Muusika filmi ja videomängu maailmas

David Cronenberg ja Howard Shore IMAX kinos.

19.–26. märtsini toimus esimene “London Soundtrack Festival”, mis keskendus filmi, televisiooni ja videomängude muusikale. Võiks eeldada, et festivalil kõlas muusika “polkast rockini”, kuid see ei osutunud tõeks. Fookuses oli sümfooniline muusika. Päeval olid sisukad töötoad ja vestlusringid, õhtul aga kontserdid, peale selle filmide eriseansid ja mõned neist koos elava muusikaga.

Erikülalisteks olid järgmised filmiheliloojad: Howard Shore, Harry Gregson-Williams, Hildur Guðnadóttir ja Natalie Holt. (Guðnadóttir on ühe läbi aegade mu lemmikuima seriaali “Tšornobõl” helilooja, mille eest ta ka Grammy sai. Tal on muide kontol 50 erinevat nominatsiooni ja võitu.) Samuti mitmed televisioonisaadete ja videomängude muusika autorid ja legendaarne filmirežissöör David Cronenberg Kanadast, kes on pea viis aastakümmet teinud koostööd Howard Shore’iga, luues koos 17 filmi. Uskumatu, kui värvikas filmograafia see on ning kui põnev ja eripalgeline on olnud Shore’i käekiri. Meenutame kasvõi selliseid ühiseid linateoseid nagu “The Fly”, “Crash” ja “Naked Lunch”. Howard Shore pälvis õhtusel galakontserdil suurte ovatsioonide saatel ka esimese LSF Gunning Inspiration Awardi nimelise preemia. (Christopher Gunning oli legendaarne tele- ja filmihelilooja, kes on muuhulgas loonud “Poirot’”-sarja ikoonilise tunnusmeloodia, mida teismelisena saksofonil järgi püüdsin mängida.) Cronenbergi arutlusest jäi eriliselt meelde üks detail, nimelt ütles ta, et käsitleb filmi muusikat kui filmi tegelast. Ehk siis mitte kui illustreerijat ja meeleolu loojat, vaid kui võrdväärset partnerit loojutustamise põhiosiste hulgas.

Minu isiklik huvi oli töötubades ja vestlusringides käsitletavate teemade mõtestamine. Esimene oli pooleteisetunnine kohtumine Harry Gregson-Williamsiga, kes on loonud muusika üle sajale filmile, sealhulgas “Shrek”, “Gladiator II”, “The Martian”, “Smilla’s Sense of Snow”. Kinosaali olid paigaldatud arvuti, MIDI-klaviatuur ja helikaart ning helilooja käsitles konkreetseid projekte, näitamaks ekraanil vägagi spetsiifilist filmimuusika köögipoolt. Ta rääkis oma töö eripäradest ja MIDIga muusikanäidete loomisest, sämplimisest ja paljust muust. Iga detail ja nüanss saab sellises töötoas erikaalu. Huvitav on kuulda ka murekohti ja probleeme ning veenduda, et selle töö põhiprintsiibid on küllaltki universaalsed. Filmimuusika saab alguse dramaturgilisest vajadusest, sel on oma funktsioonid (asukoha tähistamine, liikumise rõhutamine, formaalse struktuuri piiritlemine, publiku tunnete suunamine jne) ning selle abil on võimalik muuta vajadusel ka filmi žanri. Gregson-Williams näitas muuhulgas ka üht absurdset nukufilmi, millel kõlas tema orkestraalne muusika. Ta ütles, et ka kõige jaburamas olukorras pead sa jääma siiraks, uskuma oma muusikasse, siis on lootust, et ka režissöör usub sellesse ja edasi juba ka publik.

Teine väga isiklik ja avameelne töötuba oli Natalie Holtiga (filmide “Obi-Wan Kenobi”, “Paddington” jpt helilooja), kes tutvustas seriaalile “Loki” tehtud muusika eripärasid. Üks stseen, mida ta näitas, koosnes mitmest helikihist. Selles tegi kaasa islandikeelne koor, kes sosistas silpe, orkestrist kostus huvitavaid värve, lisatud oli ka elektroonilisi instrumente. Stseeni muusika salvestas soodne Ida-Euroopa orkester ja see miksiti kokku Los Angeleses. Kõik kõlas kokku värvikalt ja isikupäraselt, kuid ... me kuulsime seda töötoas ilma heliefektideta. Helilooja sõnul maeti selle stseeni muusika helimontaažis heliefektide alla, aga tema selle pärast kuigivõrd muret ei tundnud. Filmihelilooja argipäev.

