Palju õnne, Helena Tulve!


FOTO RENÉ SUURKAEV

Helena Tulve esimest tõsist juubelit 28. aprillil tähistati Kaarli kirikus tema autorikontserdiga, kavas “Valvaja” soolo-oboele (2002) – Riivo Kallasmaa, “I Am a River” (2008, Rûmi tekst) segakoorile à cappella – Vox Clamantis Jaan-Eik Tulve juhatusel, “In Silence” (2016, Thomas Mertoni tekst) segakoorile ja (valikulisele) trompetile – Vox Clamantis ja Riivo Kallasmaa inglissarvel ning “Tundmatuis vetes” (2018) tšellole ja keelpilliorkestrile – Leho Karin ja Tallinna Kammerorkester.


Muusikateos sünnib kaks korda: esmalt nootidena, seejärel helidena.

Tulve loomingut on Eestis märgatud ja toetatud alates 1990. aastatest. Enne “Valvajat” oli ta kirjutanud 15 helitööd, kõik on ette kantud, enamik ka CD-le salvestatud. Kaks esimestest üliõpilasaastatest pärinevat teost instrumentaalansamblitele, millega algab tema loomeloetelu – “Phainomenon” (“Nähtumus”, 1989/1990 ja “Lethe”, 1991) pole pärast Andrus Kallastu juhatatud esiettekandeid kõlanud, kuigi oleksid seda väärt. Teadagi, see on nn teise ettekande sündroom: muusikaelu ja heliloojate endi tähelepanu on suunatud eeskätt esiettekannetele. Pealegi läheb ebakonventsionaalse koosseisuga teoste esituseks vaja kellegi organisatoorseid jõupingutusi. Või püsivalt tegutsevat, muudetava koosseisuga suuremat instrumentaalansamblit, nagu on olemas Euroopa muusikamaades ja paljudes USA osariikides – ja nagu oli Eestis aastail 1993–2012, mil tegutses Olari Eltsi moodustatud NYYD Ensemble (tuumikus keelpillikvartett, puhkpillikvintett, klahvpillid ja löökpillid).

See oli üürike uue muusika kuldajastu Eestis. Kuulajani toodi terve hulk krestomaatilisi teoseid nüüdismuusika klassikast. Teiseks, järjekindlalt telliti uusi teoseid eesti autoritelt. Just NYYD Ensemble’i tellimusel valmisid Helena Tulve “…à travers” (“…kaudu”), “Cendres” (“Tuhk”), “Sinine”, “Traces” (“Jäljed”). “Valvaja” on kirjutatud NYYD-ansambli erakordse oboemängija ja ERSO oboerühma toonase kontsertmeistri, praeguse NDR Elbphilharmonie orkestri (Põhja-Saksamaa ringhäälingu orkester Hamburgis) soolo-oboisti Kalev Kuljuse jaoks. NYYD Ensemble’is mängis ka Leho Karin, praegune Tallinna Kammerorkestri esitšellist, kellele on pühendatud “Tundmatuis vetes”.

“à travers” (1998) osutus 1999. a UNESCO rahvusvahelisel heliloojate rostrumil Pariisis üheks kahest väljavalitud teosest noorte (alla 30 aasta) heliloojate kategoorias ja kõlas siis EBU (Euroopa Ringhäälingute Liidu) kõigi 56 liikmesriigi raadiojaamades. “Sula” (1999 ) sümfooniaorkestrile ja didgeridoo’le oli 2004. a rostrumil põhikategooria väljavalitud teos (st tuli üldvõitjaks). Rostrumivõidud ületavad uudisekünnise isegi Eesti meedias ning toovad heliloojale kaasa uusi kontserte ja tellimusi ning uusi preemiaid.

Tulve ja tema interpreedid Eestis on eakaaslased, nad on kasvanud ühes ja samas ajas. Nende kaasteelisi muusikas on muidugi palju rohkem: Marrit Gerretz-Traksmann, Harry Traksmann, Iris Oja, Risto Joost, Madis Metsamart ja Vambola Krigul ... jt.

