Tõnu Naissoo: tänapäeval on 70 nagu 45


FOTO RENE JAKOBSON

Tõnu Naissoo nime ei ole vaja muusikast lugupidavale inimesele pikemalt tutvustada. Tänavu kevadel oma 70 aasta juubelit tähistanud pianist ja helilooja vaatab aga endiselt julgelt tulevikku ja teeb plaane, sest nagu vanameister ise ütleb, ta lihtsalt niisama oleskleda ei taha. Aga peatusi ja pause, mida muuhulgas ka meenutustega täita, saab teha ikka. Ühe niisuguse hetke nii edasi kui tagasi vaatamiseks võtame tuulisevõitu sügisõhtul Fotografiska kohvikus.


Teil täitus tänavu märtsis keset kõige hullemat pandeemiakriisi 70 eluaastat …

Tänapäeval on see 70 nagu omal ajal 45. Kui just ise peeglisse ja passi ei vaata, siis seda vanust ei tunneta ja energiat on isegi rohkem kui kunagi varem. Aga loomulikult, et eks keha on ju nagu vana auto ja tahab kõpitsemist.


Aga küllap on veelgi kehvem variant, kui vaim kaob?

Ütleksin niimoodi, et kui mõistus läheb, siis see on eelkõige kehvem variant neile inimestele, kes peavad sind kantseldama. Mul on probleeme natukene liigestega ja käiminegi on vahel piiratud. Hommikuti võtan oma rohud ära, kuigi vahel läheb meelest. Eks ole selles ka asi, kuidas oled oma elu põletanud ja kulutanud. Arvan, et olen niisugune keskmine – pühak pole ma olnud, aga samas pole ka nii hulle tegusid teinud.

Isa Uno Naissooga. FOTO TÕNUNAISSOOJAZZ.COM

Kui palju te nüüd, sellises väärikas eas oma elule üldse tagasi vaatate, nostalgitsete või meenutate? Või on selline asi ühele nii produktiivsele muusikule pigem tabu?

Ausalt öeldes ega ma seda eriti teinud pole. Pigem vaataks veel tulevikku, et mida veel teha jaksaks. Ideid ju on ja on ka selliseid asju, mida pole veel jõudnud ja oleks tarvis tagantjärgi ära teha. Kuigi tõesti, võibolla peaks pisut ka tagasi vaatama. Mul tuleb muusikaakadeemias üks kontsert, kus tudengid mängivad minu lugusid ja avastasin, et polegi oma jazzikompositsioone niimoodi kokku korjanud. Eks neid erinevaid lugusid on ju mängitud ja salvestatud, aga kui on vaja mingi arv välja öelda, siis olen alles nüüd neid arvutist ja nootidest kokku otsima hakanud. Kontserte on elus juba omajagu tehtud ... Kui nüüd meenutada, siis professionaalsel tasemel olen mänginud alates 1966. aastast, kui toonase Jaan Tombi kultuuripalee, tänase Salme kultuurikeskuse bigbändis Rütm vabanes klaverimängija koht. Minu isa Uno Naissoo tundis orkestrijuhti Ants Meristot ja nii ma sinna 15-aastaselt sattusingi. Igal nädalavahetusel olid tantsumängud, kus sai mängitud tantsumuusika klassikat. Kõik lood polnud muidugi otseselt tantsulood, vaid oli ka jazzistandardeid ning kontsertidel esitasime ka keerukamat progejazzi hulka kuuluvat orkestrimuusikat. Mäletan, et lisaks Uno Naissoo muusikale ka Gennadi Tanieli loomingut.

Mitmed orkestrandid olid parimad oma pillil ja mängisid Eesti Raadio estraadiorkestris. Partiid olid välja kirjutatud ja pianistile üldse mitte kergetes helistikes, kus viis-kuus bemolli, sest need helistikud sobisid eelkõige puhkpillidele. See oli mulle kui muusikule esimene kõva kool.