Eraldi päev oli pühendatud videomängude muusikale. Esindatud olid Grammy laureaadid Stephanie Economou, Stephen Barton ja Gordy Haab. Töötubades rääkisid muusikaloojad spetsiifikast, mis mängude muusika loomisel ette tulevad. Näiteks võib üks ja sama muusika kõlada eri mängijate jaoks erinevalt. Ütleme, et kaks mängijat parasjagu võitlevad. Ühe tegelase rakursist kõlab ühtmoodi orkestratsioon ja teise jaoks teistsugune, kusjuures lugu ise ja tempo on samad. Samuti on seal oluline muusika kihiline areng, vastavalt mängija tegutsemisele ja liikumisele virtuaalses maailmas. Videomängutööstus üha kasvab, eelmisel aastal loodi maailmas üle 15 000 mängu ja kõik nad vajavad teatud laadi muusikat.

Õhtusel kontserdil oli rikkalik valik orkestraalsest videomängumuusikast, kõige omapärasem oli vast Islandi helilooja Hildur Guðnadóttiri ja Sam Slateri muusika mängule “Battlefield 2042”. Ka minu kunagine lemmikmäng “Baldur’s Gate” oli kontserdil esindatud. Festivali juhi Tommy Pearsoni sõnul toimuvad kõige põnevamad arengud just videomängude muusikas. Reegleid luuakse, et need kohe ka pea peale pöörata. Kuningliku filharmooniaorkestri esituses sai kuulda muuhulgas selliste mängude muusikat: “Assassin’s Greed: Valhalla”, “Titanfall 2”, “Metal Gear Solid”, “Death Stranding 2”, “Indiana Jones and the Great Circle”. 

Sellel üritusel arutleti ka nn tehisintellekti (statistilise masina) probleeme ja tõdeti, et praegu pole mureks väga põhjust, kuna filmi- ja mängumuusika keskendub loojutustusele, mida masin “ei mõista nii nagu inimene”. Lisaks toodi välja juriidiline aspekt, sain nii aru, et autorikaitse ei anna “digitaalse papagoi poolt kokku laenatud” muusikale originaalmuusikaga seotud õigusi. Autoriõigus tekib ainult füüsilise isiku loodud teostele! Saame näha, asi on veel väga segane ja toores.

Keskenduti ka televisioonisaadete (tunnus)muusikatele. Paul Farrer andis ülevaate oma loomingust ning rääkis üsna uskumatuna tunduvaist juhtumeist. Üks neist oli selline, et telefonikõnes paluti tal teha ühe saate lõputiitrite muusika, kuna olemasolevaga oli tekkinud juriidilisi probleeme. Küsimuse peale, millal muusika eetrisse peaks minema, vastati, et saade juba käib ja lõpumuusika peab kõlama umbes tunni aja pärast. Nii ka läks.

Tehti mitmeid linastusi koos orkestriga, filmideks “Modern Times”, “Eighth Grade” ja “The Silence of the Lambs”. Viimase esitus jättis sügava mulje, kuna muusika sulandus orgaaniliselt pildi ja heliga. Howard Shore avas filmi järel vestlusringis muusika loomise tagamaid. Ta viitas, et filmimuusikas on oluline point of view, vaatenurk ja et kõnealuse filmi muusika peegeldab mitte kurjategija Hannibal Lecteri, vaid naisuurija vaatenurka, seega on oma olemuselt ka lüürilisem ja feminiinsem. Tõesti õnnestunud film ja muusika.

Aset leidsid ka screening’ud, ehk filmivaatamised koos muusika autorite eel- või järelkommentaaridega: “Tár”, “Crash”, “Dead Ringers”, “The Lord of the Rings Trilogy”, “Gladiator II” ning “Joker’i” kaks osa. Kontserte oli kokku kuus: “Richard Harwood and Friends”, “Friday Night is Music Night”, “LSF Gala Concert”, “Games Music Day Concert”, “Great Movie Songs” ning Oscari võitja “Hildur Guðnadóttir in Concert”.

