Tänavu tähistab muusikamaailm suure prantsuse helilooja Maurice Raveli 150. sünniaastapäeva. Prantsuse režissööril Anne Fontaine’il sai juubeliaastaks valmis Ravelist kõnelev film “Boléro”, mis viib vaataja 1920. aastate Pariisi säravasse, elegantsesse ja elust pulbitsevasse miljöösse, kus kõrgklassi seltskondlikud tavad, sensuaalne kunst ja intellektuaalne energia põimuvad Raveli geeniuse piinadega. Film uurib helilooja Maurice Raveli elu ja tema kõige ikoonilisema teose “Boléro” sünnilugu, keskendudes nii teose loomisega seonduvale kui ka helilooja psühholoogiale.
Fontaine, tuntud filmi “Coco enne Chaneli” režissöör, toob siin esile Raveli, kes on palju passiivsem ja reserveeritum, kui tema heliloomingust inspireeritud üldpilt aimata laseks. Seetõttu võib peategelane jääda vaatajale emotsionaalselt veidi kaugeks. Film kujutab Raveli kui sisemistest vastuoludest kantud tegelast, kelle perfektsionism, läbipaistmatuks jäänud seksuaalsus (erinevad allikad spekuleerivad, kas tema reserveeritus naistega suheldes võis tuleneda homoseksuaalsuse maha surumisest või pigem sellest, et ta oli aseksuaalne), tundekülmus ja terviseprobleemid annavad tema isiksusele varjundi, mis jäi mõistetamatuks isegi teda ümbritsevatele inimestele.
Filmi süžee keskendub Raveli (Raphaël Personnaz) ja Ida Rubinsteini (Jeanne Balibar) koostööle, mis pani aluse maailmakuulsa teose sünnile. Rubinstein – vananev, kuid endiselt oma võludes veendunud baleriin ja koreograaf – soovib oma tulevasele balletile muusikat, mis oleks “sensuaalne, lummav ja erootiline”. Ravel, kes on justkui loomejõududest hüljatud, leiab end väljakutse ees, mis sunnib teda uurima oma sisemaailma ja meenutama oma elu eredamaid hetki.
Kuigi filmi keskmes on muusika, ei piirdu “Boléro” helilooja geeniuse ülistamisega. Fontaine näitab, kuidas loovus võib olla paradoksaalne segu nii inspiratsioonist kui ka vaikusest. Üks meeldejäävamaid stseene kujutab Raveli vaikusehetki – neid õõvastavaid momente, kus helilooja mõistus ei suuda meloodiaid leida. Fontaine’i soov näidata, kuidas “Boléro” sündis loomingulise tühjuse, ootamatute impulsside ja näiliste juhuste koosmõjul, on kiiduväärne, ent filmi Ravel jääb pigem ühemõõtmeliseks. Ta näib oma muusikas eksinuna, fatalistlik ja kauge, kuid selles keerukuses puudub sügavus, mida filmi loojad justkui taotlesid.
“Boléro” mängib ajalooliste faktide ja loomingulise dramatiseeringu piiridel. Ehkki film põhineb Marcel Marnat’ monograafial Raveli kohta, jääb narratiiv kohati segaseks ja tõtt-öelda ka igavaks. Ajajooned põimuvad, ent meenutused minevikust on pigem emotsionaalsed vihjed kui loogilised seosed. Osa tagasivaateid (näiteks Ravel kiirabiautojuhina Esimeses maailmasõjas) on täiesti põhjendamatud. See võib jätta vaatajale mulje, et filmi looja pole isegi päris kindel, kas see on Raveli biograafia või lugu “Boléro” sünnist. Fontaine näib teadlikult hoiduvat ühest kindlast fookusest, mis muudab filmi kohati köitvaks, kuid kohati mõjub nagu alustatud lause, mis kunagi lõpuni ei jõua.
“Boléro” suurim trump on selle esteetiline ja heliline maailm. 1920. aastate Pariisi on kujutatud elegantse põhjalikkusega – kostüümid, pidustused ja interjöör on otsekui impressionistlik maal, mis elustub ekraanil. Ajastutruu kunstnikeringkonna ekraanile toomine annab filmile autentsuse, kusjuures Raveli kodustseenid on filmitud tema endises elukohas Montfort-L’Amaury’s, mis praegu tegutseb muuseumina. Lisaks pakub film tõelist naudingut muusikaarmastajatele. Alexandre Tharaud’ esitatud Raveli klaverilooming on meisterlikult mängitud, džässiklubi stseenis paitab kõrva Gershwini “The Man I Love” ning filmi algustiitrites kõlab “Boléro” paljudes eri versioonides, alates džässist kuni aafrika ja aasia mõjutustega tõlgendusteni.
Midagi pole ette heita ka näitlejatele. Peaosaline Raphaël Personnaz kehastab Raveli tagasihoidliku, eluvõõra geeniusena, kelle sisemist valu ja loomevaevu on raske sõnadesse panna. (Lisaks, kui kõnekad silmad!) Siiski häiris üks pisiasi – ma oleks oodanud peategelaselt paremat dirigeerimisoskust, õigemini küll selle imiteerimist. See detail kahandas mõnevõrra nende muusikaliste stseenide mõju, kus Ravel astus üles dirigendina.
Naistest säravad ekraanil Jeanne Balibar Ida Rubinsteinina ja Doria Tillier Misiana. Balibari kehastatud Rubinstein on kapriisne ja mitmekihiline tegelane, kes sümboliseerib 1920. aastate Pariisi kunsti- ja tantsumaailma ekstsentrilisust, Misia on aga omal kombel filmi emotsionaalne süda. Kunstnike ja muusikute patroon Misia Sert esindab Raveli elus olulist, kuid täitumata jäänud armastuse aspekti. Nii mõneski allikas on väidetud, et Ravel oli Misiasse sügavalt armunud. Filmis ma seda ei näinud. Pigem tundus, et kõik naised ihaldavad Raveli, mitte vastupidi. Samas jääb filmi põhjal täiesti varju Misia tõeline roll loomeinimeste inspireerijana ja toetajana. Vaatajale kujutatakse teda pigem lihtsalt Raveli sõbra Cipa (Vincent Perez) seltskonnadaamist õena, kes on lõksus õnnetus abielus. Samuti figureerib filmis pianist Marguerite Long (Emmanuelle Devos), kelle roll Raveli elus jääb kuni filmi lõpuni minu jaoks saladuseks.
“Boléro” on film, mis pakub vaatajale esteetilist naudingut ja muusikalist küllust, kuid jääb tegevustiku tasandil mitmeti ebaselgeks. Kas see räägib Raveli elust, tema geeniuse tragöödiast või “Boléro” sünniloost? Jääb mulje, et Anne Fontaine’i loominguline visioon Raveli isiksusest ja loometegevusest on ambitsioonikas. Ta soovib uurida, kuidas kunst peegeldab kunstniku sisemisi katsumusi ja eksistentsiaalseid küsimusi. Ent vaatamata filmi visuaalsele ja muusikalisele õnnestumisele jääb teose keskne idee poolikuks. “Boléro” lugu on materjal, mis oleks väärinud selgemat ja teravamat fookust. Samas on film just muusikalises ja visuaalses rikkuses siiski meeldejääv. “Boléro” maalib pildi loomisest kui teekonnast, mis on ühtaegu nii intiimne kui ka universaalne, nii piinarikas kui ka erakordselt sütitav. Veel mõned päevad pärast filmi nägemist on mõtetes Maurice Ravel – muusikalisse maailma eksinu, kelle vaikusest sündis üks maailma tuntumaid meloodiaid.