Aga sealt edasi olen mänginud oma koosseisudega – trioga, kvartetiga ja soolopianistina. 1970–1980-ndatel Nõukogude Liidu erinevates vabariikides – Lätis, Leedus, Gruusias, Valgevenes, Ukrainas, Moldaavias ning Leningradis ja Moskvas. 1980-ndatel lisandusid ka esimesed kontserdireisid raja taha. Koos Lembit Saarsalu, Paul Mägi, Tiit Pauluse, Toivo Undi ja Peep Ojaverega esinesime 1981. aastal Ungaris Debreceni jazzifestivalil ning oli kolmenädalane ringreis Kuubal. 1980-ndatel mängisime ka Lääne-Saksamaal ja Belgias, kus olid Tallinna sõpruslinnad Kiel ja Gent. Lembit Saarsaluga osalesin 1989. aastal Prantsusmaal mainekal Euroopa jazzifestivalil Le Mansis. 1985. aastal olin üks esimesi eestlasi Pori Jazzil, kui mängisin EBU bigbändis. Kui olin stipendiaadina 1989–1990 end täiendamas USAs Berklee muusikakolledžis, esinesin väliseestlase, trompetist Mike Peipmani kvartetiga Bostoni jazziklubides.

2000-ndate esimesel kümnendil mängisin Tšehhi erinevates linnades koos rahvusvahelise vabaimprovisatsiooni grupiga FreeTime, mida juhtis inglane George Haslam, avangardjazzi. Ka see oli omamoodi kogemus.

Kui 2000-ndate keskpaiku sattusin Jaapani plaadifirma Atelier Sawano huviorbiiti, andsin oma trioga, kuhu kuulusid Taavo Remmel kontrabassil ja Ahto Abner trummidel, kontserte Osaka ja Tokyo jazziklubides ning kontserdisaalides. Oli viis väikest kontserdireisi trioga ja üks sooloklaveri tuur. Selle aasta märtsis oli mul au olla Jaapanis Kyoto ühes plaadipoes kuu muusik, kus tutvustati mu Jaapanis ilmunud plaate.

Elu on pakkunud võimalusi mängida ka kuulsate sümfooniaorkestritega. Kõigepealt NSVLi kultuuriministeeriumi alluvuses tegutsenud sümfooniaorkester, mida juhatas tunnustatud dirigent Gennadi Roždestvenski. Sattusin sinna mängima koos Paul Mägiga Alfred Schnittke 1. sümfooniat. Keskmine osa selles sümfoonias on kirjutatud just nimelt jazzmuusikutele. Tänu sellele avanes võimalus sama teost esitada 1988. aastal ka Bostoni sümfooniaorkestriga (USA esiettekanne). Ka seal olime Paul Mägiga solistid ja Roždestvenski juhatas. 1991. aastal oli sama teose Hollandi esiettekanne Rotterdami filharmooniaorkestriga. Seekord olin solistiks koos Belgia viiuldaja Yves Taicher’iga ja maestro Gennadi Roždestvenskiga oli taas dirigendipuldis.

Klassikalise muusika kohapealt on olnud 1994. aastal meeldejääv kontsert Riia Wagneri saalis, kus esitasin koos Riia keelpillikvartetiga Alfred Schnittke klaverikvintetti ja ka üht oma kompositsiooni, mis läks isegi kordamisele ja tolleaegne Läti president Guntis Ulmanis tuli meid lavale tänama.

2011. aastal Jaapanis FOTO TÕNUNAISSOOJAZZ.COM

Te olete klassikalise kooliga pianist. Toona polnud meil siin jazzmuusikat n-ö akadeemilisel tasemel õppida võimalik. Kogu see põlvkond, tänaste mängijate eelkäijad, olid ju iseõppijad.

