Rasmus Puuriga Hüpassaares: tähtis on see, mis sünnib hinges


FOTO RUUDU RAHUMARU

Helilooja Rasmus Puuri viimase aja muusikalistest kordaminekutest on oluline koht tema viiulikontserdil, mis pälvis LHV heliloomingupreemia Au-tasu. Lõppenud aastat jäävad meenutama mitme kammerteose esiettekanded. Heliloomingu kõrvalt töötab Rasmus Puur VHK keelpilliorkestriga, kelle jaoks orkestreerib teoseid heliloojatelt, kes on ühtlasi eesti muusikaloo raudvaraks. Vestleme Rasmus Puuriga tema praegustest muusikalistest otsingutest, uuest tööst riigipea kultuurinõunikuna ja kultuuri kohast riikluse mõtestamisel. Lisaks sellele, et tal on oma seisukoht ooperi- ja kontserdimaja küsimuses, paotub saladuse loor ka Rasmus Puuri järgmistelt suurtelt tellimustelt.


Kohtume Hüpassaares pööripäeval, kui on aasta kõige pimedam aeg. Aga siin pole sugugi viga olla. Väljas ei ole kihulasi, parme ega sääski, teed on külmunud ja saab hästi juurde. Aastal 2022 on lisaks muule ka Mart Saare 140. sünniaastapäev. Sul on äsja VHK keelpilliorkestriga ilmunud plaat Mart Saare muusikaga, millel on sinu orkestriseaded tema loomingust. Kust pärineb huvi Mart Saare loomingu vastu?

Siin peab alustama natuke kaugemalt. Kui läksin VHK orkestri juurde tööle – nüüd juba kuus aastat tagasi –, siis kuidagi sattus nii, et tähelepanu läks eesti muusikale ja sealt edasi väga kiiresti tulidki meie baasautorid – Mart Saar, Kreek, Tormis ja uuematest Pärt, Tüür, Kõrvits, Uusberg ja teised. Oma loomingus tegelen paljuski inimese ja iseendaga ning töö selliste autoritega on samasugune teekond. Kaevumine ja selle loomingu orkestreerimine on mulle vajalik. Ma saan enda kohta teada, kust ma tulen, kus on juured ja kes me oleme – nii mina ise kui üldse meie rahvas siin.

Kui Saare eluloosse sisse minna, on ta seal üsna alguses, kust meie muusikalugu pihta hakkab. Ta on esimene, kes nii põhjalikult rahvamuusikat kasutab, käib seda ise korjamas, nagu ka Kreek. Ta on meie esimene modernist oma helikeelelt. See mind huvitabki, et kust see kõik algab, kus me praegu oleme. Saar ja Kreek on nii tugevalt see, mida ma tajun eestilikuna muusikas, mis tulenebki loomulikult sellest, et nad kasutasid rahvaviise ja olid rahvaluule kogumise aktsiooni juures.


Mis üldse on eestilikkus muusikas? Milles see väljendub muusikalises ja ka tunnetuslikus mõttes?

Need on asjad, mida on väga keeruline sõnastada. Nad võivad olla mingisugused teemad, millega tegeled muusikas, harmoonilised värvid või nüansid. Aga tegelikult see, mida ma tajun muusikas eestiliku või ka soomeliku, rootsiliku või saksalikuna, jääb suurel määral nootide vahele. On raske öelda, et vaat, soomelik on see, kui kasutatakse fagotte. Ei ole nii. See on midagi, mis imbub kas kirjanduses või nooditekstis sinna kuskile vahele, mida me tajume, mingisugune lõhn, millele ei saa sõrme peale panna. Ja see ongi minu meelest väga võluv. Me saame aru, et see on erinev, aga seda on üliraske kirjeldada.


Miks see sulle oluline on – see rahvuslikkuse värving?