Praegu on Helena Tulve suuremate teoste tähtsaim esitaja ansambel Vox Clamantis Jaan-Eik Tulve juhatusel. Vanamuusika esitusest lähtuv, voolav ja viimistletult kauni kõlaga laulmisviis häälestub ideaalselt Helena muusikaga, mille juured on gregoriaani koraalis ja paljude maade pärimusmuusikas.

Ühtlasi tunneb Helena väga hästi XX sajandi muusikat ja tema enda stiili on sulanud tema sümpaatiate, nt Ligeti, Saariaho ja prantsuse spektraalmuusika stiilijooni.

Mõnedki heliloojad on avastanud, et kirjutavad kogu elu otsekui üht ja sama lugu. See ongi stiil. “Lugu” siiski muutub aastatega, mõnel rohkem, teisel vähem; Tulvel – väga sujuvalt, järskude pöörete ja kriisideta. Tema autoristiili püsijoontest on esikohal paeluv ja lõpmatult mitmekesine kõla – alates süüvimisest üksikhelisse (esitusvõtete ja mikrointervallide kaudu) kuni originaalsete tämbrikooslusteni. Teiseks – muusikaline aeg, mis kulgeb (“voolab”) suursuguselt, rohketele detailidele komistamata. Kulgeb vabalt hargnevates rütmijoonistes ning kordusi ja pulseerivat rütmi vältides.

Stiililised muudatused tulevad ilmsiks siis, kui kuulata vaheldumisi Tulve varaseid ja hilisemaid teoseid: varasemates on vertikaalkõla (ehk harmoonia laias mõttes) ühtlaselt kromaatiline, nüüd – mitmekesise harmooniaga. Samas suunas on muutunud euroopalik muusika üldse. Ajavaim, Zeitgeist. Harmoonia tagasitulek? Jaa ja ei. Kui omaaegne funktsionaalharmoonia oli üleni reeglistatud, siis praegu võib helilooja luua oma harmooniakeele või kirjutada puhtintuitiivselt.

– Helena mõte liigub väljaspool lahtreid. Lühivestluseski võib ta sind rõõmustada mõttega, mille peale ise poleks iialgi tulnud; tema uut teost kuulata tähendab käia mööda tundmatuid radu (ja mitte igapäevast teed bussipeatusse).

– Teatmeteostes ja veebilehekülgede andmebaasides on Helena Tulvele jagatud loominguauhindade loetelu kolm korda pikem kui elulookirjeldus.

– Helena Tulve on eeskätt helilooja, aga ka nõutud kompositsiooniõpetaja (Eesti muusikaakadeemia õppejõud aastast 2000, professor 2011) ja suurepärane muusikaelu organisaator. Rääkimata sellest, et ta on kolme nüüd juba täiskasvanud lapse ema. Kuna nad mõlemad Jaan-Eigiga on oma töös head ja väga hõivatud, võiks imestada, millal nad küll lapsi kasvatasid. Kuid õnnelikus kodus kasvavad lapsed erilise kasvatamisetagi.

– Helena Tulve on üks neid heliloojaid, kes oskab ka sõnadega ümber käia. Tema autorikommentaarid ei püüa muusikat lahti seletada, sõnadesse tõlkida (mis on ju võimatu), need on teeviidad enne kuulamismatka. Tema annotatsioon on ikka lakooniline. Mõnikord teeb ta teatavaks kujutlusvõime käivitaja (nt visuaalkunst, hämmastav teadusefakt, kirjandus), kuid enamasti täidab annotatsiooni rolli luulekatke või poeetilis-filosoofiline tsitaat. Poeetiliselt kõnekad on juba teoste pealkirjad. Kui reastada need loetelu kombel, ilmub kvaasiluuletus (millesarnaseid võiks Tulve pealkirjadest “luua” rohkemgi):

ma olen jõgi

kus kohtuvad kaks merd

pulss, mõõn ja voolamine

põhjatuul, lõunatuul

südamaa

valvaja

äärealad

sügavikud

tundmatuis vetes

silmapiirijoon

sinna otsime teed tagasi

jäljed

silmaja

iga säde on arvel

hinge pööripäev

vertiigo

tuhk

hõbevalge

öö

sinine

sina ja m