Jah, just nimelt iseõppijad. Nii kummaline kui see ka pole, siis see jazzipisik oli kandunud edasi peale Teist maailmasõda. Esimene jazzikontsert oli Estonias vist juba 1936. aastal, kui mu mälu mind ei peta. Põlvkond, kuhu kuulus ka minu isa Uno Naissoo ja veel mitmed kohalikud jazzmuusika entusiastid, hakkas pärast sõda selle muusika vastu huvi tundma. Arvan, et üheks tõukeks oli ka see, et näidati ameerika filme, kuna vahetult pärast sõda oli Ameerika veel “sõber”. Ja üks selliseid filme oli “Päikesepaistelise oru serenaad”, mida isa käis vaatamas oma kümmekond korda, et neid lugusid meelde jätta. Tol ajal portatiivset makki, mida oleks saanud kinno salvestamiseks kaasa võtta, polnud, ja ta käis mitmeid kordi kinos, et jätta need lood meelde ning kirjutada kodus siis meloodiad üles. Kummalisel kombel “raudne eesriie” ilmselt meil nii kinni siiski ei olnud, kuna siia imbus ka tähelepanuväärseid jazziplaate. Näiteks Ella Fitzgerald ja Oscar Peterson, kes olid 1950-ndatel tõelised jazzitähed. Kohalike entusiastide ringkonnas oli eelkõige tuntud Ameerika jazz. Olgugi et olin toona väike poiss, mäletan seda. Isal oli lindikogu, plaate olid mõned üksikud, korralikku grammofoni polnud ja makk oli ka ise tehtud. Isal linte tolleaegsete kuulsate nimedega ikka oli, aga ise ma seda magnetofoni ja grammofoni hübriidi kasutada ei osanud, kuna sel ise ehitatud riistapuul oli väga keeruline süsteem. See makk on isegi tänaseni alles.

Teine oluline kanal oli Ameerika Hääl, kust sai kuulatud legendaarse Willis Conoveri saateid. Need olid eetris argipäeviti kella 11.15 paiku ja neid kuulasid ka kõik teised Ida-Euroopa maade jazzmuusikud. See oli tol ajal siinsetele jazzmuusikutele, kes kusagilt mujalt uut jazzmuusika infot ju ei saanud, ülituntud asi. Eks muidugi olid neil saadetel segajad peal ja see polnud nii nagu täna, kui kuulad FM raadiot. Aga segajate kohin tegi muusikapalad teinekord isegi huvitavamaks. Kunagi hiljem plaadi pealt neid samu lugusid kuulates oli see “salapära” kadunud, kõik need kohinad-kahinad lisasid omamoodi värvi. Conover mängis enamasti vanemat jazzi – Duke Ellington, Benny Goodman, Count Basie jne. Mina seevastu tahtsin midagi uuemat kuulda ja eelkõige esimesi jazz-rocki katsetusi. Siiski lasi ta vahel ka päris värskeid salvestisi, nagu näiteks Miles Davise “Filles de Kilimanjaro” ning Chick Corea “Now He Sings, Now He Sobs”, ja isegi Led Zeppelini. Mäletan, kui hakkasin seda saadet 1968. ja 1969. aastal süstemaatilisemalt kuulama, olid mul vihikud, kuhu ma saates kõlanud artistide nimesid üles kirjutasin ja eks ma sageli kirjutasin kuulmise järgi mulle tundmatuid nimesid valesti. Lehitsen praegu seda vihikut ja pean tõdema, et Conoveri saated olid tegelikult väga erinevate artistidega. Mul ei olnud tol ajal makki, millega saatest muusikat salvestada, aga püüdsin sõnadega seda kuuldud muusikat iseloomustada ja see oli mulle samuti üks isevärki kool.

1988. aastal koos Paul Mägi, Gennadi Roždestvenski ja Alfred Schnittkega. FOTO TÕNUNAISSOOJAZZ.COM

Kui palju oli tollal klassika mängijate poolt jazzmuusikute peale viltuvaatamist? Jazzi mängides te mõneti ju selle kooli reetsite?

Ega ma alguses päris jazzi ei mänginudki. Pigem improviseerisin vabalt ja see tuli iseenesest. Õppisin lastemuusikakoolis klassikalist klaverit. Mängisin juba toona küllaltki tehnilisi palu. Improviseerimine tuli juurde juba iseenesest. Esimesed n-ö päris lood, mille harmoonia järgi improviseerimisega algust tegin, olid bossanoovad. Mulle sattus toona kätte üks noodiraamat, kus olid Antonio Carlos Jobimi ja teiste heliloojate bossanoova rütmis lood. Kui olin paar aastat Tallinna muusikakeskkoolis, siis sai teinekord ka vahetundides klaveri taha istudes improviseeritud ja ma ei mäleta, et keegi konkreetselt keelama oleks tulnud. Aga tõsi ta on, et üldiselt õpetajaskonna poolt sellist “klimberdamist” ei soositud. Aga lastemuusikakoolis oli mul tore õpetaja, Ülev Saare, kes lasi vahel endale improviseerimist ette mängida. Aga üldjoontes vaadati kooli klassikalise muusika ringkondades sellele viltu – ikkagi kerge muusika.


