Tõnis Kaumann: terves kehas terve vaim!


Tõnis Kaumann. FOTO ERAKOGUST

On hea meel õnnitleda Tõnis Kaumanni Eesti Muusikanõukogu heliloojapreemia puhul - viljaka, eredat teatraalsust ja huumorit ning eri stiile veenvalt ühendav loomingu eest kammermuusikast ooperini. Muusika rubriigis KIRG räägib ta oma spordihuvist.


Olin vast umbes 35. eluaasta kandis, kui hakkasin selgelt teadvustama, et füüsiline vorm hakkab minema üha kehvemaks. Treppidest üles jooks, püüe bussile jõuda ja muu vähegi tõsisem koormus andsid märku, et keha pole selleks kõigeks valmis. Aju uurijatele on teada, et füüsilise ja vaimse väsimusega seotud ajukeskus on seesama. Kui inimestele anda pärast füüsiliselt väga rasket sooritust lahendada pealtnäha lihtsaid mõtlemisülesandeid, on enamik nendega üsna hädas. Tõenäoline oli see, et füüsilise vormi langusega tuleb kaasa ka vaimne külg. Sarnane olukord on ka näiteks valuvaigistiga: peavalu leevenduseks võetud tablett tuimestab ka vaimuerksuse, kuna mõjutab sama ajukeskust. Üks mõte viis teiseni ning meenus TMKK lõpus alustatud karate-harrastus, mis konservatooriumi päevil soiku jäi. Leidsin tee karateklubisse Nüke peamiselt seetõttu, et kui pöördusin mitme klubi poole, et otsin trennikohta, vastas Nüke treener Herik, et “mis sa ikka otsid, tule homme kohale”. Läksin ja jäingi. Kuna olen ise kiire närvikavaga, sobib karate mulle päris hästi. Hea on, et eeskujusid pole vaja tikutulega taga otsida, kuna enamik selle alaga tegelejaid on minust palju paremad ja inspireerijaid leida pole eriti keerukas. Suuri meistreid sel alal on palju – Tetsuhiko Asai, Hirokazu Kanazawa; praegusel ajal on ka peale kasvanud mitu põlvkonda meistreid, kes on ühendanud traditsioonilise karate nüüdisaja teaduslike uuringutega. See kõik on põnev ja arendav, tehniline töö selles vallas mulle istub – kui vaid piisavalt aega jaguks. Samas piisab ka meie oma klubi peainstruktori sooritusi vaadates tõdemisest, et selle tasemeni mina tõenäoliselt kunagi ei jõua. Need tähelepanekud ei ole mitte negatiivset laadi, pigem on hea, et on, kuhu püüelda. Täiuslikkust oma maises elus ei saavuta me ühelgi alal. Põnevaid paralleele olen leidnud ka karate ja laulmise vahel. Mõlemad on tehnilised alad, nõuavad head kontrolli keha ja vaimu üle. Karates on tulnud kasuks ka üle 30 aasta jooksul antud tuhandete kontsertide jooksul karastunud lavanärv. Võib öelda, et karates karates olen enda kohta nii mõndagi uut tundma õppinud. Enam-vähem samal ajal kui trenni läksin, tekkis veel üks kirg – rattasõit. Loobusin juba umbes 15 aastat tagasi igapäevasest autoga Pääskülast kesklinna sõidust. Põhjus oli see, et teadvustasin endale – autoroolis olles kuulen linna poole liikudes tihti ära kahed pooltunniuudised. Selle ajaga on palju targemat peale hakata, rongis või bussis näiteks saab kasvõi lugeda. Rattaga sõites küll lugeda ei õnnestu, kuid see on hea võimalus ühendada kesklinna ja tagasi kulgemine treeninguga. Tihti kuuleb juttu stiilis: “Eestis on võimalik rattaga sõita kolm kuud aastas”. Üht tuttavat parafraseerides võin öelda, et see on tagumikkupidi autoistme külge õmmeldud inimese jutt. Olen naastrehvidega sõitnud ka mõned talved, kuid siin on mõned lisaebamugavused. Esiteks nõuab teatud külmakraadides sõitmine eririietust ja mitmete liigeste (nt põlved) spetsiaalsoojustust. 