Ma saan teada, kes ma ise olen. Õpin iseennast tundma selle kaudu, kust ma olen pärit. Kui võtta heliloomingu liin – heliloojate sugupuu läheb minu puhul väga selgelt: Kõrvits, Rääts, Eller, mingis mõttes Tobias. Räätsa õpetaja oli ju ka Saar ja sealt edasi liigume juba Peterburi. Saada aru, mis see kontekst on, kuhu ma kuulun, kust ma tulen – see on minu jaoks olnud oluline.

FOTO RUUDU RAHUMARU

Kuidas sa sõnastaksid, mida sa eesti muusikaga tegeldes enda kohta oled teada saanud? Kus sa asud selles suures muusikaloos?

Ma saan aru, et ma ei teki tühjale kohale ja ei hakka nullist peale, vaid tulen mingis mõttes nagu järjepidevuse hoidjana, nii nagu me kõik inimkonnas oleme teatavas ahelas. Võibolla ma ei oska seda sõnastada ka sellepärast, et ma ei ole ise veel nii välja kujunenud, et ma ise ka veel ei tea, otsing käib. Kui seda küsida teatud aja pärast, ehk siis on asi selgem, või saab seda öelda alles pärast meid endid.


Meil on siin laual ka teine plaat – sinu autoriplaat “Constellations” ja keelpillikvartett FourFest, kus on peal ka mõned sinu hiljutised originaalteosed. Kui üheks sinu huviks on sisse elada eesti muusika traditsioonidesse, siis millises protsessis on sinu enda helikeele otsing? Kuhu paigutub muusika sellel plaadil?

Teatud ajal, veel enne, kui 2018. ja 2019. aastal said selle plaadi lood kirjutatud, tajusin teatavat murrangut või muutust, kus ma tüdinesin iseendast ära või väsisin sellest, mida ma olin teinud. Ma ei tahtnud seda enam niiviisi teha ja tahtsin näha, kas minus on veel midagi.


Millest sa tüdinesid? Millest oli saanud küllalt? Mingi teatud mõtlemine, kujundid, helikeel. Aga ei osanud ka teistmoodi. Tuli see muutus endas luua, et sellest, mis praegu on, loobuda ja siis kasvõi hambad ristis otsida midagi uut ja vaadata, kas üldse oled võimeline millekski muuks. Ja siis oli selline väike – mitte paus, aga, ütleme, sunnitud hetk, seoses juubelilaulupeo ettevalmistustega ja sellele eelneva ajaga kirjutasin ma vähem, tahtsin katsetada, mis siis kulmineeruski lõpuks viiulikontserdiga.

Kui ma viiulikontserti hakkasin kirjutama, tahtis see minna vanasse rööpasse, aga ise ei tahtnud seal olla, vaid minna sealt kuskile kaugemale, tundmatusse, teadmata, kas see tuleb välja. Esimene kord ei tulnudki välja ja tuli raskelt.

Keelpillikvarteti plaadil on ka lood, mis on kirjutatud varem ja midagi, mis on kirjutatud juba pärast seda. See on, ütleme, ülemineku periood, kus on aimu eelmisest ja sellest, mis on tulnud hiljem. Protsessid, mis praegu käivad ja samas ma ei ütle ka, et see tee, kus ma praegu olen, on kuidagi õige või lõplik – see võib samamoodi muutuda ja otsing läheb edasi. Ja tahakski võibolla kirjutada eri žanrides ja proovida, mitte minna ainult ühes suunas, katsetada seda n-ö käekirja kujunemist ja välja kujunemist edasi lükata nii palju kui saab. Teha ja proovida. Inimene ei ole nii ühenäoline või ühetaoline, mitmepalgelisust on mul endas huvitav katsetada.


Nii et seda plaati võiks siis koos viiulikontserdiga kuulata. Mingis mõttes võiksid nad kuuluda ühte teatud protsessi?

Jah, ütleme nii, et see oli enda sisemise äramurdmise teos.

FOTO RUUDU RAHUMARU

Kuna plaadistad samal ajal ka eesti heliloojate muusikat oma seadetes, kas nende pärand ka mingil viisil mõjutab su enda loomingut?

