top of page

Päevad kodumaistel radadel

Epideemiajärgne muusikaelu on olnud eriliselt tihe, seetõttu on rõõm leida hektilises elutempos vaiksemaid radu, et liikuda kõige lähedasema juurde, milleks ei saa olla muu kui meie omamaine helilooming. Eesti interpreetide liidu (EIL) teist aastat järjest korraldatud eesti muusika nädal, mis sai seekord avalöögi Tartus, jätkus Tallinnas ja laienes veebikontsertidena nutikalt üle ilma, andis taas hea võimaluse meie kohalikke tegijaid taasavastada ja seda ka suurema kuulajaskonnaga jagada. See nädal väärib tähelepanu vähemalt kahes mõttes: esiteks pakub autoriõhtu formaat hea võimaluse süveneda helilooja iseloomulikku käekirja, leida ühendavat ja märgata erinevat, teiseks sai kuulata hulganisti väga häid interpreete, kelle seast käesoleva aasta parimaid pärjas EIL festivali lõppkontserdil. Tore, et tänavuse absoluutse favoriidi, viiuldaja Hans-Christian Aaviku kõrval tõsteti esile teisigi väga häid muusikuid, kitarrist Kirill Ogorodnikovi ja säravat oboemängijat Ingely Laiv-Järvit.


Kui veel rääkida festivali autoriõhtutest – vaid avakontsert Tartus oli segakavaga –, siis üldjoontes näis jätkuvat mullune printsiip tutvustada tunnustatud klassikute ja nüüdisautorite kõrval heliloojaid, kelle loomingut küllaldaselt ei teata ega mängita. Siin on valik lai, sest hoomamatu hulk käsikirju tolmub endiselt teatri- ja muusikamuuseumi riiulitel ja ootab avastamist. Kui eelmisel aastal esitati Ester Mägi ja Erkki-Sven Tüüri kõrval Artur Lembat ja Eino Tambergi, siis seekord suunati kõrvuti Eduard Tubina ja Tõnu Kõrvitsaga vääriliselt tähelepanu Kuldar Singile ja Lepo Sumerale, kelle muusika on kõlanud viimastel aastatel meie lavadel kahetsusväärselt harva. Paratamatult kõikjale ei jõudnud ja nii on järgnev vaid kahe kontserdi järelkaja.

Ivari Ilja ja keelpillikvartett FourEst esitamas Tõnu Kõrvitsa uudisteost “Lunar X”. FOTO RENE JAKOBSON / EIL

Võib liialdusteta väita, et Lepo Sumera (1950–2000) oli omas ajas sedavõrd särav isiksus, kelletaolist tänases Eestis ei leidu. Tema loometee algas nõukogude aja lõpukümnenditel ja lõppes ootamatult hetkel, mil Eesti hakkas riigina kosuma ja jalgadele tõusma. Paraku ei olnud Sumera ainus loomeinimene, kellele üleminekuaja segadused osutusid saatuslikuks ja tõid kaasa korvamatut kahju, kui arvestada tõsiasja, et oleme napilt miljoniline kultuurrahvas. Õnneks hoiab Sumera pärandit aktiivselt elus tema tütar, suurepärane pianist Kadri-Ann Sumera, kes astus kontserdil üles mitmes koosseisus. Kuigi vargsi lootsin, et hiljuti kirjanikudebüüdi teinud ja muidu sõnaloome vallas andeka isikuna lausub ta ehk teostele mõne saatesõna, nagu Sten Lassmann kevadisel Elleri-õhtul tegi, seda ei juhtunud. Tookord kogesin, kui palju annab sõnaline osa omamaiste heliloojate tutvustamisel juurde ja arvan, et ka publikut võiks sarnane formaat köita.


Lepo Sumera väga mitmeplaanilist ja ulatuslikku loomingut üks kammerõhtu ei hõlma, küll aga võimaldas välja tuua tema helikeelele iseloomulikke aktsente: rütmielemendi tähenduslikkust ja teravmeelset huumorit kammerkoosseisudes ning üha uues vormis ja värvis sündivaid, pika arengujoonega meloodiaid klaveripalades. Kümnest ettekandest koosnenud kava moodustas köitva terviku, mida raamisid puhta virtuoossusega ette kantud “Kaks capriccio’t” sooloklarnetile Toomas Vavilovi esituses ja humoorika kommunaalvaidlusena kirjeldatud “Mäng puhkpillidele” Peeter Sarapuu (fagott), Kreete Perandi (metsasarv), Toomas Vavilovi (klarnet), Heili Rosin-Leivategija (flööt) ja Ingely Laiv-Järvi (oboe) ettekandes, kelle puhul võlus oskus vaimuka teose kõlavärvid täiel määral kuuldavaks tuua. Improvisatoorne ja kaasakiskuva liikumisenergiaga “Meie!” löökpillidel, mille esitasid Heigo Rosin, Brita Reinmann, Terje Terasmaa ja Vambola Krigul, oli kui rütmide stiihia demonstratsioon, jäädes siiski proportsionaalselt mõjuvaks kõlakogemuseks. Mulle paistis see teos kummardusena suurele Xenakisele, kes lähtus oma loomingus vanakreeka filosoofia kõrval suuresti kuldlõike-printsiibist. Hingetõmbeks kava keskel olid populaarsed klaveripalad ja lüürilised soololaulud Arete Kerge (sopran) ja Age Juurikase (klaver) esituses, nende seas ärevavõitu poeetikaga “Tähed”, Marie Underi tuntud luuletuse viisistus aastast 2000, kindlasti õhtu üks eredamaid elamusi.

Sumera “Tähed” olid Arete Kerge ja Age Juurikase esituses õhtu üks eredamaid elamusi. FOTO RENE JAKOBSON / EIL

Tõnu Kõrvits on hoopis teistsuguse esteetika ja mõtlemisega looja, kelle seekordne autoriõhtu pakkus ka värske maailmaesiettekande. Põhjamaiselt meditatiivse ja kaemusliku meeleolu loomise meistrina on tema teoste krüptilised pealkirjad ärgitanud kuulajate fantaasiat pürgima üha tundmatumatele aladele, seekordne uudisteos “Lunar X” suisa kosmosesse. Selle kolmeosalise teose pimeduse, vaikuse ja valguse sünergia leidis väljenduse pingestatud heliväljades, mille eripäraks oli väga läbipaistev, õhuline ja eeterlik klaverikõla Ivari Iljalt, mis kord ühines, kord vastandus keelpillikvarteti FourEst tihkelt ja aeglaselt lainetava kulgemisega. Kuulates jäi mind kimbutama mõte, et Kõrvits on otsekui meie oma Elon Musk, kes jätkuvalt pürgib piire ja raame murdma, tehes seda ehteestlasliku rahumeele ja leplikkusega. Kuid tema teoste rahuliku pealispinna varjus pulbitseb lõpmatu sisemine energia, mis hoiab põnevil nii publikut kui esitajaid, kelle seast sellel õhtul paistis sundimatu vabadusega silma Virgo Veldi (saksofon), kes esitas suurepäraselt nii “Laulu” kui “Järvede laulu”. Kargete visuaalide kuvandid klaveripalades “Mõistatus” ja “Põhja ...”, mille maalis veenvalt välja Ivari Ilja, jäid pikalt jälitama veel pärast kontserdi lõppu. Jääme lootma sama põnevaid kohtumisi ka alanud aastal!

Comments


bottom of page