Päikest saabuvasse kevadesse


Lõuna-Eesti Kammerorkester, orkestri ees Tõnu Kalm.

27. veebruaril esines Tartus Tubina saalis eelmisel aastal asutatud Lõuna-Eesti Kammerorkester. Orkestri mõju ja erakordsust piirkonnas on isegi keeruline sõnadesse panna. Ühelt poolt pakuvad orkestrikontserdid kuulajaile erilisi elamusi ja teisest küljest on muusikutel võimalik orkestrisse mängima minna ja orkestri ees soleerida. Lõuna-Eesti Kammerorkestri asutaja ja dirigent on Kolumbiast pärit ning 2013. aastast Eestis elanud ja õppinud Juan José Restrepo Duarte. Kollektiiv toob enda eesmärkidena välja soovi tutvustada noorte heliloojate loomingut, edendada professionaalsete muusikute ja noorte õpilaste koostööd kammerorkestri muusika kaudu ning pakkuda Lõuna-Eesti publikule muusikat, mida sealsel muusikamaastikul vähe tuntakse ja esitatakse. Seetõttu nähakse kuulajatena lisaks muusikat armastavale laiemale publikule ka muusikakoolide õpilasi. Vähem tähtis pole kollektiivis mängimise põnevus ja väljakutsed tehniliselt nõudliku ja ehk isegi tundmatu XIX ja XX sajandi kammerorkestri muusika tõttu.


Kontserdipäevaks oli Venemaa agressioon Ukrainas kestnud kolm päeva, šokk oli täielik ja kontserdi kuulamine mõjus erakordse võimalusena. Tundsin selgelt, et tahan lisaks kvaliteetsele muusikale kontserdilt sõnumit. Muusikaajalugu on põnev, aga peale selle võiks muusikaõhtu ka kuulajat kuidagi sisuliselt kõnetada, ja sellisel ebatavalisel puhul ehk temaga isegi kuidagi konkreetsemalt, isiklikumalt kõnelda.


Aleksandr Skrjabini “Andante ja Skertso” kontserdi lõpus mõjus ilusalt, huvitavalt ja pani kuulama. Imeilus muusika, mida täna ehk liiga vähe mängitakse, aga kas lihtsalt ilus muusika ilma sõnumita nüüd, mil on niigi nii palju kõike, enam kutsub kontserdile? Mille järgi inimene üldse valib kontserdile tulla ja seal olla?

Carl Maria von Weberi klarnetikvintetis soleeris Tartu klarnetist Tõnu Kalm. Teos esitati loo iseloomu arvestades – nagu kavalehelgi kirjas oli – klarnetikontserdina kammerorkestri saatel. Helilooja kasutas klarnetit solistlikult ning kirjutas keelpillid saatja rolli, mis ka kammerorkestriga suurepäraselt kõlab. Esituses oli, eriti esimeses ja kolmandas osas, solisti ja orkestri karakterites erinevusi, mil Kalm juhtis muusikat kerges, elavas ja mängulises meeleolus, aga kus orkester tundus oma hingamisega veidi maha jäävat. Teise osa ajal mõtisklesin klassikalise muusika mitmetasandilisuse ja sügavuse üle, mis tundub tekkivat ja esile tulevat vaid seetõttu, et inimese enda ettekujutusvõime tööle läheb ja kuulaja enda süvenemisega äratatud vaimumaailma uks avaneb. Kalm esines fantastiliselt – kirglikult ja jõuliselt –, ning seepärast tegi rõõmu, et publik ei hoidnud braavohüüdeid solistile ka tagasi.


Tšaikovski “Eleegia Ivan Saranini mälestuseks” oli ilus, aga emotsionaalselt veidi tühi. Aga mis siis! Kontserdi avalugu, Gustav Holsti “St Pauli süit” op. 29 nr 2 C-duur oli see-eest põnevate karakteritega, elav, dünaamiliselt hästi esitatud, helikeelelt haarav ja jutustav. Seda, kuidas dirigent kujundas selgeid muusikalisi liine ja värvikirevaid karaktereid, oli isegi tema selja tagant tunda ja näha, ehkki veidi täpsem rütm poleks teinud paha.


Kontserdi lõppedes tänas dirigent kuulajaid ja andis teada lisalood – Heino Elleri 135. sünniaastapäevale pühendati tema “Romanss” ja “Tants”. Olles ise kaua klassikalise muusika ringkondades tegutsenud, tean, et muusikutena tahame anda muusikale võimaluse kuulajatega kõnelda, tahame end n-ö muusikal tee pealt eest ära võtta. Kuulajana tahan aga esinejaid näha; tahan teada, miks nad valisid mängida just selle muusika; mis on nende jaoks üldse elus oluline ja mida nemad tahaksid oma muusikaga maailmas muuta. Seetõttu ootan igale kontserdile minnes lisaks erilisele muusikaelamusele ka sõnumit. Aga ehk ei peaks?

Kontsert mõjus hästi ja tõi päeva päikesepaiste, mida on praegu nii väga vaja. Päikest saabuvasse kevadesse.


153 views