Mul on seda raske öelda. Ma otsin ju ennast, ma ei otsi endas kedagi teist. Kui need paralleelid tekivad, siis nad tekivad kuulajas, aga mina, kui ma istun üksinda kirjutuslaua taga, ei mõtle ju kellelegi teisele.

Ma proovin leida, mida mina tahan teosega jutustada ja edasi anda. Väga palju sõltub ka sellest, mis tellimused sulle tulevad, mis koosseisudele saad kirjutada.

Või mingisugune areng iseendas. Need sõltuvad ka teemadest, mis sind huvitavad ja inimtüübist, sinu loomusest, kuidas sa midagi väljendad.

Viiulikontserdi ja tegelikult ka teiste viimase aja teoste puhul on väga selge konkreetne idee või kontseptsioon, millega ma muusikas tegelen. See on nagu fundamentaalne või inimeseks olemise küsimus või inimsuhetega seotud küsimus. See ei ole näiteks looduspilt.


Kui näiteks Saare puhul võiksime mõnd pala kuulates tõesti just looduspilte kujutleda, siis sulle on olnud tähtis just inimsuhete küsimus. Miks?

See on kindlasti seotud minu suure armastusega teatri ja kirjanduse vastu. Need kunstid olid minu elus tõsisemalt enne muusikat. Inimene ongi minu jaoks kõige huvitavam ja seda ma otsin ka kirjanduses, et teada saada, kes ma ise olen, miks inimene niimoodi käitub, kuhu ta pürgib ja mida ta siin elus tahab. Need küsimused kajastuvad ka mu loomingus.

Lisaks on see seotud ka minu elu teise n-ö kaasaskäiva nähtusega, mis on dirigeerimine või inimestega töötamine. Mis dünaamika tekib kollektiivides, kuidas ma pean teistega suhtlema – kommunikatsiooniküsimus ja teise inimesega harmoonia leidmise küsimus on tulnud minu ellu varasest noorusest. Enne kui ma muusika või orkestriga hakkasin tegelema, osalesin ma kooris, tegin kaasa muusikalides. Sõpradeks sain inimesed, kes olid minust vanemad ja muusikat rohkem õppinud kui mina. Ka Reaalmažoori orkestris olid mängijad, kes teadsid muusikast oluliselt rohkem, mängisid pilli minust paremini, aga ometi olid nad millegipärast nõus tulema ja n-ö alluma. Praegu, töötades VHK keelpilliorkestriga, on see väga oluline, ja üldse kui teed ükskõik mis tööd ja puutud inimestega kokku, on see nii huvitav, kuidas dünaamikad lähevad käima. Seesama minu n-ö teine elu, kui ma tulen helilooja töötoast välja, on tihedas kokkupuutes inimestega ning seda vaadata ja jälgida on väga huvitav. Sealt tulevad küsimused, mis peegelduvad tagasi loomingusse.


Sellest vastusest koorub ühtlasi välja, et oled muusika juures olnud kaugelt enne erialaseid õpinguid ja praeguseks hetkeks EMTA magistriõpingutel kompositsioonis.

See on ikka põhjustanud küsimusi, et kuidas sa lähed ilma muusikakoolis käimata muusikaakadeemiasse. Kuid muusikat tehes teed ju sama teekonna läbi, töötad peas välja mingi oma süsteemi, mille hiljem paned akadeemilisse vormi. Kui hakkad minema omal käel, jõuad samasuguste tulemusteni. Aga mis puudutab praegusi õpinguid, siis see õppimise kvaliteet, need küsimused, millega õppejõud tegeleb, töötades minu kui üliõpilasega, on teistsugused ja Soomes õppides saan palju uut ja värskeid impulsse. Kui ma oleks õppinud seda kümme aastat tagasi, siis ma ei oleks saanud neid asju kätte, mida ma saan praegu. See on väga värske kõrvalpilk mu loomingule, kui on õppejõud, kes ei tea minust varem midagi ja vaatavad mu loomingule uue pilguga. See, mida nad ütlevad või arvavad, saadab mind mõnda aega. Minu muusikale jätab see kindlasti oma jälje.


