Tõnu Kõrvitsa “Tiibade hääl” – inimlikult süvapuudutav


Tõnu Kõrvits on oma triloogiaga, kuhu kuuluvad “Lageda laulud” (aluseks Emily Brontë poeesia), “Sina oled valgus ja hommik” (itaalia poeedi Cesare Pavese luulel) ning nüüd kolmandana “Tiibade hääl” (tekst Doris Kareva) avanud maailma, mille järele kaasaja inimene januneb. See on ülendavalt kaunite, aga ka traagiliste narratiividega, meie enda elude jutustus. See muusika kõneleb ka sisemisest jõust, raskuste ületamisest ja lootusest kõigest hoolimata. Nende teoste olulisust ja lähedust inimestele tõestavad ka “Lageda laulude” esiettekandega alanud ja arvukatel järgnevatel esitustel jätkunud kuulajate vaimustus ja liigutus nii Eestis kui mitmetel teistel maadel, kuhu Tõnu Kõrvitsa looming on jõudnud (elasin kaasa sellele, millise soojuse ja vaimustusega võeti “Lageda laulud” vastu Itaalias Milanos ja Torinos).

“Tiibade hääl” on inspireeritud legendaarse naislenduri Amelia Earharti loost – tema unistustest, julgusest ja kadumisest. 1937. aastal võttis Amelia Earhart ette ümbermaailmalennu, mis katkes Vaikse ookeani kohal. On arvatud, et ilmselt ei suutnud ta õigeaegselt leida vahemaandumise saart. Teose kahe instrumentaalosa pealkirjad “On the line” (“Ülemereühenduses”) ja “Running North and South” (“Põhilõuna põhjatusse sööst” on võetud tema viimaseks jäänud radiogrammist.


Tiibade häälel” on üheksa osa. Koosseis, mida Tõnu Kõrvits kõigis kolmes nimetatud teoses on kasutanud – koor, solistid ja kammerorkester – võimaldab väga hästi seda muusikalist jutustust . Kuigi helilooja ise nimetab neid suuri teoseid siiski eraldiseisvateks, millel küll ühendav vaimsus ja kõlamaailm, võib neid kuulanult kujutleda ja loota ka millalgi kõigi kolme tervikettekannet. Seda ütles ka kõigi nende teoste esiettekannete dirigent, Tõnu Kõrvitsa loomingut põhjalikult tundev Risto Joost, et see võiks olla üks nädalalõpp, mil saab järjestikustel päevadel kuulata kõiki kolme tervikuna.

Tõnu Kõrvitsa loomingust kõneldes on ikka läbi käinud sõna romantiline. Tema muusikakeeles on romantilisust, see tähendab, selles on heakõlalisust, samuti seda, mis romantilisuse mõiste ja tundega kaasas käib – püüdlust ilu ja harmoonia poole. Tõnu Kõrvits pillide väga hea tundjana kirjutab orkestrile nüansseeritult ja värvikalt. Vokaalosad lähtuvad vokaali spetsiifikast ja on hästi lauldavad. Väga tähtis on edasi anda tekstis peituvaid kujundeid, meeleolusid, nüansse, mida Tõnu Kõrvits tundlikult ja rikkalikult teeb. Ka teoste vormilises ülesehituses on sarnast, üheks neist ka teatud juhtmotiivide kasutamine. “Tiibade hääles” on selleks ikooniliselt meeldejääv soolovioola mängitud flažolettideni tõusev ja laskuv motiiv (mida mõjuvalt esitab Laur Eensalu). Teose esimeses, instrumentaalosas ilmub see epitaafina. Koorinumber “Taevas ja tundmatus” on nagu objektiivsemat laadi loo sisu ja tausta andmine. Osas pealkirjaga “Puutuda su kätt” saadab koori orkestri pidevalt pulseeriv heliväli nagu ookeanipind. Tähenduslik on teose järgmine osa “Vapruse vääringus“, kus kerkivad hingerebestavalt võimsad kulminatsioonid (sõnadel “kõlab tiibade hääl”). Tõnu Kõrvits ehitab selliseid muusikalisi tõuse erakordse oskusega. Ja nagu “Lageda lauludes”, kus teose süda (“Moonlight, Summer Moonlight”) on antud solistile, kõlab ka siin osa pealkirjaga “Üks armastus” sama solisti, suurepärase Marinne Pärna esituses. Seda valmistatakse ette eriliselt: orkestri laulvalt voogav helikude muutub pizzicato’deks. Need on nagu morsesõnumid, signaalid, nagu viimased sõnumid Amelia Earhartilt, kes seejärel kaob, lahustub kõiksusesse. Osa “Nõnda kõneleb süda” mõjub järelmõtisklusena toimunule, esitajateks on siin naishääled ja kontrabass, lõpuks kõlavad ainult nagu üksikud südametuksed. “Tuletorn” on nagu objektiivsem tagasitulek reaalsusse (saarele, kuhu Earhart maanduma pidi, ehitati 1937. aastal tuletorni meenutava kujuga signaalitorn). “Tähistulv” ja Üle peegelvee” kannavad oma voogavate motiividega kui ookeani lõputust, kuhu üksikosake jäägitult lahustub. Viimane osa “Tiibade hääl ja hüüd” (soolovioola, soprani soolo, koor ja keelpillid) on reministsents, tagasivaade olnule, kõlab motiive ja tekstilõike eelnenud osadest. Teose dramaturgiline ülesehitus on väga selge ja kergesti jälgitav. Teose esitajaskond: Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Tallinna Kammerorkester, solistid ja dirigent Risto Joost on nii üks vereringe Tõnu Kõrvitsa muusikaga. See kõik kokku lõi erilised hetked neil mai lõpu kontsertidel, Tõnu Kõrvitsa triloogial seisab aga nüüd ees pidev teekond, mis kõikjal puudutab inimeste südameid.

Tõnu Kõrvitsa “Tiibade hääl” solistidele, koorile ja kammerorkestrile. Tekst Doris Kareva. Esiettekanded 26. mail Haapsalu toomkirikus, 27. mail Tartu Pauluse kirikus ja 28. mail Tallinna Jaani kirikus. Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Tallinna Kammerorkester, dirigent Risto Joost; solistid Marianne Pärna (metsosopran), Laur Eensalu (vioola), Mariliis Tilter (sopran), Yena Choi (sopran); solistide ansambel: Hele-Mall Leego (1. sopran), Triin Sakermaa (2. sopran), Marianne Pärna (1. alt), Maarja Helstein (2. alt).

48 views