Malle Maltise loomingus on kesksel kohal teosed nii akustilistele instrumentidele kui ka elektroonikale. Malle Maltis on töötanud muusikajuhina Eesti Draamateatris, loonud muusikat ja teinud helikujundusi teatrilavastustele ning ligi kümnele anima- ja lühifilmile. 2004. aastal pälvis tema “Res” I preemia Prahas elektroakustilise muusika konkursil “Musica nova”. 2005 ja 2007 sai Malle Maltis Eesti muusika päevade heliloojapreemia. 2010 võitis tema teos “Chameleon chant” üle-euroopalise elektronmuusika teoste konkursi (III European Conference of Promoters of New Music) Austrias. 2024 aastal tõi ansambel U: EMPil esiettekandele teose “Episood kõverdunud aegruumis” klarnetile, löökpillidele ja elektroonikale.
Eelmise aasta augustis esietendus Narva ooperipäevadel ooper “Raasulapsuke”. Ooper nomineeriti ka tänavustele riiklikele kultuuripreemiatele.
Erinevalt paljudest muusikutest ei ole sinu heliloojatee alguse saanud Tallinna muusikakeskkoolis. Kas mäletad, kuidas muusika sind huvitama hakkas?
Varases lapsepõlves huvitasid mind rohkem raamatud, muusikat hakkasin õppima alles umbes 11-12-aastaselt. Kui keegi räägib, kuidas teda lapsena pilli harjutama sunniti, siis on see miski, mida ma ette ei kujuta. Minuga oli vastupidi – ma ei jõudnud ära oodata, millal koolitunnidl läbi saavad, et pääseksin jälle oma lemmiktegevuse juurde. Kuna meil kodus klaverit polnud, pidin ise otsima kohti, kus saaksin harjutada. Näiteks sain pärast tunde jääda muusikaklassi või loa harjutada klaverit heade peretuttavate juures. Parema puudusel joonistasin klahvid suurtele joonistusploki paberitele ja harjutasin nende peal.
Pillimängust rohkem köitis mind asjaolu, et keegi on kõik need lood kunagi kirjutanud. Mõte ise midagi luua tundus vastupandamatult võimas.
Esimesed kompositsioonitunnid sain hoopiski Eesti kunstiakadeemias sisearhitektuuri kateedri ettevalmistuskursustel, kus üheks ülesandeks oli tooli disainimine ja kus kompositsiooni puhul tuli mõelda näiteks niisugustele asjadele nagu proportsioonid, funktsionaalsus, materjalikasutus, terviku-detaili suhe. Usun, et mu kompositsioonitajule jättis see oma jälje. Väga paljusid kompositsioonitermineid ja ka loomisvõtteid saab abstraktsel tasandil ühelt loominguliselt alalt teisele üle kanda, miks mitte ka tootedisainist muusikasse. Igasugune tervik koosneb ju hulgast väiksematest elementidest, küsimus on valikutes, doseerimises ja tasakaalustamises. Ka muusikaline kompositsioon ei tohi ümber kukkuda nagu kehv tool ja peab olema igast küljest vaadeldav nagu iga ruumiline kunstiteos. Töö detailidega on iseenesest palju mahukam kui terviku paikapanek suures plaanis. Ei saa ka arvestamata jätta sellega, kes hiljem sinu disainitud toolile istub või su muusikat kuulab, mis keeles või missuguse tooniga sa oma kuulajaga suhtled.
Sisearhitektuuri üliõpilast minust ei saanud, sest ma ei suutnud ette kujutada elu ilma muusikata. Selle asemel lõpetasin G. Otsa nimelise Tallinna muusikakooli plokkflöödi ja oboe erialal. Seejärel õppisin heliloomingut Eesti muusika- ja teatriakadeemias, lühemat aega Eino Tambergi ja pikemalt, tegelikult juba Otsa kooli ajast, Toivo Tulevi käe all.Seejärel kulus mitu aastat end välismaal täiendades. Õppisin kompositsiooni Hollandis Utrechtis, elektronmuusikat Itaalias, Soomes Sibeliuse akadeemias ja Kataloonia muusikakõrgkoolis Barcelonas.
Oled juba pikemat aega Eesti muusika- ja teatriakadeemia õppejõud. Milliste ainete õpetamisega sa täpsemalt seotud oled?