Aga siiski, miks just klaver?

See lihtsalt läks kuidagi nii. Mind pandi lastemuusikakooli klaverit õppima. Ja ma ei tundnud siis huvi teiste pillide, näiteks puhkpillide või kitarri vastu.


Kas see äratundmisrõõm tuli kohe?

Kindlasti oli tõukeks see, et meil oli kodus klaver olemas ja seega läks kõik nagu iseenesest. Aga jah, selleks pidid ikkagi esmalt palju harjutama ning ema, kes oli kodune, vaatas ikka, et ma muusikakoolis halbu hindeid ei saaks. Pikapeale tekkis juba endal suurem huvi, kui sooviti, et ma midagi kellelegi ette mängiksin, ja nii see on läinud. Sellest peale olengi klaviatuuridega seotud olnud. Poja Marko panime küll kitarri ja trumme õppima, tütar Marre lõpetas aga lastemuusikakooli klaveri erialal.


Nii nagu mujal, on ka jazzmuusikas ja muusikute hulgas teatud rivaalitsemist. Kui oma pikale karjäärile tagasi vaatate, kas meenub ka tollest ajast midagi seesugust?

Jah, eks kindlasti midagi on olnud, aga kuna ma olin siis oma põlvkonnas pea ainukene, kes jazzmuusikat mängis, siis ei oska nagu öelda. Minu põlvkond ja veidi vanemad olid ikka rockmuusikaga seotud. Olin ka ise aastakese ansamblis Optimistid. 1960-ndate teises pooles oli Tallinnas kaks väga head jazzkontrabassisti – Aleksander Samohvalov ja Jüri Pliznik. Mul oli õnn nooremana nende mõlemaga koos mängida. Ei oska öelda midagi rivaalitsemise kohta, aga eks see on ka mujal maailmas muusikute hulgas, et kes kellega paremini läbi saab. Väikese ansambliga mängides – trio ja kvartett – peab omavaheline läbisaamine olema väga usalduslik, muidu kannatab muusika.


Kas teile tundub, et Euroopas ja Ameerikas saadakse jazzist ehk erinevalt aru?

Mingil määral võibolla jah. Kui vene jazzmuusikutega suhelda, siis nad ei pea Euroopa jazzi üldse millekski. Võibolla on küsimus ka sisemises tunnetuses, selles svingis, mis sul kas on olemas või ei ole. Mul endal on see svingi tunnetus sees. Kui olen euroopa muusikutega mänginud, siis pean selle välja lülitama. Aga see kõik sõltub lõpuks ikkagi sellest, kuidas ja millise muusikaga oled üles kasvanud.

Olete endiselt viljakas muusik. Pole ilmselt palju neid, kes saaksid öelda, et on neil aastaga kuus plaati ilmub.

Sel aastal ilmus mul jah kuus plaati – neli Moskvas Art Beat plaadimärgi all, üks Jaapanis ja üks Eestis. Ja need on kõik omaloomingulised. Venemaa plaadid on vinüülid, Jaapanis esialgu download ja Eestis CD ning hiljem ka vinüülina. Jaapanis on mul tänaseks ühtekokku 15 plaati välja antud ja Venemaal vast nii alla kümne.


Kas ise tunnete ennast mugavamalt stuudiokeskkonnas või laval?

Ma olen rohkem stuudiomängija. Saan aru küll, milline peaks olema lavamängija, aga jah, stuudio sobib mulle rohkem.


Kas see on sellest, et teile meeldib korrigeerida? Või millest see tuleb?