Läksid EMTAsse Tallinna reaalkoolist. Sellest koolist üldiselt minnakse teistesse kohtadesse.

Aga kuidas Tormis läks? Nii minnaksegi. Sul on väga suur huvi. Reaalkoolist olen saanud selgelt struktureeritud mõtlemise või süsteemsuse, loogilise mõtlemise ja üldistusvõime.


Sul on tänaseks kogemused mitmest muusikavallaga seotud tipust. Oled näinud, kuidas töötab rahvusooper, kui toodi välja sinu ooper “Pilvede värvid”. Oled niisamuti olnud XII noorte laulu- ja tantsupeo “Mina jään” ideekavandi üks autoritest. Kuidas sa neid kogemusi ise hindad? Missugusena on sulle nende tööde käigus avanenud meie kultuurielu?

Esiteks jällegi seesama huvi inimese ja elu vastu on see, mis mind sinna on aidanud viia ja mis mind seal ka kõige rohkem paelub. Kuidas see muusikamaailmas töötab. Pilt, mis sealt avaneb, on ikkagi see, kui erinevad, huvitavad, rikkad, mitmekesised on inimesed ja kui rikas see pilt meie väikeses riigis on ja palju on võimalik väheste vahenditega ära teha. Kui palju on neid, kes sind ennast inimesena rikastavad – see mind alati rõõmustab, inspireerib, paneb edasi tegutsema ja tahtma teatud uusi kooslusi kogeda.

Ja Mart Saare juurde tagasi tulles – meil on väga tugev ühisosa, väga tugev juur, mis meid kannab. Kuigi me inimestena oleme väga erinevad.


Rääkides ühiskonna ühisosast, siis möödunud aastal valiti Eestile uus president, kellelt oodatakse ühiskonna ühendamist. Pärast valimisi said üsna pea vastselt riigipealt kõne, kes tegi sulle ettepaneku astuda tema kõrvale kultuurinõunikuks. Milline see kõne oli ja mida sa uuele riigipeale vastasid?

Kõne ei tulnud küll riigipealt, vaid inimeselt, kes oli n-ö vahendaja. See kõne oli loomulikult ootamatu, sest ma ei olnud hr Karist isiklikult varem kohanud ega tundnud teda. Tekkisid esimesed küsimused ja arutelu, palusin mõtlemisaega ja mõne aja pärast saimegi temaga kokku. Ega sellisele pakkumisele ei ole lihtne ära öelda. Kuigi olid teatud tingimused, et saan loominguga edasi tegelda ja see osa elust on ikkagi primaarne ja kui see ei peaks sobima, siis on võimalik ka lahkuda. Sedamööda proovisime hakata minema.

FOTO RUUDU RAHUMARU

See on mitmes mõttes tähelepanuväärne. Kui mõtlen ametist lahkunud presidendile, siis temal kultuurinõunikku üldse ei olnudki. Nii et Alar Karis kutsus kultuurinõuniku koha taas ellu. Nüüd, kui on ikkagi natuke aega ameti vastuvõtmisest möödas – milline see töö on?

See töö on nagu teatris kunstniku töö – mida märkamatum, seda parem. Mida vähem on nõunikke näha, seda parem, sest me töötame seal majas ühe inimese jaoks. See on töö “üks kõigi, kõik ühe eest”.