15 külmakraadi ja 30 km/h juures hakkab juba tuulekülm rolli mängima. Teiseks jõuame paratamatult meie linna ja liikluse juurde. Fakt on see, et alates 1950-ndatest kuni praktiliselt tänaseni on Tallinna linnas eelisarendatud autoliiklust. Autoga sõiduks on loodud seotud teede võrgustik, mida mööda saab igale poole. Kui teeolud pole talvised, sõidan sõiduteedel, kuna see on osutunud palju ohutumaks kui sõita äärekivide ja pimedate nurkadega, omavahel ühendamata taristujuppidel, mida linn üritab rattasõiduks soovitada. Talvel aga on sõiduteedel sõita juba ka minu arust liiga riskantne – tühine libisemine, mis autojuhi jaoks tähendab tüütut plekimõlki, võib minu jaoks olla palju tõsisem ja nõuda juba ratastooli või hauakivi tellimist. Ratturitele sõbralikult soovitatavaid kõnniteelõike aga linn piisavalt ei puhasta ja seega nõuab talvine sõit palju aega, lisaks tuleb tänu soolatud teedele vahetada igal kevadel jalgrattal hulk detaile, mis on rooste läinud. Samas peab ütlema, et viimastel aastatel on sääraseid talviseid olusid, mis mind ratta seljast maha on kupatanud, aasta lõikes umbes üks-kaks kuud. Rattasõidu üks lisaboonus minu jaoks on vabaduse tunne – linna piires on kõik sihtpunktid nobedalt kättesaadavad, sõltumata kellaajast. Ummikutes ei istu, mis kell mingi transpordivahend läheb – pole minu mure. Sõidu ajal saab ka end veidi harida. Kui soetada kõrvaklapid, mis lasevad läbi välismüra, võib kuulata podcast’e. Muusikat mitte, see kipub summutama liiklusmüra ja võib olla ohtlik, seega piirdun kõnega. Kuna mul on komme teha kõike kas kirega või siis üldse mitte, olen jõudnud ka selleni, et olen oma sõiduvahendi totaalselt ümber ehitanud ja vanast suhteliselt tagasihoidlikust rattast on jäänud alles vaid raam ja paar muud jubinat, kõik ülejäänud osad on uued ja paremad. Aastatel 2020–2021, kui tekkisid elukorralduses üleüldised muutused ja üle pika aja sugenes ootamatut vaba aega, hakkasin rattaga käima ka maanteetuuridel Tallinna ümbruse väiksema liikluskoormusega sõiduteedel. Viimastel aastatel ämma-äia juures perega suviti Hollandis külas käies on ka rattahoidik koos rattaga auto haakekonksul. Vahetult pärast iga Hollandi kogemust on muidugi Tallinna liikluspilt ratturi seisukohalt üsna reljeefselt groteskne, kuigi samas ei saa ütlemata jätta, et viimase seitsme aasta lõikes on liikluskultuur läinud pidevalt paremaks ja üksteise arvestakase rohkem. Ikka öeldakse, et loodus ei salli tühja kohta. Koroona-aastatel tekkinud aja ülejääk kanaliseerus minu puhul ka kolmandasse kirge, mille samuti lühidalt ära mainin. Hakkasin nimelt tüüpilise eesti mehe kombel kunagi soetatud Võrumaa maatükil ehitama. Mikromaja, mida kutsume hellitavalt “putkaks”, on püsti ja jätkame seal toimetamist, kuigi kalender on vahepeal jälle hirmuäratava kiirusega täitunud kontserttegevusega. Vaba aega on vähe, kuid eks seda jupikaupa leiab, kui vaid tahtmist on.

64 views