Laval saad ennast tunda siis vabalt, kui oled kõik üksipulgi läbi mõelnud ja saad muutuda artistiks. Sinna juurde käivad ka muud asjad, nagu rahvaga suhtlemine jne. Aga mind võlub iga kord midagi uut teha. See võib laval õnnestuda, aga võib ka mitte. Eriti siis, kui oled klaveril improviseeriv sooloesineja. Kollektiiviga, kus on konkreetsed lood olemas, sõltub jällegi sellest, palju saad proovi teha ja sama programmiga esineda. Aga Eestis on nii, et korra mängid oma kava ja siis põhimõtteliselt ongi kõik. See väsitab ja ei võimalda süveneda.

Nõukaajal oli teistmoodi, siis sai vähemalt pooltes liiduvabariikides esinemas käidud. Sellele andis küll mingil määral tõuke osalemine 1967. aasta Tallinna jazzifestivalil. Mu nimi sai natukene tuttavamaks ja esinemispakkumisi tuli üle Nõukogude Liidu. Isa nime teati aga juba palju varem.


Muuseas, kas lavanärv on läinud nende aastatega pigem suuremaks või väiksemaks?

Tallinna festivali eel oli see muidugi kõik pea ees tundmatusse kohta hüppamine, aga sain nagu hakkama. Närv sõltub ikka sellest, kui hästi oled ettevalmistunud. Sõltub ka esinemiskogemusest. Paraku on elu jooksul tulnud tegeleda erineva muusikaga ja seetõttu võib uude olukorda sattumine aega võtta. Nii et see sõltub mitmest asjaolust. Aga selline loomulik närv on muidugi iga kontserdi eel.


On veel mingisugune idee või projekt, mida te olete õiget aega oodates edasi lükanud?

On ikka, aga ma ei tahaks seda veel konkreetselt välja öelda. Mõtteid on olnud jazzis nii väiksema koosseisu kui ka bigbändi projektide suunal. Ka elektroonilise ja kaasaegse klassikalise muusika osas. Eks vaatame, kuhu nende mõtetega jõuan.


Te olete läbi oma karjääri hästi erinevaid asju mänginud. Mis teile endale isiklikult kõige südamelähedasem on? Mis on see, mille juurde tagasi pöördute?

Eks see ikka improviseerimine on. Üldiselt improviseerin klaveril peaaegu igal hommikul, aga on ka mingit eesmärki vaja. Mul on paar ideed väiksema kollektiivi osas, mida ei taha samuti veel välja öelda. Peaksin sobiva mängupartneri leidma, see aga eeldaks, et saaksin pisut välismaal liikuda, milleks pole lihtsalt eriti aega olnud.

Nii ta paraku on, et pead vaatama, et elatise teenimine ja muud asjad oleksid kuidagi tasakaalus. Olen palju aastaid mänginud n-ö taustamuusikat. Seda võib pidada rutiinseks, aga siin on ka oma head küljed, kui oskad läheneda loominguliselt. Ja eriti üksimäng annab palju vabadust. Viru hotellis mängisin 30 aastat, peaaegu et pool elu. Ja 11 aastat sellest mängisin praktiliselt ilma puhkepäevadeta ning enamuses üksinda. See oli korralik enese proovilepanek. Enam sellist asja muidugi ei teeks. Oma aja kontekstis oli see vajalik. Aga praegu on põhiline end vormis hoida, küllap tekib siis võimalusi ka uuteks väljakutseteks.

Te olete muidugi omajagu palju välismaal esinenud ja kontserte andnud ning olete ju ka lausa USAs muusikat tudeerinud.

