(Taas)avastades eesti muusikat

“i nagu interpreet” on Muusika uus rubriik, kus saavad sõna Eesti interpreedid – oma saabuvate kontsertide ja kontserdikavade kaudu. Iris Oja, Endrik Üksvärav, Peep Lassmann ja Indrek Vau esinevad 9. veebruaril Estonia kontserdisaalis, kus on kavas Veljo Tormise eri žanris teosed ja Ülo Kriguli “Sügis. Maastikud”esiettekanne.

Iris Oja, Indrek Vau, Peep Lassmann, Endrik Üksvärav. FOTO KAUPO KIKKAS

Kuidas kujunes teie kontserdikava, miks on kavva valitud just need teosed?​


Iris Oja: Tahtsime avaldada austust maestro Veljo Tormisele. Tormis on kujundanud minu muusikuteed juba lapseeast saati, hiljem olen ise ka Tormisega koos töötanud, eriti on meeles “Eesti ballaadide” aegne koostöö. Kui ma pole kaua aega Tormist laulda saanud, tunnen sellest väga sügavalt puudust.

Endrik Üksvärav: Kava kokkupanemisel mõtlesime selle peale, et oleks nii originaalloomingut kui ka rahvalaulu. Veljo Tormise soololaule pole võrreldes tema koorimuusikaga just palju esitatud. Pigem vähe. Kuid arvan, et need väärivad samuti esiletõstmist.

Millised on teie soovid ja unistused interpreedina, mida soovite tulevikus tingimata teostada?


Iris Oja: Tunnen missiooni aidata kaasa eelkõige kodumaise muusika kuuldavaks toomisele. Sooviksin kindlasti jätkata Mart Saare vokaalteoste salvestamist koos Kadri-Ann Sumeraga. Tahaksin esitada ja salvestada veel Kuldar Singi “Sünni ja surma laule” ja aidata kaasa nende trükis väljaandmisele. Plaanitud on ka mitmed projektid Paul Hillieri Theatre of Voicesega, eelkõige loodame jätkata tulevikus Kaija Saariaho ooperi “Only the Sound Remains” ettekannetega üle maailma, aga plaanis on näiteks ka ühe Mozarti reekviemi omanäolise versiooni esitused Salzburgis ja mujal Euroopas koos Soome keelpillikvartetiga Meta4, ning mu hea sõbra Eugene Birmani uue grandioosse hologrammooperi viimine erinevatele festivalidele.

Endrik Üksvärav: Unistus on välja anda Veljo Tormise soololauludega helikandja.

Peep Lassmann: Soovin, et oleks võimalusi esitada veel palju huvitavat muusikat nii solistina kui koos inspireerivate kolleegidega. Ja muidugi avastada uut eesti muusikat – näiteks ootab praegugi avastamist Ülo Kriguli uudisteos, mille esiettekanne toimub “i nagu interpreet” sarja raames veebruari alguses.


Millised on olnud teie viimase aja suurimad elamused?


Iris Oja: Kontsertidele ei ole ma sel aastal eriti saanud, enamasti vaid neile, kus ise osalenud olen. Piirangud on tekitanud olukorra, kus paljud muusikud on pidanud pikalt elavast publikust ilma olema. Sellest on sündinud teatav nälg, mis inspireerib muusikut, kui ta lõpuks inimeste ette pääseb, musitseerima erilise kirega, ja ka publikut saalis kõike pakutavat väärilise pühendumusega vastu võtma.

Esimesena tulevad sellest aastast meelde tähelepanu Tormisele, Ludovice ansambli esinemine Tallinnas, õhtud Art Jazz Quarteti ja Bachi “Goldbergi variatsioonidega”, hiljutine “Armuvalitsus” koos Hortus Musicusega, mitmed Mikk Üleoja juhitud RAMi esitused, Eugene Birmani “Aria” salvestus, mille koguterviku kogemine Hongkongis oleks kindlasti olnud üks eluks ajaks meelde jääv elamus, Andrew Laurence-Kingi ja Floridante inglise kava, Ado Vabbe ja Ando Keskküla näitused Kumus. Ei saa ka mainimata jätta, et Eesti loodus pakub kogu aeg iluelamusi, nagu ka imetlusväärsed ja erilised inimesed mu ümber. See aasta on olnud täiesti teistmoodi, on olnud Aja aasta. Ja veel – Tiit Pääsukese “Nostalgiata” Tartu kunstimuuseumis on lihtsalt hullult inspireeriv ja imeline! Sinna lähen raudselt veel mitu korda.

Endrik Üksvärav: Ühte elamust kontserdimaastikul on raske välja tuua, kuid lõppeva aasta tegi minu jaoks eriliseks kindlasti koostöö Erkki-Sven Tüüri, Maria Fausti, Eero Epneri, Timo Steineri, Peep Lassmanni ja Erki Pärnojaga. Loomulikult ei saa jätta märkimata Collegium Musicalet, kellel täitus 10. tegutsemisaasta.

Peep Lassmann: Viimase aja üheks suurimaks elamuseks on Veljo Tormise noorepõlve loomingu avastamine. Suve hakul huvitas mind, kas Tormisel on lisaks prelüüdidele ja fuugadele veel klaverile loodud teoseid. Teatri- ja muusikamuuseumist leidsin käsikirjalise noodi “Variatsioonid” klaverile, mille on kirjutanud 20-aastane Tormis, kes oli toona Tallinna konservatooriumi I kursuse üliõpilane. Seda teost mängides hämmastab mind see, kuivõrd omanäoline ja “valmis” oli tema helilooming juba siis.