top of page

Pärt Uusberg. "Kuma". Karl Johann Lattikas, Eesti Sinfonietta, Estonian Percussion Group



ERRi 2023. aasta muusiku Pärt Uusbergi esimesel autoriplaadil on vaid instrumentaalmuusika. Teeb rõõmu, et sellega on toodud rohkem nähtavale ka teine, mitmekesisemgi külg autorist, kes tuttav pigem kooriloominguga – leiab üllatavaid momente. Plaadil kõlavad viimaste aastate teosed on pühendatud Eesti Sinfoniettale ja Eesti Löökpillikvartetile (Estonian Percussion Group). 


Sinfonietta on üle kümne aasta tegutsenud paindliku koosseisuga vabakutseline kooslus, kes enamasti esineb dirigendita. Löökpillikvartett on sündinud pandeemia-aastal 2020 ja koosneb võimekatest solistidest: Tanel-Eiko Novikov, Lauri Metsvahi, Karl Johann Lattikas, Tiit Joamets. 


Avalugu “Sina” ongi viimati mainitu tellimus. Aeglases tempos kulgemine loob tõesti tunde, nagu jalutaks läbi talveõhtuse sina. Üldse kasutab Uusberg löökpille mitte niivõrd virtuoosse mängustiili esitlemiseks, vaid toob esile nende pehmemaid kõlasid, eriti tundub ta armastavat vibrafoni. Loodaks, et selle muusika leiavad üles ka head filmitegijad. 


“Meeleolud lapsepõlvest” on kompositsiooniõpingute aegne teos, mis põhineb küll teismeeas üles märgitud motiividel, aga harmooniates on kuulda heliloojate mõjutusi, kelle stiili tõenäoliselt õpingutes süvenetud sai; I osas Eller, II osas Pärt. III osas võib juba märgata oma stiili kujunemist. Teose tellinud Eesti Sinfonietta kõla on siin tihe, rikkalik ja ühtlane.


“Metsluiged” on inspireeritud Anderseni muinasjutust. Kel nüüd lapsepõlveaegne Helle Karise Tallinnfilm silme ette kerkib, võib mõnuga selle müstilise atmosfääri meenutusse vajuda ja seda vaimusilmas uue helidisainiga vaadata. 


“Eestimaa taevastes kumab” on kirjutatud pärast õpingute lõpetamist Tõnu Kõrvitsa käe all ja mõni orkestri värvilaik ja dissonants on jällegi tuttava kõlaga. Aga üldisemalt on kõrvalt kuulates Uusbergi siinset loomingut mõjutanud kõik läbi aegade keelpillidele hästi kirjutanud eesti heliloojad, kuni Tüürini välja. 

Mõlemale plaadil esinevale kollektiivile pühendatud “Kuma” on justkui veel üks meenutus lapsepõlvest, autori küpsemale loomestaadiumile vastavalt aga filtreeritum, läbimõtestatum. Ilus punkt tunnipikkusele kuulamisele.


Bình luận


bottom of page