Peegeldused – Arvo Pärt maailma saalides
- Annika Lõhmus, laulja
- Jul 6
- 6 min read
Updated: 5 days ago
Ilmselt ei ole muusika- ja kultuuriringkondades mingi üllatus, et 2025 on Arvo Pärdi juubeliaasta. Armastatud helilooja 90. sünnipäeva tähistab mitte ainult Eesti või Euroopa, vaid kogu maailm. Pärdi looming on fookuses mitmetel olulistel festivalidel ning tema muusika kõlab maailma mainekaimates kontserdipaikades, nende seas Pariisi filharmoonia, Amsterdami Concertgebouw, Carnegie Hall, Barbican Centre, Royal Albert Hall jne. Paljude kontsertidega on seotud ka Eesti Filharmoonia Kammerkoor, keda peetakse üheks parimaks Pärdi muusika interpreediks. Tänavu võib julgelt kasutada laialt levinud (ehkki seni vast mõnevõrra teenimatut) väljendit, et “fila koor on kogu aeg välismaal”. Ent tõepoolest – vaadates sügisest tööplaani, peab tõdema, et umbes pool ajast oleme kodust ära. Sama on kehtinud ka aprilli ja mai kohta.
Mai keskpaigas leidis aset üks järjekordsetest Pärdi muusikale pühendatud kontserdireisidest, mis seekord viis Saksamaale ja Tšehhi. Andsime nädala jooksul neli kontserti. Saalid olid välja müüdud ja iga esinemine lõppes maruliste ovatsioonidega. Jäi mulje, et eriti just Saksamaal, kus Arvo Pärt pikka aega elas, on helilooja peaaegu rockstaari staatusesse tõusnud. Tuuriga paralleelselt leidis aset veel kaks olulist sündmust: loetud päevad enne meie kontserti Dresdenis avati Lipsiusbau kunstihoones näitus “Spiegel im Spiegel. Eesti ja Saksa kunsti kohtumised Lucas Cranachist Arvo Pärdi ja Gerhard Richterini” ning vahetult enne meie kontserti Prahas toimus sealsel raamatumessil Joonas Sildre graafilise romaani “Kahe heli vahel” tšehhikeelse versiooni esitlus: “Mezi dvěma zvuky” ilmus kirjastuselt Nakladatelství květy života, raamatu tõlkis Jan-Marek Šík ja väljaandmist toetas Eesti saatkond Prahas.
Peegeldused ja paralleelid
Näituse “Spiegel im Spiegel” näol on tegu läbi aegade suurima Eesti kunsti väljapanekuga Saksamaal – eksponeeritud on umbes 150 teost, millest kaks kolmandikku pärinevad Eesti kogudest. Näitus, mis on Dresdeni avatud 8. maist 31. augustini ning alates 24. oktoobrist Kumu suures saalis, toob esile kaksteist kohtumist või dialoogi läbi Eesti ja Saksa sajandite pikkuse ühise ajaloo. Avadialoogiks on helilooja Arvo Pärdi ja Dresdenist pärit kunstniku Gerhard Richteri loomingu kohtumine. Näituse pealkiri on laenatud Pärdi teoselt “Spiegel im Spiegel” (“Peegel peeglis”) – mitte niivõrd seetõttu, et heliloojal oleks näituse kontekstis suurem roll kui teistel, vaid et tema muusikast pärinev peegelduse kujund sobib ideaalselt kogu näituse idee kandvaks metafooriks.
Arvo Pärdi keskuse poolne kuraator Kai Kutman, kes osales ka näituse avamisel, kommenteeris: “Kuna näitus on üles ehitatud kaheteistkümne Eesti ja Saksa kultuuri kohtumise printsiibil, siis pealkiri “Spiegel im Spiegel” annab nendele dialoogidele üldisemalt ühise nimetaja. Väljapaneku keskme moodustab Arvo Pärdi ja Gerhard Richteri dialoog ning nende kahe loovisiku looming on andnud ka pealkirjas oleva peeglikujundi – Arvo Pärt oma teosega “Peegel peeglis” ja Gerhard Richter Arvo Pärdile pühendatud seeriaga “Doppelspiegel” (“Topeltpeegel”).” Kutmani sõnul on muusika ja visuaalse kunsti ühendamisel sügavam tähendus: “Vähemasti Arvo Pärdi puhul on see dialoog otseselt olemas. Pärdi käsikirjade, visandite ja skeemide visuaalne vorm annab aimu tema vajadusest väljendada end mitte ainult helide, vaid ka kujundite ja värvide abil. See annab otsese seose kujutava kunstiga. Näitusel kõlab ka Pärdi muusika – “Aliinale”, “Spiegel im Spiegel” ja “Tabula rasa” –, mille ajatu ja igavikuline, samas meie ajas sündinud helikeel loob minu arvates seose mistahes ajastute vahel, ühendades kõik kunstikohtumised omavahel tervikuks.”