Laulud on väga oluline osa filmimuusikast, sageli just sõnade tõttu, kuna sedakaudu on võimalik väga selget ja arusaadavat sõnumit edasi anda, erinevalt abstraktsest instrumentaalmuusikast. Laulukirjutamine aga erineb filmimuusika loomisest, mis omakorda erineb kontsertmuusika loomisest, kuigi näiliselt on kõik üks helilooming ja eesti keeles sageli ka kõiki autoreid heliloojaiks nimetatakse. Inglise keeles tehakse vahet: composer, filmmusic composer ja songwriter, kusjuures kõigil neil eri spetsiifikaga valdkondadel on ka omad loomeliidud ja gildid.

Soundtrack-kontserdid on tuuritavate orkestrite kavades kõige populaarsemad, need toovad saali sageli inimesi, kes muidu sümfooniakontsertidel ei käi. Videomängude muusikaid striimitakse iga päev miljoneid kordi. Fännid teavad lugusid peast noot noodi haaval. See valdkond on tõusnud võrdväärseks filmimuusika kõrvale. Tööstusharuna on see väidetavalt kasumlikum kui filmi-, muusika- ja teletööstus kokku.

Üks aspekt tekitab kõnealuses valdkonnas pidevalt segadust ja see on helikujundus (sound design). Nimelt koosneb filmi heliriba dialoogist, muusikast ja helikujundusest, milles on loodushääled, keskkonnaheli foonid, nn foley ehk hiljem pildile lisatud tegevusega seotud helid ja heliefektid (sound effects). Sageli peetakse viimaseid ka filmimuusika osaks, kuigi see nii ei ole. “Cue sheet” on dokument, mis täidetakse iga filmi kohta ja seal ei ole kunagi helikujunduse kohta käivat infot, küll aga filmis kõlava muusika info. (On erijuhtumeid, kus kasutatud muusika kõlab nagu helikujundus. Tegu on akusmaatiliste teostega. Vt näiteks Gus Van Santi filmid.) See on vajalik autoritasude jaotuseks. Festivalil polnud ühtegi töötuba ega muud üritust, mis oleks keskendunud helikujundusele. Kui küsisin festivaliga seotud Guildhalli muusika- ja teatrikooli filmimuusika osakonna juhilt helilooja Barbara De Biasilt, kas neil õpetatakse helikujundust, siis raputas ta pead. Neil on koolis orkester ja nad on oma filmimuusika õppes heliloomingu kesksed. Helikujunduse huvilised suunatakse helirežii erialale. Videomängude juures on tihti helikujunduse loomise jaoks muusikast eraldiseisev osakond.

Filmimuusika polnud algselt eraldi kuulamiseks mõeldud, kuid paljud inimesed siiski soovivad seda teha. Sageli on sedalaadi muusikas nagu “miskit puudu”, kuna muusika autorid on tavaliselt jätnud ruumi dialoogile. See võib aga osutuda just meeldivaks aspektiks, mida paljud naudivad, kuna selline muusika ei ole liiga infotihe. Siiski tuleb meeles pidada, et filmimuusika moodustab osa audiovisuaalsest tervikust ja seda tuleks ka nõnda hinnata. Otsene võrdlus kontsertmuusikaga ei ole seetõttu kohane, vaid tuleb arvestada meediamuusika spetsiifikat. Sageli tekib ka olukordi, kus muusika võib olla meisterlik ja huvitav, kuid film (või lavastus) pole tervikuna õnnestunud. Sellistel puhkudel on sageli raske ka muusikat mõnes žüriis eraldi esile tõsta.

Kohal olid ka uue notatsioonitarkvara “Dorico” tegijad, kes festivali toetavad. Tegu on tulevikku vaatava programmiga, mille loojad olid kunagi notatsioonitarkvara “Sibelius” loojad. Lisaks võtavad nad oma tiiva alla tuhandeid noodistusprogrammi “Finale” kasutajaid – teadupoolest see tarkvara lõpetas arengu – arvestades ka selle suure kogukonna soove ja ettepanekuid.

Kokkuvõtvalt võiks öelda, et kel vähegi huvi, sel soovitan järgmisi festivale külastada, kusjuures pileteid tuleks varakult soetama hakata. Tänan Eesti Fonogrammitootjate ühingut reisitoetuse eest.