Õpetan elektroakustilist heliloomingut, aga ka sellist ainet nagu orkestratsioon ja orkestristiilid. Õpetamine on andnud põhjuse ja võimaluse ise väga palju juurde õppida. Ei ole olemas paremat metoodikat õppimiseks, kui kellelegi teisele millegi selgeks tegemine.Muidugi on olnud perioode, mil tegelen tihedamalt elektroonilise muusikaga, praegu on jällegi rohkem päevakorral orkestrimuusika. Töölaual on ka üks suur orkestreerimistöö.Räägitakse, et heliloojaks õpetada ei saa, küll aga on võimalik heliloojaks õppida. Mulle on kõige olulisem, et õpilane leiaks üles oma ainuomase “mina”, oma hääle või käekirja ega püüaks olla kellegi teise moodi.Paradoksaalselt seda, mis on sulle hästi lähedal, ei näe muidu, kui lähed sellest piisavalt kaugele. Oma olemuse paremaks mõistmiseks tuleks ehk samuti iseendast distantseeruda ja püüda kirjeldada end kellegi kauge vaatleja silmade läbi, kes lisab sulle muude omaduste kõrval ka geograafilise, ajalise ja geneetilise dimensiooni.Veel tuleb muusika kirjutamise juures meeles pidada, et helilooja looming tuleneb paljuski sellest, missugune on olnud tema muusikaline kogemus: sa oled see, mida sa kuulad, nii et tuleb targalt valida, millega oma loovust toita.
Möödunud aasta augustis tuli Narva ooperipäevadel esiettekandele sinu esimene täispikk ooper “Raasulapsuke”. Kes selle teose tellis? Kuidas leidsid libretisti ja lavastaja?
Ettepaneku kirjutada ooper tegi Narva ooperipäevade korraldaja Julia Savitskaja 2022. aasta suve hakul. Pärnu Linnaorkester käis Narvas kontserti andmas ja mängiti ka minu flöödikontserti. Käisin ise Narvas kohal, et kontsert salvestada, ja nii see kontakt tekkis.Kulus hulk aega, mil otsisin ooperi jaoks kõlblikku materjali, eriti kuna taheti, et sisu oleks rahvapärimuslik. Mulle ei olnud huvitav võtta mingisugune üldtuntud eesti kirjandusteos, tahtsin leida pigem midagi uut ja vähetuntut.
Jäin pidama Herta Laipaiga lugude juurde, mis olid mulle tuttavad juba lapsepõlvest. Kuigi ma ei mäletanud konkreetseid lugusid, oli mul meeles siiski tunne, mida need olid minus tekitanud. Seejärel uurisin, kas Merle Jääger ehk Merca oleks nõus libretistiks hakkama ja kas Karl Laumets võtaks selle loo lavastada.Võtsin kontakti ka Herta Laipaiga tütarde Katrini ja Riinaga. Katriniga rääkisime küll vaid telefoni teel, aga Riinaga saime ka päriselt kokku, kui ta käis ooperi esimesi proove kuulamas. Uudise, et ema loost saab ooper võtsid nad vastu elevusega ja andsid mulle kaasa soojad sõnad ja head soovid.
Kuidas sa täispika ooperi kirjutamiseks valmistusid? Kust said inspiratsiooni?