Kui minu hea kolleegi, kabinetikaaslase Toomas Sildami, kes on seal pikemalt töötanud, käest küsiti, mis tööd sa seal õigepoolest teed, siis ta vastas väga kenasti: ma teenin Eesti riiki. Mida rohkem ma olen seal olnud, seda rohkem saan selle mõttest aru, et töötada tulebki väga isetult, ilma isikliku ambitsioonita, mõeldes sellele, kuidas saab teha elu Eestis paremaks ja kuidas saab riigipead toetada oma valdkonnas nii palju kui võimalik. Proovin täpsustada, mida see igapäevatöö seal tähendab. Loomulikult ühest küljest seda, et hoida presidenti kultuuri osas kursis: mis toimub, millised on suundmused või tendentsid, aidata elul kätt pulsil hoida, sest riigipea graafik on nii pööraselt kiire, et suuta veel detailselt süveneda igasse valdkonda, on ikkagi väga keeruline. Sellepärast need nõunikud tööl ongi. Sinna juurde loomulikult käib kõik, kus president võiks kohal olla, kus käia, mida kultuurist rääkida, mida välisvisiitidel külastada ja mida rääkida teise riigipeaga kultuurisuhetest. See töö on pakkunud iga päev mingis mõttes üllatusi, mis küsimustega veel peaks tegelema. Need ei ole ainult kultuuriküsimused. Kui on suuremad olukorrad-küsimused riigis, arutame ka ühiselt läbi seda, mis puudutab pandeemiat ja muud.


Kultuurist me küll armastame rääkida ja deklareerida selle olulisust, ent see ei jõua alati poliitilistesse otsustesse või ühiskondlikku praktikasse. Pole päris selge, milline on meie riigis n-ö suur vaade kultuurile. Mida kultuur sinu jaoks tähendab? Millist laadi ideaale või eesmärke see endas kätkeb?

Ma kõigepealt kommenteerin seda esimest poolt, et ei ole vaadet või et see ei paista silma meie igapäevaelus. Kultuurile ei saa panna lihtsalt sõrme peale ja ei saa seda mõõta, see ei kajastu Exceli tabelis. Praeguses selgelt ratsionaalses kapitalistlikus maailmas, kus palju on vaja näha ja mõõta tulemust, ta ei mahu sinna sisse ja kuna seetõttu on temaga keeruline ja tülikas tegelda, siis on lihtsam mitte tegelda.

Teine põhjus on teatav aja märk, mis ei iseloomusta ainult Eesti riiki, vaid ka kogu lääne ühiskonda, Euroopat laiemalt, et mis on kultuuris oluline ja mida väärtustatakse. See jällegi algab väga palju sellest, kes meil on võimul ja milliseid väärtusi nemad ise kannavad. Kui hiljuti Jüri Reinvere andis Klassikaraadios intervjuu, tõi ta seal välja Saksamaa ühiskonna kohta asju, mis on toimunud paarikümne aastaga, mida varem ajaloos ei ole olnud. Et kaasaegne kunst, sealhulgas muusika, on olnud alati võimukandjate ja võimul olijate kunst, kes seda arendavad, eest veavad, aga viimase paarikümne aastaga on see täiesti kadunud. Ühiskondlik eliit on sellest distantseerunud, võõrandunud. Kõik, mis on elitaarne, on põlastusväärne või halvaks pandav, meie väärtused on selles mõttes muutunud, et need, kellele peaksime ühiskonnas alt üles vaatama, ei hinda seda. Miks see nii on, sellel on mitmeid põhjusi, aga kindlasti üks põhjus on see, et valitsejaskond on oma iseloomult ja koosluselt muutunud ja valitsejate lastetuba, millega tullakse riiki valitsema, ei soosi seda. Tagajärg jõuabki kultuuri. Kui ma näen, et riigi valitsejad ei väärtusta seda, siis miks peaks keegi teine seda tegema. Kultuur ei ole kunagi majanduslikult kasulik, kuigi hiljuti püüdis kultuurivaldkond riigikogule selgeks teha, et kultuur on majanduslikult oluline mootor. Minu arvates kultuuri ei tohikski mõelda majandusliku mootorina, need maailmad ei käi minu meelest kokku.


FOTO RUUDU RAHUMARU

Inimene ei pidanud küll üksnes leivast elama, aga kuidas siiski kultuurist mõelda, et mitte hinnata ainult tema kasulikkust või tulemuslikkust?

