Mis südamest tulnud, see südamesse mingu


Kontserdi särav esitajaskond. FOTO RENE JAKOBSON

Milline privileeg on saada osa maailmatasemel muusikast omaenda kodus – see mõte turgatas pähe, kui kuulasin 3. oktoobril Tallinna Jaani kirikus Beethoveni suurteost “Missa solemnis”.

Tõnu Kaljuste juhatusel kandsid suuremahulise kontsertteose ette Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Tallinna Kammerorkester ning solistid: Yena Choi (sopran), Helen Lepalaan (metsosopran), Markus Schäfer (tenor) ja Lisandro Abadie (bassbariton).


Teose juhatas sisse soe ja heakõlaline “Kyrie”, kus olid esil muusikutevahelised dialoogid ja jutustav toon. Minu jaoks tekkis muusika ja teksti vahel üllatav kontrast: valdavalt rõõmsa kõla ning voogavate helide abil palusid lauljad Issandalt ning Kristuselt halastust. Võibolla ongi õigem rõhutada sellise teksti juures igatsust helguse järele ning lootust ilusamale tulevikule. Solistid suutsid oskuslikult leida tasakaalu ühtsuse ja individuaalsuse vahel, sulandudes kord üldisesse helipilti ning näidates seejärel sooloosades isiklikku meisterlikkust. Eriliselt kerkis esile kaunis ja helisev sopran Yena Choi.


Järgnes pidulik, hõiskav ülistuslaul “Gloria”. Nii koor kui orkester särasid ühises rõõmus ja tähistamises, täites kiriku rikkaliku helide massiiviga. Huvitava mustri kujundasid tempokad polüfoonilised liikumised, vaheldudes ooperlike ning jutustavate instrumentaalosadega. Solistid lisasid liitudes aga uue igatsev-lootva tooni. Pisut ootamatu ja äkiline lõpp hoidis muusikalist pinget uue osa alguseni.


“Credo” mõjus ühtaegu kuulutuse ja sisendusena. Suurearvuline kollektiiv väitmas ühiselt: “Mina usun!” saakski vaevalt teisiti mõjuda. Orkester toetas sõnumit kontsertliku väljendusrikkusega, reageerides kiirelt ja tundlikult dünaamika- ning meeleolumuutustele. Ooperlik loojutustus kerkis osas eriliselt esile, sest muusika suutis lühikese aja jooksul kajastada emotsioone rõõmust ja kindlustundest kahetsuse ja valuni. Võidutsema pääses siiski lootusrikas toon, alustades (eelmisele osale vastandlikult) beethovenlikult põhjalikku lõpu ettevalmistust, mille käigus kinnitasid solistid kogu eelnevat sisendusjõuliste kordustega sõnal “aamen”.


“Sanctuse” mõtisklev algus andis orkestrile võimaluse demonstreerida väljapeetud ning väärikat mängumaneeri. Särav tempokas vaheosa pakkus aga nii instrumentalistidele kui lauljatele paraja tehnilise väljakutse. Mõnusat värskust tõi Harry Traksmanni viiulisoolo, mida saatsid õhulised puhkpillid. Solistide taasühinemisel tekkis interpreetide vahel tundlik ja nauditav sünergia.


Lõpuosa “Agnus Dei” ootamatult sünge algus lisas veelgi enam emotsionaalset sügavust. Selles osas oli solistidel jälle võimalik nii individuaalselt särada kui ka kujundada ühise ansambli kõlapaletti. Koor ja orkester toimisid sujuvalt ja pingutusteta ning tõid muusikasse järk-järgult tagasi heledamad ning soojemad värvid. Kordused ning harmoonia andsid juba märku peagi saabuvast lõpust, kuid mänglevalt jõuti enne lõpuakordi kõlamist lisada veel rohkelt muusikalisi kihte.


Nii kavaleht kui Jaan Tammsalu oma avasõnas juhtisid tähelepanu Beethoveni tsitaadile: “Mis südamest tulnud, see südamesse mingu.” Just sellise pühenduse Austria ertshertsog Rudolfile kirjutas helilooja “Missa solemnise” ehk “Piduliku missa” partituuri avalehele. Milline kaunis mõte ja tegelikult on Beethoven nõnda väheste sõnadega kirja pannud muusika kõrgeima eesmärgi ja helilooja üllaima püüdluse: puudutada omaenda tõde järgides kuulajate südameid. Muusikul, kes asetub selles võrrandis vahendaja rolli, lasub suur vastutus: tunda ära siiras helilooja ning viia tema sõnum võimalikult täpselt ja tundlikult publikuni. Tallinna Jaani kirikus suudeti see eesmärk edukalt täita ning puudutada nii minu kui paljude teiste südameid.


Kontserdi solist, Argentiina laulja Lisandro Abadie: “Neil kahel kontserdil tegin esmakordselt Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Tõnu Kaljustega koostööd solistina, kuid olen Kaljuste käe all laulnud juba tudengipõlves Šveitsi kammerkoori ridades Zürichi Tonhalles antud kontserdil.

See oli fantastiline võimalus musitseerida koos dirigendiga, keda olin juba teismeeast imetlenud, kui avastasin endale 1993. aastal Buenos Aireses filharmoonia kammerkoori ja Tõnu Kaljuste Tormise plaadi “Forgotten Peoples”. See oli rabav avastus nii mulle kui mu kaaslastele. See oli meie esimene kontakt eesti keelega, selle suurepärase repertuaariga, kus koori väljendusvõimalusi oli kasutatud täiesti uudsel moel. Nüüd, ligi 30 aastat hiljem uuesti koori juures olles kuulen ikka ja jälle nende esituse unikaalset kombinatsiooni kirglikkusest ja intelligentsist.


Beethoveni “Missa solemnis” ühendab minu arvates kaks maailma, mis tunduvad vastandlikud, aga tegelikult ei ole seda. Ühest küljest on see erakordne vabaduse ja loomingulisuse väljendus, traditsioonide trotsimine ja eneseotsing. Beethovenit huvitab siin varasemate aegade muusikatraditsioon, see on põnev kogum teatud piirangutest, mille tulemuseks on, nagu Bachi või Monteverdi puhul, uute ideede veelgi üllatavam plahvatus. Ja samal ajal tõestab Beethoven taaskord, et püüdes õppida meie eelkäijate tegevusest ja seda põlistades, võib tulemuseks olla uus vabaduse ja ilu vorm.”

162 views