Ooperi jaoks inspiratsiooni kogudes reisisin ringi, käisin lähimates naaberriikides vaatamas oopereid ja muid teatrietendusi. Üht eriliselt ainulaadset ooperit nägin Stockholmi Improvisatsiooniteatris. Mulle avaldas väga muljet, kui lihtsalt ja loomulikult selles kõik kulges, kui loogilised olid dialoogid, kuigi kogu tekst oli lauldud ja tekst loomulikult improviseeritud. Näitlejad võisid igal suvalisel hetkel tegevuse peatada ja esitada aaria, mille sisuks oli viimane tekstis kõlanud sõna.Kui draamaetenduse puhul võib teatrisse minna, ilma et peaksid tingimata sisu läbi lugema või tegelastega tutvuma ja saad rahulikult jälgida, kuidas sündmustik su silme ees lahti rullub ja tegelased oma lugu jutustavad, siis ooperis see enamasti nii ei toimi. Siin tuleb vaatajaga nii-öelda kõigepealt kokku leppida, mis lugu on ja millised on mängureeglid ning siis hakkame seda vähehaaval näitama. Palju tegevust antakse edasi teksti kaudu, mitte otseselt füüsiliste sündmustena. Vaatajana on hea ette teada, mis igas stseenis juhtuma hakkab ja kes on tegelased. Teadlikkus lihtsalt võimaldab suuremat elamust.Näiteks Wagneri “Siegfriedis” on teada, et kes iganes maitseb draakoni verd, see hakkab aru saama lindude keelest. Kui Siegfried tapab lohe, siis mõõka tema kehast välja tõmmates kõrvetab lohe tuline veri Siegfriedi kätt. Et valu leevendada, pistab ta sõrme suhu ja maitseb nii kogemata draakoni verd. Samal ajal on taustal metsastseen ja flööt mängib aeg-ajalt linnulaululaadset motiivi. Niipea kui Siegfried on verd maitsnud, võtab sellesama flöödimotiivi üle sopran ja äkitselt on see motiiv omandanud sõnad ja tähenduse ja ka minul saalis on tunne, et hakkasin just praegu linnukeelest aru saama. Siin on oluline vahe, kas sa lihtsalt kuuled helis kõigepealt flööti ja siis sopranit ja naudid niisama muusikat, või tead ette, miks nad seal on ja saad tõeliselt aru, mis on nende tähendus.
Millest kõneleb ooper “Raasulapsuke”?
Kuigi pealkirjas olevad sõnad ‘raasuke’ ja ‘lapsuke’ viitaksid justkui nunnudele asjadele, siis nii see pole. Tegu on väga sünge ja traagilise looga. See sisaldab igivanu teemasid, nagu armastus, sünd ja surm. Need on teemad, millega kõik inimesed ühel hetkel elus kokku puutuvad neist lõpuni aru saamata, seetõttu vist võibki neid üha uuesti rambivalgusse tirida.
Sisuliselt on “Raasulapsuke” ühe noore naise traagiline lugu. Hoolimata sellest, et kõik algab ilusti, satub ta järjest keerulisemate sündmuste keskele. Otsused, mida ta teeb, on tingitud kas tema päritolust või välistest mõjutajatest. Sündmuslik aeg laval on umbes 10–15 aastat.Ooperi algul kõlab helge ja muretu muusika. On jüripäev, kevadine aeg, mil traditsiooniliselt palgati tallu sulaseid ja tüdrukuid, kari lasti välja ja rahvas hurjutas laulu ja tantsuga hunti. Selline heleda ja pilvitu, stiililiselt isegi rahvusromantilise maailma tekitamine oli vajalik selleks, et luua pikemat arengukaart ja suuremat kontrasti ooperi lõpp-punktiga, kus peategelase Heba maailm on täielikult moondunud, tema lootused on kustunud, tema laulatatud mees on surma saanud metsateol ja poeg jääauku uppudes ning ta süüdistab oma armastatut posimisele tõukamises.
“Raasulapsuke” ei ole ilmselt kõikidele muusikahuvilistele tuttav kirjanduslik materjal. Millele see pealkiri viitab?
Raasulapsuke on mesilasvahast voolitud nukk nõidumiseks. Nukk ehk “lapsuke” tuleb vahast voolida ohvri sarnaseks, lisada mõned ohvri juuksekarvad ja leivaraasuke suhu torgata, et talle elujõudu anda, manasõnad peale lugeda ja siis salaja kirikusse viia. Ooperis valmistab ema sellise nuku oma pojale, et teda vaikima sundida.
Kes on põhilised tegelased?
Ooperi peategelane on Heba, kes läheb tallu tüdrukuks ja armub seal Lemmetisse. Lemmet on talu sulane ning šarmantne pilli- ja naljamees, kelle peale talu leskperemees Asso väheke viltu vaatab. Varsti juhtubki nii, et Lemmet lahkub kõige nelja tuule poole ja jätab Heba murtud südamega maha. Ooperi kõrvaltegelased on kaks kodapoolikut (majulist, majja võetud inimest – Toim.) Mari ja Jakap. Mari on Heba jaoks ema aseaine, keegi, kes alati toetab ja aitab ja kui vaja, siis lohutab.
