Raimo Kangro muusika noorusvärske ettekanne

Raimo Kangro autorikontsert “Inimene ja …” 1. aprillil Estonia kontserdisaalis. Esitajad EMTA koor, kammernaiskoor Sireen ja EMTA sinfonietta. Dirigent Lisanna Laansalu.

Lisanna Laansalu.

Eesti rahvakalendri järgi teatakse, et aprill suurustab: ma külmetaks kõik ära, kuid pole enam võimu. Selle aasta jürikuu esimesel päeval oli Estonia kontserdisaalis võimu küllaga, sedapuhku sai kuulda Raimo Kangro väekat muusikat. Suurepärase kontserdi idee algataja ja läbiviija oli noor muusik Lisanna Laansalu, EMTA kooridirigeerimise eriala tudeng. Ühtlasi sai Kangro autorikontserdist tema kolmeaastase õppetöö kokkuvõte ja bakalaureuseeksami üks osa.

Nädalapäevad hiljem järele mõeldes tundub uskumatu, millise vägitükiga noor inimene hakkama sai! Esinemispaigaks Estonia kontserdisaal – meie muusikute pühamu, laval laulmas-mängimas kaks koori, solistid ja orkester. Ja seda kõike kureerib dirigent ning muusikakriitik Lisanna Laansalu. 

Professor Toomas Kapteni õhutusel leidis Lisanna oma eksamikavva kolm oopust Raimo Kangro loomingust. Merike Vaitmaa on Raimo Kango stiili ja loomekäekirja iseloomustanud nii: “1970. aastate esimesel poolel tuli eesti muusikasse uus põlvkond, tuumikuks Alo Põldmäe, Raimo Kangro ja Lepo Sumera. Nad alustasid teostega, mis praegusest vaatepunktist mahuvad postmodernismi katusmõiste alla, kuid igaüks kasutas isesuguseid stilistilisi sümbioose. Kangro lähtus neoklassitsismist ja hakkas peagi lisama barokilikule rütmienergiale rokkmuusika ja Ladina-Ameerika tantsude rütmivormeleid.”

Õhtu algas “Saalomoni õpetussõnadega” piibli tekstile. Helilooja isikupärane helikeel sulandus hästi õpetussõnadesse ja Saalomoni ajatud mõtteterad said kinnitust muusikaliste väljendusvahenditega. “Joo vett oma august” ja “Andke vägijooki norutajale” – heitlik meloodiajoonis, impulsiivne rütm, tekstikordused mõjusid värskelt ja kirkalt. Toreda kontrasti pakkus tsükli III osa “Veetlev naine saavutab au”, kus valsilik kiigerütm andis hea vahelduse eelnenud motoorikale. IV osa “Kolm asja on mulle väga imelised” rikastas tsükli värvipaletti. Solistid Merli Plink (sopran) ja Pille-Riin Erikson (alt) olid hea valik, lisades kammerlikkust ja nüansirikast kõla. Osad “Meeletu on, kes halvustab oma ligimest” ja “Raud ihub rauda ja inimene ihub teist” mõjusid kui energialahvatused, kus sõna aktsendid ja rütmi ägedus oli mahutatud muusika lühidusse. Tsüklit lõpetav VII osa “Võluvus on petlik ja ilu on kaduv” sõlmis loo kenasti kokku. 

Kõnealune teos on paras proovikivi nii koorile kui selle juhile, sellepärast ongi hea, kui kooris laulavad muusikuks õppivad noored või esitajaks on kutselised lauljad. Dirigendi juhatamismaneeris on veel mõningane annus õpilaslikkust, aga tulevikku vaadates näib siit sirguvat tubli ja andekas tegija. Igal juhul oli see imetlustväärne ettevõtmine. 

Kontserdi teine pool algas orkestriteosega “Display III: Vivaldi portree” keelpilliorkestrile (1992). Instrumentaalteoste sari “Display” sisaldab endas 12 pala erinevatele kammerkoosseisudele. Kavalehelt võis lugeda: “Helilooja on neid teoseid kirjeldanud kui portreesid oma iidolitest, kus nn “modellidena” astuvad seal üles näiteks Steve Reich (“Display I”), Mozart, Vivaldi ja Schubert, kelle kõrval figureerivad sellised müütilised ja müstilised tegelased nagu tundmatu muusik, ingel, ufonaut ja palverändur”.

Asudes orkestrit juhatama, tuli dirigendi manuaaltehnikasse märgatav muutus. Kontserdi esimese osa a cappella teose juhatamisel võis tähele panna vokaali suunavat laulvust, ent sümfonieti dirigeerimine oli konkreetsem, dirigendikepp oli omal kohal ja siinkirjutajale meenus professor Jüri Variste omaaegne lause: “Iga laulu jaoks olgu oma käsi”. Esitus tervikuna kippus pisut üheplaaniliseks muutuma ja vajalik energia ning impulsiivsus ei jõudnud saali. 

Kontserdi lõpetas Eesti esiettekanne – kantaat “Inimene ja ...” (1991–1992) segakoorile ja sümfooniaorkestrile. Tekst: Leelo Tungal, rahvaluule, ladinakeelsed väljendid, solist Stanislav Šeljahhovski (bariton). Kantaat kanti ette 1992. aastal Saksamaal Rotenburgis. Dirigeeris Toomas Kapten ja koos saksa noortekooridega esinesid Tallinna konservatooriumi koor ja orkester. Nüüd, 33 aastat hiljem, kuuleme seda teost ka omal maal. Dirigent Lisanna Laansalu leiab, et kantaadi sõnum on ka praegusel ajal äärmiselt aktuaalne. Leelo Tungla sõnul on inimene looduskeskkonnast praeguseks ikka väga kaugenenud ja tõdeb, et nüüd kirjutaks ta ühe osa veel: “Inimene ja masin”. Kantaadi muusika on mitmekihiline ja värviküllane. Tekstist on võimalik küll aru saada vaid loitse ja nõiasõnu kavalehelt lugedes, neid annab edasi solist: “Saagu, saagu ma sajatan. Mine ära õel! Mine ära kuri!”. Esmamulje esiettekandest ei andnud veel täit selgust ja ülevaadet muusikalisest materjalist, kuid koor sai keerulise partituuriga hakkama ja instrumentalistide energiline mängustiil hoidis publikut peos. Leeo Tungla sõnul oli see Raimole oluline teos, mille üle tal oleks nüüd küll hea meel. 

Kokkuvõtvalt tahan öelda, et uhkustunne täidab südame, kui eesti muusikasse lisandub esiettekanne ja koorijuhtide ridu täiendab julge, särav ja hakkaja dirigent. Eesti Rahvusmeeskoori kunstilise juhi Mikk Üleoja tänusõnadega on hea lõpetada: aitäh Raimole sügava ja kestva jälje jätmise eest eesti muusikalukku.