_page-0001.jpg)
Keskikka jõudnud meeste suuna- ja stiilimuutuste üle on ikka nalja heidetud. Eks või need vahel tõepoolest ka veidraid vorme võtta, kuid naerda pole siin tegelikult midagi. Varem või hiljem tajuvad kõik moel või teisel, et seljataga võib olla juba pikem teekond kui ees ja miks siis mitte proovida asju, mis siiani proovimata, või arendada end suunas, millest seni ehk ainult unistatud.
Oleg Pissarenko värsked stuudiosalvestused võivad esmapilgul jätta mulje just sellisest suunamuutusest. Edukas kitarrist raputab endalt maha aastatega kinnistunud kuvandi ja istub hoopis klaveri taha, et väljendada end senistest mõnevõrra erinevate muusikaliste vahenditega. Arvata võib, et selline muutus päris üleöö ei sünni. Uue muusikainstrumendi õppimine on aeganõudev töö ka andekate inimeste jaoks ja mõnes mõttes võrreldav võõrkeele õppimisega – tönkama võid hakata kiirelt, kuid peensusteni jõuad ikkagi aastatepikkuse järjepideva harjutamisega ja isegi siis aimab vilunud kõrv, et tegemist ei ole rääkija emakeelega. Olegi klaverikäsitsusest kostab praegu selgesti läbi tugev “kitarriaktsent”, kuid selles ei ole iseenesest midagi halba.
Kuulates tema uusi salvestusi, mida ühendavad heakõlalisus, minimalistlikkus ja lakoonilisus, hakkas esimese asjana kõrva omapärane kõlapilt, kus meeldivale klaveritämbrile sekundeerisid erinevad sahinad, suminad, kriiksatused ja naginad. Pisut tausta uurides selgus, et kõik oli taotluslik. Nimelt prepareeriti stuudio klaver haamrilööke pehmendava kangaga ja mikrofonidki olid paigutatud selliselt, et lisaks klaveri põhihelile oleksid kuulda ka kõikvõimalikud vaiksed lisahelid, mis masinavärgi liikumisega kaasas käivad. Üldmuljele andis see võte minu arvates palju juurde – klappidega kuulates tekkis eriliselt intiimne atmosfäär ja mõneski loos kikitasin kõrvu, kas mitte ei ole kaasatud harjadega mängiv trummar? Ei olnud, kõik helid pärinesid Olegi sõrmede alt ja klaveri kõhust.
Minu jaoks oli Oleg Pissarenko uue plaadimaterjali ainsaks puuduseks selle vähesus, kuid loodetavasti ei tüdine ta klaveri võimalusi enda jaoks edasi avastamast ja vahest võiks ta ka neidsamu lugusid esitada koos teiste muusikutega, sest olgugi tegemist miniatuuridega, tunduvad nad vormiliselt piisavalt avatud, et pakkuda muusikalisi arendusvõimalusi universaalses jazzikeeles.