"Varõsõlõ valu, harakale haigus, mustale tsirgule muu tõbi,
kivi külge, kannu külge, roisu külge, rõika külge, härgädõga tulku, hobõstõga minku.
Vilkalt välä otsa poole, õga neljä tuulõ poole.
A kuis sa no hingekest arstit,kuimuudu süämekest sobistat?
Puhu-õi hingele pääle, süämele pane-õi plaastrit.
Aig ütsi haava’ tohtõrdas ja hingehalu praavitas."
Kui Lemmet on n-ö pildilt kadunud, kosib Asso Heba endale naiseks. Asso on üdini heasüdamlik, veidi pikaldase olekuga eesti mees, kes palju sõnu ei tee, kuid kellel on nii mõistus kui ka süda õiges kohas. Nähes Hebat pisarates, pakub Asso välja, et võiks midagi head süüa, näiteks vorsti, mis vanasti ei olnud igapäevane toit. See on tema viis Hebat lohutada.
Heba ei ole Assoga abielludes õnnelik. Ta saab aru küll, et olles leivalapsena erinevates taludes üles kasvanud, nii et ainult töö on olnud kaaslaseks, peaks ta nüüd jõuka koha perenaiseks saades lausa õnne tipul olema. Millegipärast on süda aga ikkagi nii raske …
"Kõik om jo illos jo ja kõik om hää ...
A no’, mille, a no’ mille õks rassõ om süä?
Lauda panti kläidirõõvas, makõ verrev viin ...
A no’ mille, a no’ mille hallõ mano hiil’?
Asso om jo vana külh, a muido tubli miis.
A no’ mille, a no’ mille hallõ mano hiil’?
Kon ma’ saasi säändse elo – uhkõmba ku siin?
A no’ mille, a no’ mille hallõ mano hiil’?"
Heba ja Asso poeg Iko, Karutoosi talu järeltulija, sünnib laval, teda on toetamas Mari ja naiskoor. Heba laulab koos valudega, tekstis kõlab rahvasuust pärinev sünnitaja abipalve pühale Maarjale.Kui Iko II vaatuses hukkub, siis on ka lein mitte üksi ema oma, vaid koos temaga itkevad ka Mari, naiskoor ja seto koor. Nii lapse sünd kui kaotus on kujutatud naiste jagatud kogemusena, mis on olnud nii läbi aegade. Selle itku aluseks olev tekst on rahvaluule arhiivist leitud ja see on tegelikult päris eesti folkloor. On südantlõhestav mõelda, mis põhjusel on keegi selle laulu kunagi loonud.
"Pujakõnõ, õks mu kuku pujakõnõ, pujakõnõ, õks mu meelimar’akõnõ.
Sinno õks mul hallõ, haan’kõnõ, sinno õks mul paha, pardsikõnõ.
Pujakõnõ, õks mu kuku pujakõnõ, ku viil’ sa kalmu kaldõt, ku viil’ sa ujja uput.
Pujakõnõ, õgas olõ jo viil’ vitsakõista, õgas olõ jo ujal ossakõista.
Ku viil’ sa vällä saass, ku viil’ sa järvest jala tulõs.
Pujakõnõ, õks mu kuku pujakõnõ, mille lätsit sa ujja tsuklõmma,
mille lätsit sa järve jalotamma?
Selle sa sinnä jäidä, pujakõnõ, selle sa ujja uput."
Kogu ooperis on palju folkloori nii muusikas kui ka tekstis. Olen kasutatud kahte itku, mis on ooperis peaaegu oma algsel kujul, ooperi algul kõlav jüripäevamuusika on loodud helletuse motiivile, hällilaul pärast Iko sündi on veidi täiendatud tekstiga ja on üks seto hällütüse versioone. Lisaks kulgeb aeg ooperis rahvakalendri järgi, on ka muid viited vanadele traditsioonidele, näiteks see, et kosja mindi punane magus viin kaasas, pruudi tanutamine, sõnad sauna kütmisel ja sauna tänamine.
Viitasid enne Richard Wagneri loomingule. Kas oled ka ise oma teoses kasutanud leitmotiive?
