top of page

“Tár” – muusikafilm, kus muusikuamet on tagaplaanil


Cate Blanchett vastuolulise dirigendi Lydia Tári rollis. KAADER FILMIST

Maailmas laineid löönud ja Oscaritele nomineeritud psühholoogilise draama “Tár” (režissöör Todd Field) peaosaline on jõuline dirigent ja film peaks olema otsekui muusikutööst. Tegelikult on film võimust ning muusiku asemel võiks seal olla ükskõik millise muu ala professionaal.


Sisuliselt räägib linateos ühe naissoost tippdirigendi, Lydia Tári (Cate Blanchett) langusest. Filmi esimestes kaadrites pannakse suurepäraselt paika Tári positsioon – tipus. Tasapisi joonistub pilt naisest, kes ei hooli eriti teistest, kuritarvitab oma võimu ja samuti inimesi enda ümber, vahet pole, mis soost või vanusest nad on.

Peategelase karakter on hästi välja mängitud – sarmikas, jõuline, seesugune, kes läheb oma eesmärkide nimel üle laipade. Selline on ta Mahleri 5. sümfooniat ette valmistades, oma naissoost abikaasat emmates, orkestrit juhtides ja sealseid inimesi nagu malenuppe liigutades, oma last kaitstes ning tudengitega kaheldavalt käitudes. Sündmusi, mis on viinud sellesse punkti, millest hakkab allakäik, ei näidata algusest peale. Küll aga aimab vaataja neid kaadri tagant, näeb justkui toimunu jätku. Linateos on ka väga tekstipõhine, on palju dialooge, kus on küll vahepeal allakirjutanu maitse jaoks liialt kordusi, taustaks aeglased, kui mitte lausa seisvad kaadrid.

Lydia Tár elukaaslase Sharoniga (Nina Hoss). KAADER FILMIST

Kuigi kõrgelt auhinnatud ja hästi tehtud, on “Tár” vastuokslik film ning saanud palju tagasisidet, et tegemist on misogüünse ja homofoobse filmiga. Nii ütles näiteks üks väheseid avalikult lesbist tippdirigente Marin Alsop, et film solvas teda sügavalt: “Ma solvusin naisena, solvusin dirigendina, solvusin lesbina. Oli võimalus portreteerida naist selles rollis ja temast tehti vägivallatseja – minu jaoks oli see südantlõhestav.” Jah, loomulikult võib filmi ka niipidi lugeda, aga ausalt öeldes tundub kohatu kritiseerida filmi sellepärast, et selle ideoloogiline aspekt ei sobi vaatajaile. Pealegi on sooessentsialistlik eeldada, et naised (ja lesbid) on alati juba eos head, sest inimesed on keerulised sõltumata oma soost või sättumusest.

Lähemalt vaadeldes saab selgeks, et filmis on vaid üks naine, kelle suhtes on režissöör kriitiline – peategelane ise. Tema vastu astuvad viimaks kõik, on nad veel tüdrukud või poisid, juba mehed või naised, kohalikud või välismaalased, noored või vanad. Ka Cate Blanchett ise on toonitanud vastuses kriitikutele, et film on võimust – sellest, mida võim teeb inimesega, sõltumata tema soost. See on hea teema, mida on käsitlenud teisedki autorid, näiteks Naomi Alderman raamatus, mille pealkirigi on “Võim”. Ja võimu kahjuliku mõjuga on lihtne nõustuda, tegemist on õnnestunud filmiga, mis näitab ilmekalt, kuidas inimestel on tavaks internaliseerida sõltumata oma soost ja sättumusest heteronormatiivsed mängureeglid. Eriti kui nad soovivad sattuda ja satuvadki võimu ligi.

Peategelase (nagu ka ilmselt paljude tipus olevate naiste) tee võimu juurde viib selle kaudu, et ta on üks poistest. Ta võtab omaks hegemoonilise maskuliinsusega seostatud normid. Vaatajale annab viite kätte juba filmi esimene kaader, kus näeme, kuidas rätsep võtab dirigendilt mõõte, et talle ülikonda õmmelda, lõikelt mehelikku. Tári positsioon saab selgeks kohe, kui ta keeldub olemast maestra, et jääda maestroks – klassikaline näide, kuidas naine ei taha, et teda seostatakse n-ö nõrgema sooga. Aga kõigile samade mõõdupuudega lajatamine ja meesliite kasutamine naistest kõneldes ei loo võrdsust. Samuti on märgiline, kui naine muudab hääle madalamaks, püüdes end vestluskaaslase suhtes kehtestada – lõputa tuttav ja eluline võte. Rääkimata enda nime ja seeläbi identiteedi ümberkirjutamisest.


Eks ta tõsi on, et naised ahistavad ka, kuigi statistiliselt kõvasti vähem kui mehed. Nii tekkis mul filmi vaadates tõsine kognitiivne dissonants. Võibolla seetõttu, et realismiaustajana nii kirjanduses kui ka filmikunstis läks mõte paratamatult päris elule. Jah, Lydia Tári tüpaaž on mulle lõpmata tuttav – aga meesloovisikute näol. Kõneldes nii peenematest manipulatiivsetest mängudest kui ka otsesest ahistamisest, mida ei ole minuga teinud mitte kunagi mitte ükski naissoost loomeinimene, kuigi võimupositsioonilt ahistamist on pikas elus ette tulnud küll. Mine tea, võibolla on mul vedanud. Või ei ole ma lihtsalt kohanud piisavalt kõrgel kohal naisi meie tillukeses ühiskonnas, lesbidest rääkimata (või siis vähemasti mitte avalikult). Võibolla sellest samast ebarealistlikkusest räägib ka asjaolu, et film on väidetavalt fiktsioon, mis on üsna erakordne, arvestades, kui sageli toonitatakse taoliste lugude puhul, kui väga need põhinevad tõestisündinud lool.