Jah, ma olen teadaolevalt esimene eestlane, kes Berklee muusikakolledžis on õppinud, ennast täiendanud. See oli aastail 1989–1990. Olin selleks ajaks juba üle 35 aasta vana. Nõukaajal oli piir, et kui olid juba vanem, siis põhimõtteliselt enam õppida polnudki võimalik. Seal sellist asja polnud. Mäletan, et koolis oli üks endine arst, kes oli siis 65-aastane ja hobimuusik – oli vaba inimene ja sai endale seal õppimist lubada. Mõtte sinna õppima minna sain tänu juhusele, kui olin USAs Bostoni sümfooniaorkestriga esinemas. Ühte kontserti külastas ka sel ajal Bostonis elav ja samas koolis end täiendanud vene jazzmuusik, saksofonist Igor Butman. Ta käis välja mõtte, et külastaksime lähedal asuvat kooli. Berklees korraldati päeviti giidiga kooli tutvustamiseks ekskursioone. Ühes harjutusklassis proovisin klaverit, mille peale tutvustamist juhtinud noormees küsis, et kas ma ei tahaks kooli õppima tulla. See oli muidugi ahvatlev ettepanek, aga mõistsin esialgu, et see on Nõukogude Liidu inimesele võimatu. Aga ime – see siiski õnnestus tänu mitmele väliseestlasele, kes aitasid mul kooliga suhelda ning kooli stipendiumile. Huvitaval kombel ei tehtud mulle ka siin takistusi, kuigi olin sel ajal vist esimene, kes sai omal käel välismaale end täiendama minna. Eri Klasi soovitusel rääkisin tolleaegse välisministri Arnold Greeniga, kes ütles, et saan minna, aga elamisraha kaasa ei saa. Oh, mu rõõm oli piiritu – mul oli üksikutest välissõitude päevarahadest kokku hoitud umbes 300 dollarit, mis kulus küll õpikute peale, aga USAs olles sain juba tänu väliseestlastele hakkama, andes kontserte.


Aga tol hetkel, kui olite USAs, nii lähedal sellele muusikamaailmale, millega olite poisipõlvest peale juttudes ja muusikas üles kasvanud – kas see ei tekitanud tunnet, et äkki ei tulekski tagasi?

Ei, sellist tunnet ei olnud. Olin juba käinud välismaal omajagu, tutvunud kuulsate muusikutega ja eks see oli ka selge, et niimoodi kontvõõrana kuskile sattudes oleks sinna jäämine keeruline olnud. See sõltub inimese iseloomust ja mina poleks sellega hakkama saanud. Ja mul oli ju perekond siin! Eks Soomeski oli mulle varem selliseid ettepanekuid tehtud. Aga ma ei oleks kunagi tahtnud siinsetele inimestele halba, kes olid mind usaldanud. 1985. aastal, kui sattusin Pori Jazzi jam-sessioonil mängima USA trompetist Jimmy Owensiga, kutsus temagi mind New Yorki, aga pidin viisakalt ära ütlema. Seegi oli üldse ime, et toona esimest korda mind päris ihuüksi välismaale lasti.

Aga Bostonis ei löönud mind pahviks mitte midagi, lihtsalt see koolisüsteem oli ääretult teistsugune. Sain tuttavaks Hollandi ja Belgia muusikutega, kes mind seal ka neis asjus aitasid, eriti arvestades, et mu inglise keel oli tollal väga kehv. Pool aastat olin Berklees interpreediõppes ja seejärel vahetasin selle filmimuusika kursuse vastu, et oleks huvitavam ja kogemust rohkem.

Aga idaeurooplasi oli seal sel ajal veelgi. Üks tšehhi kontrabassimängija, ungari löökpillimängija ja poola pianist. Poola pianist, kes sai koha Artie Shaw’ orkestrisse, üritas ikka USAsse jääda, aga nüüd on ikka Poolas tagasi. Tõsi on, et ega USAs muusikuna lihtne pole. Üks võimalus seal jazzmuusikuna hästi ära elada on kuskile kooli õpetama saada, sest siis on sul mingi kindel sissetulek ja teed selle kõrvalt nii palju kontserte kui saad. Ja plaatide müük on ka palju vähenenud. Vähem tuntud muusikud teenivad peamiselt erapidude mängudega.

Mul oli seal selline huvitav juhtum, kus Igor Butman ei saanud ise pulmamängule tulla ja pakkus seda mulle. Pulm peeti Harvardi ülikooli klubis, selline väike seltskond. Ja trummariks oli mul maailmakuulus Bob Moses. Tema läks trumme üles panema, aga siis tuli pulmaisa ütlema, et trummar niimoodi T-särgis küll mängida ei saa. Mõtlesin, et mina maailmakuulsusele seda küll öelda ei julge, aga õnneks poolakast bassimängija leidis Berkleest n-ö valve-tuxedo-pintsaku ja valge särgi ja probleem lahenes. Oh, jumalale tänu! Mäng sujus hästi – jazzistandardid –, ja millegipärast pidasid pulmakülalised sellest trio koosseisust ainult mind ameeriklaseks.

