

4. veebruaril tähistas 75. sünnipäeva Avo Kartul – Mõisaküla mees, kelle nimi on teist sajandit Tartu ülikooli raamatukogu muusikaosakonna sünonüüm. 1983. aasta 3. mail raamatukogutehnika osakonda loodud “fonoteegi grupp” kandis vahepeal ka muusika- ja keeleõppekeskuse silti, kuid on rahvasuus ikka fonoteegiks jäänud; Kartul ise on olnud nii “kõrgema kvalifikatsiooniga tööline-fonoteegihoidja”, osakonnajuhataja kui raamatukoguhoidja, kuid püsinud sisuliselt samas ametis pea 42 aastat.

Ülikooli raamatukogu juurde fonoteegi loomine oli toonase direktori Laine Peebu mõte – Nõukogude Liidus olid oma muusikakogud seni vaid konservatooriumidel, kuid Peep oli veendunud, et harituse edendamiseks peab igas korralikus raamatukogus olema ka fonoteek. Tänu õnnelikule juhusele leidis ta seda majandama omal käel heliplaatide kogumisega tegelenud Avo Kartuli, kes küll enda sõnul raamatukogudest ja kataloogimisest midagi ei teadnud. Peep aga käskinud lihtsalt pihta hakata ja lisanud kelmikalt juurde: “Mõnel mehel võib sellest elutöö saada!”

Nii ka läks – kui 1983. aasta kevadel oli ülikooli raamatukogus arvel 109 heliplaati, siis 2025. aasta hakul oli LP-sid 6240 ja CD-sid 26 342, vähematest formaatidest rääkimata. Selle numbri sisse mahub klassikalist ja vanamuusikat, poppi ja rocki, jazzi ja folki – ning kõige esinduslikum maailmamuusika kollektsioon Eestis. Ja põnevat muusikat tuleb iga päev juurde, nii et pensionipõlvele pole Avo Kartulil mahti mõeldagi: “Mul on huvitav! Kui ma ükskord tunnen, et ma hommikul ei taha enam üles tõusta ja tööle tulla, siis on õige aeg ära minna – praegu veel ei ole.”

Kust see suur muusikahuvi alguse sai?

Raadiost. 1960. aastal, kui ma olin 10-aastane, siis osteti meile korralik raadio, kus oli peal grammofon, ja minu pealekäimisel ka esimesed šellakplaadid: Eesti Raadio meeskvartett, Ott Raukas, Georg Ots … Aga raadiost ma otsisin midagi muud, ja mis oli Eesti Raadios sellel ajal kõige tugevam, oli Valter Ojakäär oma jazzisaadetega – minu tõsisem muusikahuvi oli algul seotud täiesti kindlasti jazziga.

Muidugi, raadiost tuli kõike muud ka, ja ega siis biitlitest ju kuskilt otsast mööda ei saanud, nemad tulid ja vallutasid. Mul oli klassivend, hilisem eluaegne füüsikaõpetaja, ja meil oli ühine huvi – meie siis kammisime seda raadiot, BBC top 20-t kirjutasime üles … Keeleoskus oli peaaegu olematu, aga informatsiooni sai. Hiljem, 1970-ndatel, kuulasime rumeeniakeelset Vaba Euroopat, kus mängiti igal õhtul uus rockiplaat ette – sealt tuli selline meeletu informatsioonihulk, et oli isegi plaan hakata rumeenia keelt õppima! Ja muidugi Voice of America, Willis Conoveri “Jazz Hour”, mida päris kindlasti sai kuulatud kogu aeg.

Esimene Lääne plaat, mis Mõisakülla saabus, oli klassiõele saadetud Chubby Checkeri duubelkogumik “Let’s Twist Again” – ma arvan, et see tuli 1965, tvistivaimustus jõudis Eestisse väikese nihkega. Esimene “pärisplaat” oli biitlite “Abbey Road”, mille klassivenna ema Rootsist tõi. Plaadiringlus hakkas korralikult peale siis, kui ma 1970. aastal sõjaväest tagasi tulin ja juurasse sisse sain – tekkisid Tartu-tuttavad ja ülikooli-tuttavad ja ...

Millal maailmamuusika mängu tuli?

Taasiseseisvumise ajaks oli meil selge, mida fonoteegis ei ole ja mida oleks kindlasti vaja: tänapäevane klassikaline muusika, maailma rahvaste muusika ja vanamuusika. Ja kui tekkis võimalus hakata ostma, siis need valdkonnad tulidki eelisjärjekorras.

Maailmamuusikamessil “WOMEX” olen käinud kaheksa korda ja neist Klassikaraadios ka ülevaated teinud. Esimest korda olin 2015 Budapesti “WOMEXil” ja see oli lausa silmiavav kogemus: tõin sealt 140 plaati! Nüüd ma enam messilt kõikvõimalikke kogumikke kaasa ei haara, aga muidugi nüüd on meil maailmamuusikat ka endal juba rohkem olemas.    

Mis roll on fonoteegil praegu?

Et kui kogu muusika on internetis, siis mis mõte sellel muusikaraamatukogul veel on? Tegelikult ma ütlen, et kogu muusika EI OLE internetis ... Ja selles džunglis eksib ära: muusika väljaandmine on plahvatuslikult suurenenud ja orienteerumine raskem kui kunagi varem. Netikuulajale antakse juurde samalaadset muusikat, mida ta kuulab, ja kõrvale liikuda on äärmiselt keeruline – siin on raamatukogul kindlasti mingi roll.

Praegu on tendents, et muusika poole pealt tõmmatakse kokku, aga mina olen kindlal veendumusel, et see on lühinägelik. Konkreetne näide: Helsingi kesklinnas enam muusikaraamatukogu ei ole, paljukiidetud ja väga kaunis Oodis ei ole muusikat ... Muusikat võibolla ei hinnata nii vääriliselt, loetakse ainult meelelahutuseks, mis väljendub ka selles, et raamatu käibemaks on 9% ja plaadil 22%! Vahet tehti juba nõukogude ajal: raamatut sai raamatukogu osta vabalt, niipalju kui tahad, aga et plaati osta, tuli kaubandusvalitsusest iga kvartal taotleda ostuluba 250 rubla ulatuses.

See on keeruline probleem, aga mina olen optimistlik inimene ja võtaksin oma jutu kokku niimoodi: muusikaraamatukogu on vajalik ja eksisteerib senikaua, kuni muusikud plaate välja annavad!