Samamoodi ei ole LGBTQ+ kogukonnaski olukord alati roosiline ning inimesed rakendavad üksteise peal kõiki neid samu võtteid, mida kasutatakse ühiskonnas tervikuna. Lihtsalt asjaosalised julgevad probleemidest veel vähem rääkida, sest kardavad hukkamõistu, see on omamoodi kinnine ring. Kogukond on väike ja tunneb, et peab ühte hoidma, sest ühiskond sageli ongi foobiline ja vaenulik – aga rääkimata jätmine ei lahenda probleeme. Nii et mõtlesin ka niipidi – võibolla vajabki LGBTQ+ kogukond ühte #metoo lugu, mis julgustaks neid oma muresid mitte maha salgama ja abi otsima. Aga vaevalt filmist siinkohalgi abi on, sest tippude mäng on lihtsalt piisavalt elukauge.

Kui selles filmis mind midagi tõeliselt kõnetas, siis oli see hoopis põlvkondade konflikt, sest selles oli midagi uskumatult elulist ja äratuntavat. Stseen, kus kompositsioonitudeng Max ütleb, et ta Bachist eriti ei pea, sest too oli ju misogüün – tuues põhjuseks mehe 18 last – mis, olgem ausad, mõjub samuti natuke elukaugelt. Ent ütleb viimaks, et valge paiksooline[1] meeshelilooja ei ole tema teema – väide, millele peaks olema igal ühel õigus, kui inimene nii tunneb. Naisdirigent muidugi ei jäta noorukile võimalust ning põrutab vastu, kaitseb valget meessoost paiksoolist kanoonilist heliloojat, et siis mõnda aega hiljem õelutseda sisuliselt samasuguse valge paiksoolise mehe aadressil. Aga kogu selles stseenis oli midagi sellist, mida olen täheldanud õppejõuna huviga omagi loengutes. Noored on muutunud, samuti poisid. Lõpuks ongi noored need, kes teevad revolutsiooni ja kukutavad eelmise põlvkonna, isegi konservatiivses muusikamaailmas.

Filmi tugevus on muidugi hea muusika (lisaks klassikale kõlab helilooja Hildur Guðnadóttir). See on hoolega läbi mõeldud ja mõjuv, moodustab kontrapunkti pildile, paisudes ja vaibudes koos süžeega. Vaataja näeb palju kauneid muusikalisi sümboleid, näiteks metronoomi, mis tiksub dirigendi aega aina vähemaks. Kaadrid, kus Cate Blanchett Mahleri sümfooniat juhatab, on efektsed, lastes muusikal vaatajast üle rulluda ja demonstreerides dirigenditöö filigraansusi. On need stseenid ka tõepärased, ei oska ma dirigeerimiskauge inimesena hinnata. Mahleri sümfoonia esitus muutub üha korratumaks, nagu lähevad sama teed peategelase karjäär ja eraelu, ning filmi lõpp ja algus vastandavad seda, mida peetakse madalaks ja kõrgkultuuriks.


Ja ometi on filmi lõpp vägagi realistlik – mis juhtub naistega, kes püüavad mängida meeste maailmas meeste reeglite järgi? Ei midagi head. Neil puudub ringkaitse ja nad tühistatakse, nagu on tänapäeval kombeks öelda. Peategelane kaotab oma positsiooni võimustruktuuris, mida läänemaailmas kõige rohkem väärtustatakse – lääne klassikalises kaanonis. Etteruttavalt võib öelda, et ta satub sinna, kus on võimu kõige vähem. Moraal? Siinkohal tsiteeriks feminismiklassikut Audre Lorde’i, kes ütles juba 1979. aastal: peremehe maja ei lammuta peremehe vahenditega.

[1] Paiksooline inimene, ka cis-inimene – inimene, kelle sooidentiteet ja bioloogiline sugu kattuvad.

“Tár” – psühholoogiline draama, režissöör Todd Field (2022). Peaosas Cate Blanchett, kes kehastab tunnustatud dirigenti Lydia Tári. “Tár” esilinastus 79. Veneetsia filmifestivalil 2022. aasta septembris, kus Blanchett võitis parima naispeaosatäitja auhinna. “Tári” valisid aasta parimaks filmiks New Yorgi, Los Angelese ja Londoni kriitikute ühingud ning Ameerika rahvuslik filmikriitikute ühing ja see on neljas film maailmas, mida on nii kõrgelt kviteerinud nii paljud tippkriitikute kooslused. Ka paljud üksikkriitikud nimetasid selle linatöö aasta parimaks. 95. Oscarite jagamisel nomineeriti “Tár” kuuele auhinnale, sealhulgas parima filmi ja parima režissööri kategoorias. Blanchett võitis oma esituse eest parima naisnäitleja preemia Briti filmiakadeemia, Kuldgloobuse ja Los Angelese auhinnagalal ning nomineeriti ka Oscarite jagamisel ja Ameerika filminäitlejate gildi auhindadel.




245 views

Kommentare


bottom of page