Olen kasutanud ka klassikalises mõttes leitmotiive, näiteks Lemmeti tegelasega käib kaasas Harglast pärit tuntud rahvaviisike:
"Üt’skõrd ol’li noorimiisi, noorimiisi, illus poiss,
trii-rilla, traa-ralla, trii-ridiridi rallalla.
Kõrdsin seie, kõrdsin jeie,
laulse kõrdsi laua pääl."
See viisike kõlab, kui Lemmet esimest korda ilmub, kui teised tegelased temast räägivad/laulavad, kui ta I vaatuse keskel pikemaks ajaks lavalt kaob ja kui ta II vaatuses taas nagu ilmutus Heba juurde tagasi tuleb. Sama viisiga on ka Lemmeti pilkelauluke, mille ta Asso narrimiseks ja Heba lõbustamiseks välja mõtleb. Ooperis on see lauldud nagu “muusika muusika sees” – kui stseeni saatehelistik keelpillidel on Des-duur, siis Lemmet laulab oma laulukese G-duuris, saateks puhkpillid.
"Tahat, ma tii peremehest kah laulu?
Õkva nüüdsamma, ah?Asso, äkki, Karutoosi käkki,
Hoodiridirallallaa!
Kannu-kõrki, kureharki, kamara, sa, kuningas!
Kõlgut uma kauka otsan, killingide kuminan.
Neli nahka nülit narmast, säidse soomust seljastani,
sulastella-tsurakõstõl, vaimokõsta-vaesekõstõl,
tüügä tapat tüüme’e tur’a,närvütät neitsi’ sa nä’gosa!"
Millised on ooperi kesksed stseenid ?
Kõrghetked on kõige emotsionaalsemad momendid, need, mida on olnud vaja pikemalt üles ehitada: Iko sünd, Lemmeti tagasitulek, raasulapsukese meisterdamine, Iko hukkumine, Heba viimane laul järvele.
Kas me leiame ooperist lisaks raasulapsukesele veel teisi sümboleid?
Üks oluline sümbol nii Herta Laipaiga jutustuses kui ka ooperis on kurg. Jutustuses teeb isa pojale laulu. Ooperis on selleks nn kurelaul, lastele mõeldud ahellaul, mida isa ja poeg II vaatuse esimeses pildis koos laulavad.
"Kurr, karr, kurekene, kurr, karr, kurekene,
Kos su kulla pesäkene, kos su kulla pesäkene?
Tare taga tamme otsan, tare taga tamme otsan.
Kohes tamm jäie, kohes tamm jäie?
Kirves maha ragos, kirves maha ragos.
Kohes kirves jäie, kohes kirves jäie?
Järve viirüsi, järve viirüsi.Koes tuu järv jäie, koes tuu järv jäie?"
Pärast Iko hukkumist ilmub järve äärde kurepoeg. Heba näeb selles linnus oma hukkunud poega. Siin kajastub rahvauskumus, et lahkunud hinged tulevad lähedaste juurde tagasi linnu, looma või putukana. Et anda sellele hetkele erilist tähendust, on see ainus koht ooperis, kus tekst on orkestri saatel kõneldud, mitte lauldud.
"Kruu, kruu, kurõkõnõ,
kiä sa olõt, tsirgukõnõ?
Mille sul siivakõ haigõ,
mille sul käekene katski?
Tule siiä, tsirgukõnõ,
maama mano, mar’akõnõ!
Külh ma’ suu siiva tervest tii,
käekese ärä praavita!
Sa jo olõt Ikokõnõ,
mino kuku pujakõnõ!
Tullit tagasi, tsirgukõnõ,
maama mano, mar’akõnõ."
Esietendustel oli Hebal kasutada vaid kujuteldav kurg, kuigi oleks pidanud olema tantsija(d), aga keeruliste asjaolude tõttu jäi see teostumata, millest oli ülimalt kahju.
Ooperi lõpus seisab Heba üksi laval, ta on kaotanud mehe ja poja ning öelnud lahti oma armastatust. Ka järv ei ole lapse keha kätte andud. Järve needes läheb Heba üha sügavamale vette.
"Anna vällä, anna vällä, järv, mu lats’, perve pääle panõ mu poig!
Järv, ütle, kiä sa olõt – olõt sa naanõ vai miis?
Ku olõt naanõ, sis mille sa mullõ niimuudu tiit?