Helilooja käsikirju ja päevikuid eksponeeritakse väljaspool Eestit esimest korda. “Seadsin valikut tehes üheks kriteeriumiks visuaalse kujundlikkuse,” selgitab Kutman. “Tehes näituse avamisele tulnud Eesti grupile Pärdi käsikirjade väljapaneku juures kuraatorituuri, sain vastukajaks kuulajatelt suure imestuse ja imetluse emotsiooni, kui palju tähendustasandeid nende paberile pandud kujutiste taga on. See väljapanek annab küll vaid pealispindselt aimu Pärdi loomemaailmast, kuid teisalt avab üsna laia, muusikuteringist väljaspool seisva külastajaskonna jaoks helilooja mõtte- ja loomeprotsesse ning toob tähelepanu tema loomingule kindlasti teistsugusest vaatepunktist – loominguliselt köögipoolelt, näidates helilooja visuaalset, kujundilist ja mitmetasandilist mõtlemist.”
Kunstisaalist kontserdisaali
Kui näitus “Spiegel im Spiegel” toob fookusesse Pärdi kujundite keele, siis meie kontserdid avasid tema loomingu muusikalise mõõtme. Tuur algas Münchenist, järgnesid Berliin, Praha ja Dresden – kõik neli kontserti maestro Tõnu Kaljuste dirigeerimisel ja pühendatud eranditult Pärdi muusikale. Läbi kontsertide oli huvitav jälgida, kas publik saab aru, et dirigendi soov on ühendada kava ilma aplausita tervikuks. Selle kohta, kas aplausi lubada või mitte, liigub arvamusi seinast seina: on neid, kes ütlevad, et aplausi puudumine lugude vahel annab unikaalse võimaluse süüvida muusikasse lõpuni, samas kui teised soovivad kogeda hetkelist vabanemist, mida aplaus pakub, kasvõi selleks, et hääl korraks puhtaks köhida. Mina ise kaldun interpreedina pigem aplausi poole. Saan aru kunstilisest taotlusest – mõnikord võib aplaus tõesti lõhkuda erilise atmosfääri ja sünergia, mis tekib dirigendi, esinejate ja publiku vahel, aga füüsiliselt ja emotsionaalselt on äärmiselt raske ennast tund või paar järjest kikivarvul hoida.
Samuti leidsin end reisi jooksul korduvalt mõtisklemas eri tüüpi kontserdisaalide üle. Täitsin hiljuti ühte küsitlust selle kohta, kuidas mina kui interpreet suhtun vineyard-tüüpi kontserdisaalidesse. Ehkki selliseid saale peetakse tänapäeva kontserdisaaliarhitektuuri tippsaavutuseks – need loovad ühtlase akustilise kogemuse igas saali punktis ning intiimse suhte laval toimuvaga –, on minu kogemuse põhjal äärmiselt ebamugav, kui publik istub selja taga või kiikab külje pealt mu nooti sisse. Sel reisil sattusime nelja täiesti erinevasse saali.
München – kuninglikult kuldne saal
Kontserdireisi esimeseks peatuspaigaks oli Müncheni Prinzregententheater – elegantne, punaste sametistmetega, pisut luitunud, kuid endiselt kuningliku väärikusega ooperisaal, mis avati 1901. aastal Wagneri “Nürnbergi meisterlauljate” etendusega. Sõjajärgsel Saksamaal oli see pikalt Baieri riigiooperi ajutiseks koduks. Akustika osas jagunesid arvamused kaheks – lavalt tundus kõla pigem teatriliku ja summutatuna, eriti kui saal publikuga täitus. Kui aga keskenduda kuulajate reaktsioonidele, siis polnud kahtlustki: Pärdi muusika leidis siin väga sooja vastuvõtu. Publik oli tähelepanelik ja aplaus tormiline. Oli tunda, et Saksamaal ei armastata Pärti mitte pelgalt kui Eesti heliloojat, vaid kui “oma inimest”, kes on siinses kultuuriruumis pikalt elanud ja mõjutanud terve põlvkonna kuulajate kõlaideaali.
Berliin – hääl versus arhitektuur
Berliini filharmoonia kammersaal oli täiesti teistsugune ruum – askeetlik, hele, justkui tühjuses hõljuv. Publik paigutus muusikute ümber, ka külgedele ja selja taha. Minu arvates tekitas see lauljates haavatavuse tunde: iga noot oli justkui paljastatud, iga pisimgi eksimus kuulda. Samas kinnitas publiku tagasiside, et kuulata oli väga hea. Kontserdi üks erilisemaid hetki saabus pärast viimast “Aamenit” “Kanon pokajanenis”, kui saali jäi helisema vaikuse järellainetus ja publik ühtselt välja hingas. Sellised hetked – need, mis jäävad viimase noodi ja aplausi vahele – on minu jaoks kõige erilisemad. Huvitav oli ka täheldada, et Berliin oli ainus koht, kus publik plaksutas teoste vahel – veidi ehk ootamatu, arvestades saksa muusikapubliku tuntud distsipliini. Aga elav reaktsioon oli ilmselgelt märk sellest, et inimesed kuulasid südamega.