Berkleest veel niipalju, et kuna olin A-grade student, siis oldi seal imestunud, et ma ei soovi oma õpinguid jätkata. Aga seekord oli aeg tagasi tulla.


Oli see inspireeriv aeg?

Oli ikka, aga seal hakkad alles umbes aastaga päriselt kohanema. Siis tekkisid ka kontaktid. Koolis toimus palju kuulsate jazzmuusikute kontserte ja ka ise sai Bostonis ja ümbruskonnas esinetud. Igor Butmaniga andsime intervjuu ühele USA TV kanalile. Tänu väliseestlastele sain kutseid mängida ka New Yorgis, Chicagos, Baltimore’is ja San Franciscos, sealsetes Eesti majades. Olin sel ajal ka nagu Bostoni eestlaskonna üks liige, mulle tutvustati ümbruskonna kauneid ja huvitavaid paiku, nagu näiteks Mount Washington. Ja oli lihtsalt toredaid kohtumisi ning kontsertide külastusi – Dave Brubeck oma poegadega, Neeme Järvi ja Anne-Sophie Mutter. San Franciscos tuli olla eestlaskonnale isegi jõuluvana. Lake Tahoe järve mägedes sai üle pika aja suusad alla.

Tõnu Naissoo Electric Group (Mihkel Mälgand, Ahto Abner, Mathieu Spaeter) tänavusel “Jazzkaarel”. FOTO SVEN TUPITS

Täna on piirid lahti ja Eesti noori interpreete liigub üha enam ka välismaale õppima. Kui palju te üleüldse jälgite noorema põlvkonna muusikute tegemisi?

Pean tunnistama, et vähe, kuna mul on endagagi tegemist. Mõistan, et pean ennastki veel palju täiendama. Eks ma olen vaadanud koostöö tegemiseks natukene nii bassimängijaid kui trummareid. Andekaid mängijaid on muidugi mitmeid. Näiteks bassimängija Peedu Kass, ja ma ise olen mänginud Mihkel Mälgandiga – ega ma täpselt teagi, kui vana ta nüüd on, aga minu jaoks ikka noor. Bassimängijatest veel Heikko Remmel. Trummaritest Peep Kallas, Raivo Tafenau poeg Ramuel ja Dmitri Nikolajevski. Need on jazzmuusika poole pealt, aga on ka teiste stiilide häid mängijaid ...

Käisin hiljuti kuulamas akadeemia jazzmuusika osakonna kontserti, kus samuti paar head bassimängijat ja saksofonisti kõrva jäid.

Tänapäeval on tõesti hea, et on võimalus õppida ka välismaal, et saada erinevat kogemust ning uusi kontakte. Minu ajal olid jazzmuusikud, kellega koos mängisin, minust alati vanemad, nii 5–6 aastat kindlasti. Näiteks Tiit Paulus. Tema oli toona muidugi väga jazzile pühendunud. Jumal tänatud, et teda nüüd vabariigi poolt lõpuks tähele ka pandi. Tänu tema pedagoogitegevusele Kuressaares on tema käe alt sirgunud mitmed eesti noorema põlvkonna andekad kitaristid ja teisedki muusikud. Talle on see õpetamine istunud. Mina olen rohkem tahtnud ise teha. Kuigi olen õpetajatööd teinud nii Otsa koolis kui ka 15 aastat EMTAs. 1990-ndate algul olin muusikaõpetaja Soomes Turu linna koolides, kus mul kahe kooli peale oli 350 õpilast.


Teie enda kaasaegseid polegi enam palju rivisse jäänud …

Ikka on. Näiteks Toivo Unt, kellega esinesin omal ajal trio ja kvartetiga palju Nõukogude Liidu vabariikides, on endiselt aktiivne muusik. Aga mu trio trummar Peep Ojavere on nüüd juba ammu lahkunud. Lembit Saarsaluga olen viimasel ajal, kui ta Tartust Paide kolis, rohkem suhelnud. Ta on endiselt aktiivne, mängib oma Venemaa mängupartneri Leonid Vintskevitšiga ja ka siinmail. Tiit Paulusega, kes asub n-ö seitsme maa ja mere taga Saaremaal, suhtlen telefoni teel.