Mille mu jalgu ette lainõga hammõ ja kapuda tõit?
Ikol om külm su üsän, latsõl om kõllõ su koan.
Kullõ, tä hõigas minno, pujakõ uut uma immä.
Kiä sa olõt, järv, õt lasõ-õi mul minnä?
Jah, järv, sa võit olla suur, võit olla kalg ja kalõ,
a tunnõ-õi sa’ imä süänd ...
Mul om sust hallõ!
Ma’ tulõ su perrä, poig-pujakõnõ!
Võeh, kätemõsu järv, mu jaost sa’ olõt ujakõnõ!"
Ooperi libreto on üllatuslikult kirja pandud mitte eesti, vaid võro ja seto keeles. Kuidas te koostöös libretist Mercaga selle valikuni jõudsite?
Tagasi vaadates on huvitav mõelda, kui palju määras tegevuskoht ära ooperi sisu.Karutoosi talu asub järve ääres. Kirjutasime ooperisse sisse saunastseeni ja vee kandmise. Seda oli vaja II vaatuse veekandmise stseeniks, kui on talv, kus Iko kukub järve ja upub.
Koht määras ära ka keele. Esimesed tekstid, mis Merca kirjutas, olid esialgu eesti kirjakeeles ja siis ühel hetkel ta teatas, et nüüd hakkab tulema võro ja seto keeles. Mulle ei olnud mingit vahet, mis keeles on tekst, sest muusikasse tuleb kirjutada ikkagi emotsioon või alltekst.Küll aga vahetasin tekstis mõnikord pikki sõnu lühemate vastu, või valisin asendussõnu vokaalide sisalduse järgi. Võro keel sobib laulmiseks väga hästi, sest sisaldab palju täpitähti, kuulsad larüngaalklusiilid lisavad hääldusele omapära.Ooperis tegi kaasa seto laulukoor Siidisõsarõ, kellele on nii võro kui seto keel tuttav. Merca ise on seto, ka Janari Jorro Lemmeti rollis on pärit Võrumaalt ja seega valdas keelt. Huvitav oli jälgida, kui palju sõnade üle vaieldi, mis omakorda tähendab, et keel on nagu elav ja kasvav taimestik – ühes maanurgas räägitakse üht-, teises teistmoodi, eri külades omad iselaadi sõnad.
Kas see on sinu esimene koostöö Mercaga?
Mercaga oleme varem paar koostööd teinud, ta on lugenud teksti animafilmile “Laud” (režissöör Girlin-Bassovskaja), mis valmis aastal 2004. 2017 kirjutasin teose “Kuni päike ärkab”, mis oli pühendatud põhjamaa talve pimedusele ja kus Hasso Krulli tekst kõlas neljas soome-ugri keeles: eesti, võro, soome ja saami. Selles oli Merca setokeelse teksti lugeja.
Kui päevakorda kerkis libreto kirjutamine Herta Laipaiga jutustuse ainetel, siis mõtlesin, et kes see siis veel olla saaks kui mitte Merca, kes on nii draamanäitleja kui ka luuletaja ja seto laulik ja kes tunneb hästi kultuuriruumi, milles ooperi sündmustik aset leiab. Ühtlasi oli ta ooperi dramaturg, sest koos tekstiga on tema loodud ka süžeeline skelett.
Mercaga koos sujus kirjutamine väga hästi. Me olime väga paljudes asjades juba eos ühel meelel. Merca on sisemiselt üks helgemaid inimesi, keda olen kohanud. Tema viis maailma näha on imeliselt rikas ja on hämmastav, kui palju ta näeb kõiges ümbritsevas head, ilusat ja armastusväärset, millise hoolimisega kujundas ta kõiki tegelasi ooperis, nii et ka mõned ebameeldivamad omadused nende juures said inimlikul tasandil õigustatud.
Mercaga seostub lisaks veel üks naljakas asjaolu. Tal on mingisugune salapärane suhe elektriseadmetega. Võibolla on see mingi erakordne magnetväli, mida ta ise tekitab ja mis teiste seadmete tööd häirib. Ühel päeval, kui meil oli Tallinnas kohtumine, kurtis ta, et jõudis vaevu kohale, sest hommikul oli elektritakso katki läinud, niipea kui ta oli sinna sisse istunud, viimasel minutil tuli uus takso kutsuda. Kui me siis Tallinnas bussijaama peatuses trammi astusime ja Merca oma sõidukaarti viibutas, kustusid selle peale korraga kõik valideerimisaparaadid.