Praha – suursugune palee Vltava kaldal
Rudolfinum, kus esinesime “Praha kevadfestivali” programmis, kuulub nende saalide hulka, mille ilu on nii lummav, et laulja peab end lavale astudes tagasi hoidma, et mitte pelgalt interjöörist joovastuda. Kuldsed ja sinised toonid, neorenessanss-stiilis kaared, kõrged laed ja säravad lühtrid lõid koos suurepärase akustikaga peaaegu ebamaise atmosfääri. Dvořáki-nimeline saal, kuhu mahub üle 1100 kuulaja, oli puupüsti täis ja publiku kaasaelamine tunnetatav igal hetkel. Oreliga toetatud kava kõlas siin suursuguselt, aga mitte üleliia – Pärdi muusika näis täitvat ruumi omaenda vaikse jõuga.
Dresden – vaikuse katedraal
Viimaseks kontserdipaigaks oli Dresdeni Martin Lutheri kirik, kus esinesime festivalil “Dresdner Musikfestspiele”. Neoromaani interjööriga kirik, mille sisekujundus on säilinud Teise maailmasõja eelsetest aegadest, mõjus nii akustiliselt kui vaimselt kõige lähedasemana Pärdi loomingu sisemaailmale. Laulsime kooripealsel ja meie ümber paigutatud kaamerate abil suunati pilt suurele ekraanile altari juures. Dresdeni publik oli huvitav – Saksamaal võiks ju oodata seda kuulsat “saksa täpsust” –, aga kontserdi algus viibis tublisti, sest inimesed tundsid ennast vabalt, jalutasid kiriku ümber ringi ning jäi mulje, et nad ei raatsi soojast, akaatsialõhnalisest kevadõhtust tulla jahedasse ja niiskesse pühakotta. Aga kontserti kuulati väga süvenenult ja paljud tulid pärast tänama.
Kahe esimese kontserdi, Müncheni ja Berliini kavad olid puhtalt a cappella. Need koosnesid Pärdi tuntumatest ja sageli esitatavatest kooriteostest, nagu “Magnificat”, “Nunc dimittis”, “The Deer’s Cry”, Summa”, “Dopo la vittoria”, valitud osad teosest “Kanon pokajanen” jne. Igaüks neist nõuab lauljatelt distsipliini, mis on korraga nii tehniline kui ka vaimne – mitte ainult intonatsiooni ja täpsuse mõttes, vaid ka sisemise kohalolu poolest. See on muusika, kus ei ole kohta enda peitmiseks: iga noot on oluline, iga paus kõneleb.
Prahas ja Dresdenis liitus kooriga organist Kadri Toomoja ning kavva lisandusid saatega teosed, nagu “Berliini missa”, “Veni creator” ja “Littlemore Tractus”. Just see viimane mõjus Dresdeni kirikus erakordselt sisekaemuslikult – selle lihtne, aga pingestatud tekstikäsitlus ja pidevalt kasvav kõlapinge täitsid ruumi nii, et tundus, nagu aeg oleks hetkeks seisma jäänud.
Muusika kui vaikusest sündiv palve
Pärdi muusikat esitades tekib sageli tunne, et heli ei tule mitte muusikute seest, vaid ruumist endast. Mõni teos, näiteks “The Deer’s Cry” või “Da pacem Domine”, kerkib justkui sosin kiviseintelt või hingetõmme tühjas kirikus. Kõik see, mis teistsuguse repertuaari puhul lauljat varjata võiks – harmooniline tihedus, dramaturgiline efekt jne – on siin eemaldatud. Jääb ainult tõde. Või vaikus, mis selle tõe eest ei põgene. Just sellepärast ongi Pärdi muusika nii eriline – selles on siirust, ausust ja lihtsust, ent ometi ka erakordne sügavus, mida ei tohi koormata välise paatosega.
Taas kord sai kinnitust see, mida ehk juba niigi teame: Arvo Pärdi looming ei vaja tõlkimist ning see puudutab kuulajaid oma vaikse maagiaga. Igas kontserdipaigas, olgu selleks kuldne palee Vltava kaldal või hämar kirik Dresdenis, sai ilmseks Pärdi helikeele harukordne omadus – see ei suru ennast peale, vaid meelitab kuulama. Ja kui kuulatakse, siis tekib ruum. Ruum, kus saavad kokku hetk ja igavik, leppimine ja lootus, hingevalu ja andestus, vaikus ja muusika.
Pärdi looming ei räägi ainult ühes ajas või ühes keeles – see on kui peegel, mis reflekteerib iga kuulaja enda sisemaailma. Ning kui see peegel viiakse erinevatesse saalidesse üle maailma, siis ei sünni dialoog mitte ainult helilooja ja kuulaja vahel, vaid ka meie sees, kes me tema muusikat edasi kanname.