Kui käsitleme Eestit organismina, kellel on keha ja hing, siis me tegeleme praegu ääretult suurel määral selle kehalise poolega – milline ta välja näeb, milline figuur tal on, mis tal seljas on, kuidas ta välja paistab, milline on tema füüsiline tervis ja võimekus ning väline kuvand. Aga mis toimub tema sees ja hinges, on see, mis tuleb kultuurist ja haridusest. Kui tegeleme ainult sellega, kuidas meid vaadatakse, mis mulje me jätame, milline on soeng, millised prillid, kui rikas ma olen, siis tegelikult ei ole see see, mis toimub minu sees ja mille pärast mind tegelikult väärtustada. See tuleb ainult kultuurist. Kuna seda, samamoodi nagu ka inimeste vaimset tervist, on väga raske haarata, ja hingeline pool ja hingerikkus, mis tegelikult on elu lõpus kõige olulisem – kui sellega mitte tegelda, sest sellega on raskem tegelda –, siis sellel võivad olla fataalsed tagajärjed. Kultuur ongi riigi hing ja kui me sellega ei tegele või ei oska tegelda, siis on ainult fassaad.


Mida saab president kultuuri elavdamiseks meie riigis ära teha?

Väga keeruline selles mõttes, kui räägime füüsilisest tegemisest. Variante, mis on seadusega ette nähtud, on väga vähe – ei ole ei võimu ega raha. See, et meie riigi president peab manguma rahandusministeeriumi ametnikelt raha, on minu meelest imelik ja ühele riigile ebaväärikas. See on mu isiklik arvamus.

Presidendil on eelkõige moraalse majaka roll, et mida tema väärtustab, kus ta käib, mida ta oma kõnedes väljendab, milliseid väärtusi loob. Ja see ongi see koht, kus saab kõige rohkem ära teha. Nii Arthur Schopenhauer kui Marju Lepajõe on öelnud, et eeskuju on inimesele kõige olulisem innustaja, kõige olulisem inspireerija. Ainult eeskujude kaudu me toimimegi. Ja kui tänapäeva maailmas kellegi sõna ei maksa, siis mina loodan, et presidendi sõna veel siiski natuke maksab, või tema olek. Selle kaudu saabki kõige rohkem ära teha.


Muusikavallas on veel pikaks ajaks üleval küsimused uuest ooperi- ja kontserdimajast. Mida vastaksid neile, kes ütlevad, et oleme väike rahvas ja ei jõua maanteidki valmis ehitada, mis me siis nendest asjadest räägime?

Teatud hetkedel peabki mõtlema, kas need mõned kilomeetrid maanteed võib ehitada ka järgmisel aastal ja selle asemel tänavune raha investeerida kuskile mujale. Me oleme kuulnud, et oma riigi pidamine ei olegi majanduslikult mõistlik ja on nagunii juba luksus. Ja kui mõtleme, milleks meid siia maale oma riigiga on vaja, siis see on teatav omapära või isikupära. Loomulikult on elementaarne infrastruktuur vajalik ja laias laastus on see meil olemas ja toimib. Alati võiks olla parem, aga võibolla on midagi meie riigile rohkem vaja, mis meie eksistentsi vajalikkuse siin maamunal selgemini välja tooks.

Ma ei ole siin kindlasti objektiivne ja esindan oma vaatenurka, aga kontserdisaal, kus meie riiklik orkester, keda oleme pidanud vajalikuks, saaks mängida täies ilus – minu meelest on see asi, mille üle tasub tõsiselt arutada, et neile oma kodu tuleks.


Sul on heliloojana olemas kokkupuude nii ooperi- kui ka kontserdimajaga. Kumb võiks sinu arvates enne olla?

Tahan toonitada, et see on praegu minu isiklik arvamus. Minu meelest me vajame enne kontserdimaja põhjusel, et meie ERSO on praegu väga heas hoos, väga heal tasemel. Samuti Eesti Filharmoonia Kammerkoor, kes tõesti on meie esinduskoor ja üks meie kõige kõrgema lennuga kollektiive üldse, kui vaadata neid preemiaid, mis nad on saanud, kontserdireise ja igakülgset tähelepanu. Aga kui läheme nende ruumidesse, siis see on ma