Kuidas kulges ooperi komponeerimine?
Täispika ooperi kirjutamine suhteliselt lühikese ajaga on väga suur vaimne pingutus, see hõivab mõtteruumi niivõrd suures ulatuses, et tegelikult lihtsalt ei suudagi üldse muude asjadega tegeleda. Rääkimata selle kõrval ka mõnel töökohal töötamisest.Õnneks saavad EMTA õppejõud korra viie aasta jooksul võtta ühe vaba semestri loometegevuseks või enesetäienduseks, nii et sain keskenduda ainuüksi ooperile, teisiti ei oleks see võimalik olnud.
Millised mõtted sind saadavad pärast “Raasulapsukese” lavale jõudmist?Ooper jääb, kasvõi oma mastaapsuse tõttu, kindlasti üheks teetähiseks minu loomingus ja ka elus. Koos ooperi valmimisega sai otsa veel üks teekond. Vaid nädalapäevad pärast etendusi suri mu isa. Kui kaotad kellegi, kes on kogu elu sinu jaoks olemas olnud, kaotad ka osa iseendast. On olnud väga raske sügis.
Kui nüüd meenutada laiemalt, kes on need heliloojad, kes on sind loominguliselt mõjutanud?
Väga raske on vastata, kes heliloojatest mulle meeldivad, iga helilooja puhul saaks mingi hea omaduse välja tuua ja neid on väga, väga palju. Igasugune hea muusika on hea. Üks mu suuri lemmikuid on Anton Webern, kes oma napisõnalisuses on väga sisukas ja ootamatult dünaamiline, tundlik, poeetiline ja samal ajal süsteemne.
Vabal ajal kuulan hea meelega igasugust pärimusmuusikat, kõikvõimalike rahvaste oma – skandinaavia rahvaviise, seto mitmehäälsust, india laule, põlisameeriklaste rituaale, maoori hakat, aafrika rahvaste uskumatult kummalist ja keerukat muusikat. Vahel ka jazzi.See armastus rahvaste muusika vastu tekkis just sel perioodil, kui olin pikemalt välismaal õppimas ja kuidagi kujunes selline distantseeritud vaade iseendaks olemisele, oma päritolule ja põhjamaa mentaliteedile.
Võibolla on see huvi tingitud sellest, et igasugune rahvamuusika on väga siiras ja vahenditu. Nüüdisaegne muusika kasutab jällegi väga palju vahendeid. Vahel kipub muusika ise sinna vahendite vahele ära kaduma.
Barcelonas õppides jäi mulle silma, kuidas õpilased harjutasid seal šalmei-laadseid rahvapille. Need olid katalaani rahvamuusika ansambli cobla pillid tible ja tenora, topeltlesthuulikuga puhkpillid, mida tihti mängitakse välitingimustes, näiteks katalaani rahvatantsu sardana saateks. Kursuse lõputöö tahtsin kirjutada tenora’le ja elektroonikale, püüdsin leida mängijat ja läksin heas usus rahvamuusikaosakonda, kus jäi üle sealsete inimestega ainult vastastikku tõtt vaadata ja viibelda – nemad rääkisid ainult katalaani või hispaania keelt ja mitte üldsegi inglise keelt. Keelebarjäär ei osutunud siiski takistuseks ning sündis lugu tenora’le ja eelsalvestatud elektroonilisele materjalile. Kasutasin selles võro rahvaviisi “Pill oll’ helle” ja ühest laulureast sai lugu ka ilusa katalaanikeelse pealkirja “Si tingués veu” (“Olõs’ mul hääli”).
Kas sul on ainult muusikalised inspiratsiooniallikad või otsid lähtepunkte ka väljastpoolt?
