Tõttasin Arnold Schönbergi 150. sünniaastapäevale pühendatud kontserdile Mustpeade majas nagu intellektuaalselt põnevale pidulikule õhtusöögile. Millega see noor põlvkond eesti muusikuid minusugust “vana kala” küll üllatada suudab? Aga suutis – ja seda kohe esimestest hetkedest alates, kui ma oma kohale maandusin, uudistades pultide järgi, kuidas trio oli publiku sekka paigutatud. Kontserdieelsesse atmosfääri sisse elades meenus, kus ma sarnast elevust olin kogenud. See oli oktoobris 1988 festivalil “Wien Modern”, kus austria tippmuusikud esitasid ultramodernse muusika kõrval ka Arnold Schönbergi muusikat. Linnas, kus isegi taksoraadiost kõlas ainult klassikaline muusika, mõjus “Wien Modern” sürrealistliku saarekesena keset heakõlalist muusikaookeani. Kuna Eesti Schönbergi ühingu üks asutajatest Olari Elts polnud 13.ndal ja reedel ERSO hooaja avakontserdi (ka mitte eelkontserdi) kavva Schönbergi muusikat võtnud, siis mõjus järgmise õhtu kontsert Mustpeades samasuguse elitaarse muusikalise häppeningina, nagu too ammune kontsert Viini kaasaegse muusika festivalil. Tuli ju kontserdile minna läbi Tallinna vanalinna, restoranidest kostuva tümpsmuusika saatel.
Etteruttavalt võin öelda, et kontsert oli unustamatult hea. Juba ainuüksi kontserdi kontseptsioon vääris küünlaid. Schönbergi loomingu “tagurpidi teekond” oli tõesti väga hea idee. Dodekafooniliste teoste juurest jõuti kontserdi lõpuks tagasi aastasse 1899, mil tuli esiettekandele Schönbergi “Kirgastunud öö”, mis K. Westphali sõnul oli “kui viimseni kurnatud harmoonia viimane eneseavaldamise võimalus”. Pärast seda teost algas Schönbergil peaaegu meeleheitlik põgenemine dominant-toonika kütkeist. 1909. aastal sündinud atonaalsed “Kolm pala klaverile” op. 11 on ka ses mõttes huvitavad, et Mart Saar jõudis oma “Skizzega” atonaalsuseni isegi mõned kuud varem kui Schõnberg. Ja kui erinevates keskkondades need heliloojad töötasid – Saar Hüpassaare metsade ja rabade vaikuses, Schönberg aga rahvusvahelises muusikakeskuses Viinis. Selle kohta tavatses prof Leo Normet öelda: “Es liegt in der Luft!”
Tõeliseks sensatsiooniks kujunesid Schönbergi aastatel 1920–1923 kirjutatud dodekafoonilised “Viis pala klaverile” op. 23, mis Mustpeade majas kõlasid Rasmus Andreas Raide suurepärases esituses. Dodekafooniast kujunes välja ainus universaalne helisüsteem paljude XX sajandi individuaalsete süsteemide seas. Millegipärast on dodekafoonia olnud lausa eluohtlikuks pinnuks silmas diktaatoritele, kes suudavad vastu võtta vaid tonaalset muusikat. Nii oli see hitlerlikul Saksamaal ja stalinistlikul Venemaal. Eesti heliloojad hakkasid dodekafooniat kasutama alles “Hruštšovi sula” ajal 1960. aastatel. Selles helikeeles on loodud Pärdi, Tormise ja Räätsa siiani suure menuga mängitavad heliteosed.
Vaimustavalt kontserdilt läbi vihmasaju bussipeatuse poole tõtates hüppas pähe mõte: kas pole teine XX sajandi muusikarevolutsiooniline sündmus dodekafoonia kõrval üle poole sajandi hiljem sündinud Pärdi tintinnabuli. Kui Schönberg põgenes tonaalsusest, siis Pärt, vastupidi, leidis pärast pikka loomingulist pausi tagasitee heakõlalisuse juurde. Mäletan siiani, kuidas publik vakatas pärast “Tabula rasa” esiettekannet TPI saalis – me olime juba unustanud, et lihtne kolmkõla võib olla sisutihedamgi kui mõni ülikeerukas muusikaline konstruktsioon. Selles vaikuses enne aplausitormi sündis midagi enneolematut, mille järellainetuses elame siiani. Kujutan ette, et midagi analoogset koges muusikapublik Schönbergi viie dodekafoonilise pala esiettekandel Hamburgis – tollases kontekstis siis vastupidi – kergendust dominant-toonika kütkest ehk heakõlalisusest vabanemise üle.
“Arnold Schönberg 150”: kavas keelpillitrio, “Fantaasia” klaverile ja viiulile, “Viis pala klaverile” ja “Kirgastunud öö”. Esitajad: Robert Traksmann, Harry Traksmann ja Katariina Maria Kits-Reimal (viiul), Mart Kuusma, Laur Eensalu ja Joosep Ahun (vioola), Leho Karin, Siluan Hirvoja ja Maria Mutso (tšello), Andres Kungla (kontrabass) ning Rasmus Andreas Raide (klaver) 14. septembril Mustpeade maja Valges saalis.