_page-0001.jpg)
Robert Jürjendali uus album on nagu muusikaline portree temast endast kui unistavast kitarri-poeedist. Sealjuures ka kui helgest romantikust. Kuid mitte ainult. Heakõlaliselt uneleva ambient’i kõrval kuuleme päris mitmeid muusikalisi stiiliviiteid. Siin on (neo)barokilikke motiive ja vanamuusikale iseloomulikku askeetlikku rütmikat (keskaja trubaduure meenutavas loos “Teelised”), aga ka minimalistlikke fraasikordusi ja romantilist kitarrimelodismi. Samas elektrooniline kõlaruum seob kõik need komponendid üheks plaaditervikuks, nii et eklektika asemel on tegemist stiilide sünteesi ja omamoodi sünergiaga.
Tunnipikkusel albumil on kokku 14 lugu, nii et enamik neist mõjuvad mõneti visandlike estampidena. Piltlikult öeldes eksliibristena graafikas. Kuid nende vaheldumine hoiab plaati kuulates muusikataju see-eest kogu aeg värskena.
See nimetatud värskus tuleneb suuresti ka kõlavärvidest nii sound’i kui huvitava harmoonia mõttes. Nii mõjub “Hommiku maa” sel plaadil kui võbelevalt elektrooniliste taustadega helge helipilt, kus vaikne vokaal (Signe Jürjendal) annab veel intiimset lisavärvi. Samas loo “Jäätub järv” akustilise kitarri harmooniajärgnevused sarnanevad natuke varajase Genesise poeetilise kõlaruumiga. Üllatusmomendiks on kindlasti aga “Enne ja nüüd” – ootamatu kitarripolüfoonia ja kaanonitehnika kasutamine annab tulemuseks justkui “äraspidise fuuga”. Mis on selgeks viiteks taustal kõrguvale Bachi baroksele varjule.
Minimalistlikku leksikat on aga kõige põnevamalt kasutatud ehk loos “Kellatiks – aja tiiva trips”, mille arenguteljeks on muusika pidev intensiivistumine läbi “korduste kellavärgi”.
Muusikalistest lisajõududest jäid veel märkimata Anti Jürjendal tšellol ja Miguel Noya (klaver), kes on kõnealusel albumil ka ühe eleegilise ballaadi autoriks (“Grey and Blue”).
Kokkuvõtteks võib öelda, et huvitav kuulamine nii üksi stuudioklappidega kui suurema seltskonna puhul isegi helge taustamuusikana. Meie kurval koroona-ajal, miks ka mitte!