Võimalusel loen endiselt palju. Mäletan hästi hetke, mil ma õppisin lugema. See oli ühel pärastlõunal lasteaias. Ruumis oli hämar ja olin põlvili raamatukapi ees, mille uksed olid lahti nagu tiivad. Vaatasin tähti raamatus ja oma peas viisin need krõnksud kokku nende kõlaga, mida meile ilmselt oli õpetatud, ja märkasin, et välja tulevad sõnad. See oli tõeline heureka! moment. Lasteaias oli ka kombeks teha lõunauinakuid ja meil oli kasvatajaks üks vanem tädi Aino, kes luges alati raamatuid ette, “Eesti rahva ennemuistseid jutte” ja muid muinasjutte. Olen kindel, et see kõik on jäänud mu alateadvusse kinni ja hiljem mõjutanud kogu mu loomingut.
Lugesin lapsena meeletult palju ja mulle siiani meeldib see nn teise reaalsusse sattumine, mis tekib raamatusse süvenedes või ka teatris ja kunstis. Mäletan, kuidas klassijuhataja ütles mulle II klassis, et ma ei tohiks Tolstoi “Sõda ja rahu” lugeda, see rikub midagi ära, kui ei loeta eakohaseid asju.Ühes hilisemas klassis langesin eesti keele õpetaja viha alla, kuna ei töötanud tunnis kaasa, vaid lugesin salaja raamatut. Ta ütles, et andestab seekord ainult seetõttu, et see oli Shakespeare.
Minu teine suur inspiratsiooniallikas on igasugused looduskeskkonnad ja helimaastikud. Kui vahel on kontsertidel käies juhtunud, et hakkab igav, siis metsa või mere äärde minnes ei ole nende helide keskel mitte kunagi igav. Looduse helimaailm on korraga iidne, tuttav ja alati uus. Iga hetk on erinev ja liikumises, ka talvine vaikus on väga tähendusrikas.
Eriti huvitavad on looduslikult tekkivad rütmid. Näiteks ka inimene ise on rütme täis. Kui naljaga pooleks vaadelda inimese ärkveloleku ja une aega ööpäevas kui rütmi, siis on näha, et see on 2/3 + 1/3, svingitaoline korduv muster.
Olen loodustekkelisi juhuslikke rütme kasutanud ka näiteks oma loos “Episood kõverdunud aegruumis” (klarnetile, löökpillidele ja elektroonikale, 2024), kus elektrooniline osa koosneb rütmidest, mida teevad esemed, kui nad on sattunud Maa gravitatsiooniväljas vabalangusse ehk kukuvad maha ning tekitavad põrgates erinevaid kõlamustreid.
Kas sinu muusika on kõlanud viimasel ajal ka väljaspool Eestit?
Veebruari algul käisin Soomes. 2. veebruaril oli Pori kirikus kontsert, kus tuli esiettekandele minu “St. Martin’s Trio” (“Mardipäevatrio”) orelile, kandlele ja viiulile. See lugu ongi sügisel kirjutatud ja mardipäeval valminud. Trio tellis minult Ameerika organist James D. Hicks, kes tunneb erilist huvi põhjamaade muusika vastu. Ta on aastaid reisinud Põhja-Euroopas, tellides, esitades ja salvestades Balti- ja Põhjamaade heliloojate muusikat. Praeguseks on tal ilmunud juba 17 albumit ja peagi on veel üks tulekul. Tema huvi muusikat tellides on olnud regionaalne eripära, muusikastiil, milles kajastuksid kohaliku rahvamuusika intonatsioonid või oleks muusikasse otseselt põimitud mõni rahvaviis. Minu loos otseselt mingit eesti rahvaviisi pole, küll aga on selle loo aluseks üks tantsuviisilaadne teema, mis on mu enda väljamõeldis.
Kirjutasin seda lugu oma maakodus mardipäeva paiku, aasta kõige pimedamal ajal, ja õhtuti mul peale väikese lambi ja ahjutule mingit muud valgust ei olnudki. Pimedat aega tuleb siis ööpäevas kokku 17 tundi. Aga trio tuli välja pigem heledates toonides ja mänguline. Pori kiriku tulede säras kroonlühtrit vaadeldes tuli mõte, et kui pimedust poleks, ei oleks ka sellel kroonlühtril erilist tähendust.
Siinkohal võiks tõstatada filosoofilise küsimuse, et kas kirjanikud ja heliloojad kirjutavad rohkem sellest, mida neil on väga palju või sellest, mida neil üldse pole?