Te ei tunne sellest puudust?

No ei, ma olen alati olnud selline üksik hunt. Viimased 15 aastat olen palju kruiisilaevadel üksinda mänginud ja ka koos erinevate lauljatega. Olen selles mõttes rahul, et on võimalik veel pidevalt mängida – esineda. Aga püüan ka midagi erilisemat teha. Eelmisel aastal panin end pisut proovile ja sõitsin veel enne, kui see koroona suureks läks, Berliini. See oli esimene kord, kus tegin ühe spetsiaalse reisi, et vaatan, vahest saan seal kuskil klubis mängida. Berliinis on mul paar tuttavat jazzmuusikut, kelledega tutvusin Eestis 1989. aastal, kui nad Aravete Jazzil esinesid Silent Music Ensemble’i koosseisus. Olen nendega ühenduses olnud siiani. Berliinis olles tekkiski võimalus nendega mängida ja ka väike kontsert anda. Aga kõige tähtsam, et sain ühes jazziklubis end jämmil proovile panna, erinevate muusikutega mängides. Ühes klubis oli kord nädalas üks päev, kus sai peale ametlikku programmi jämmida – paned end kirja, oled järjekorras, laval lepid teiste mängijatega palad kokku ja läheb mänguks. Väga huvitav kogemus! Mul oli väga hea meel, et mind võeti seal soojalt vastu, plaksutati kõvasti ja kui klubist lahkusin, hõiskasid kaks tüdrukut, kes klubi välisukse juures suitsu tõmbasid: “You played very well”. Ju ma siis ikkagi mingi mulje suutsin jätta. Jaa, aga see kõik oleks võinud olla 40–50 aastat tagasi ...


Meil vaieldakse üsna sageli ja tegelikult vist igal kümnendil selle üle, et muusika on läinud kehvemaks. Kuidas teile tundub, on ta siis läinud tänapäeval kehvemaks või pigem paremaks?

Seda ei saa vist kunagi öelda – ei saa niimoodi võrrelda. Kuigi mõned lugupeetud muusikainimesed on öelnud, et muusikaloomingu kõrgpunkt oli barokiajal. See kõik võib muidugi tõsi olla, aga küllap igal ajal on mingi oma vaimsus. Olen kuulanud ja kuulan ka praegu erinevates žanrides muusikat. Popmuusikas teeb südame soojaks, kui vahel kuuleb ka vanema aja poppi, näiteks biitleid. See liigutab endiselt, kuigi ma ise pole rockmuusik, aga selle ajastu muusika jah ikka ... Aga öelda, et nüüd praegu oleks muusika kuidagi kehvem ... eks siin on ka erinevat muusikat. Jazzmuusika sammub väga erinevaid teid – on huvitavat ja vähem huvitavat. Millegipärast pannakse nüüd jazzmuusika alla kõik, mis kuhugi mujale ei mahu. Popmuusika osas olen ise näiteks Coldplayd kuulanud, nende plaate ostnud ning ühe loo isegi plaadistanud. Jaapani jaoks olen salvestanud terve plaadi, kus rocki palad on jazzilikumas võtmes. Ja kaasaegset klassikalist muusikat on meeldinud kuulata juba aastast 1967, kui käisin kaasaegse muusika festivalil “Varssavi sügis”. Mul sellist arusaama pole, et varem oli rohi rohelisem ja taevas sinisem. Mõningaid asju on lihtsalt tore meenutada.


Mis on jazzmuusiku suurim vaenlane?

Et just jazzmuusiku ...? Kui nii võtta, siis võibolla see, kui uusi ideid enam ei tule. Kui tunned, et vaim on väsinud. Ja eks pilli valdamine võib ajaga muutuda. Pean jazzi enamjaolt interpreteeritavaks kunstiks, kus kompositsiooniline mõtlemine ehk improvisatsioon on tihedalt seotud ka pilli valdamisega.


Te seda ise ei ole tundnud?

Momendil ei ole seda õnneks tundnud. Ma olen ikka öelnud, et kui enam mitte midagi teha ei suuda, siis poleks enam ka elul mõtet. Lihtsalt niisama ma oleskleda ei taha.


148 views