_page-0001.jpg)
Minu elu on alati keerelnud suuresti muusika rütmis. Alustasin laulmisega juba päris varakult ja väga sujuvalt läks see kõik ühel hetkel üle tööks. Õnneks ei ole see kirg kuhugi kadunud ja naudin igat oma tööpäeva Eesti Filharmoonia Kammerkoori ridades.
Kuna juhuslikult on ka mu abikaasa ametis samas asutuses, siis tahes-tahtmata on meie töö üks suur osa kogu meie pere elust. Seega olen EFKs lauldes alati püüdnud leida ka mõne muu väljundi eneseteostuseks. Nii on minuni jõudnud ikka ka koorijuhtimine, mida tegelikult Otsa koolis erialana õppisin, ning sealt juba edasi töö muusikaõpetajana erinevates haridusasutustes.
Peale poja sündi 2016. aastal muutus, nagu sel puhul ikka, päris isikliku aja leidmine järjest keerukamaks. Kuna tööajad on meil abikaasaga ühised, siis muul ajal olen mina eelkõige pidanud väga otsima võimalust perest millegagi eraldi tegeleda. Eriti tugevalt tundsin seda vajadust 2020. aasta kevadel, kui olime üsna mitmeks kuuks kõik koroonapiirangute tõttu “kodukontorisse” naelutatud. Kuna just kultuurimaastik sai piirangute tõttu eriti korralikult kannatada ning meie pere väikeettevõte, millega tegutsesime rahvusvahelise transpordi alal, oli väga ebastabiilne, siis liikus mõte ikkagi selles suunas, et ehk on midagi, mida saaks päris ise, oma kätega kodus ära teha.
Tellisin siis endale kähku koju kudumis- ja heegeldamisõpikud, kuid kui ma olin esimesele sokile raamatute ja YouTube’i järgi hoopis kinda nina kudunud, sain aru, et teist ega ühtegi järgmist sokki ma enam ei koo! Lõngad ja vardad vedelesid veel pikalt öökapil, kuid lõpuks pakkisin need korralikult ära ja peitsin kuhugi kapisügavustesse.
Selline isetegemise soov ja mõte ei kadunud siiski veel kuhugi. Otsisin tihti internetiavarustest ideid, et mida toredat oma kätega ikkagi veel teha saaks. Ühel hetkel 2021. aasta detsembris nägin aga Instagramis täiesti juhuslikult postitusi imeilusatest kõrvarõngastest. Need olid nii erilised, et hakkasin neid lähemalt uurima – polümeersavi. Ma polnud sellisest materjalist kuulnudki. Ainult vaatasin ja imestasin, kuidas üks Eesti naine neid päris ise tegi. Muidugi hakkas sarnaseid postitusi minu feed’i seetõttu üha enam tekkima ja selgus, et Eestis on see järjest populaarsemaks saav toode. Instagramis olnud videotest tundus muidugi, et nende valmistamine käib mängleva kergusega ja imekiirelt valmivad täiesti suurepärased kunstiteosed. Ajapikku tekkis soov proovida, kas mina ka nende valmistamisega hakkama saaksin.
Alguses muidugi kõhklesin, sest olen end täiskasvanueas tihti leidnud olukorrast, kus tunnen, et mul puudub igasugune kunstianne või loovus. Mäletan, et juba kooli ajal tundsin end kehvasti, kui ei suutnud kunsti tunnis joonistada nii perfektselt nagu mõni klassiõde või luua selliseid paberist origamisid nagu keegi teine. Otsustasin siiski proovida. Läksin poodi ja ostsin oma esimesed polümeersavid. Tööpinnana kasutasin esialgu köögilauda ja küpsetuspaberit ning savi rullimiseks veeklaasi. Kuna olin selleks ajaks juba tundide kaupa videosid vaadanud ja õpetusi lugenud ning olin teoorias oma arvates ülitugev, siis otsustasin kohe muidugi katsetada keerulisemaid tehnikaid. Esimesed paar ahjuplaaditäit savi kuulus muidugi äraviskamisele, aga ma katsetasin edasi.
Lõpuks sain oma esimesed paarid kõrvarõngaid valmis. Tagantjärele neid vaadates on mul nende pärast muidugi äärmiselt piinlik ja selliseid käkerdisi ei näitaks ma enam mitte kellelegi, kuid siis läksin ma järgmisel päeval nendega juba isegi teatrisse. See rahulolu- ja õnnetunne, et suutsin midagi päris oma kätega valmistada, ületas sel hetkel igasugused muud emotsioonid.
Uurisin siis edasi, et kas selliste asjade valmistamist kusagil õppida ka saab, ja nagu saatusesõrm oli just nendel päevadel üles pandud kuulutus “Polümeersavist kõrvarõngaste valmistamise töötuba”. Registreerisin end muidugi kohe. Esimene korralikum töövahend, mille ma endale soetasin, oli muide pastamasin. Jah, see päris pasta tegemiseks mõeldud masin, mis minu jaoks on nüüd üks põhilisi töövahendeid.
Lutum Disaini töötuba, milles 2022. aasta jaanuaris osalesin, oli nii tore ja inspireeriv, et peale seda teadsin kindlalt, et see on asi, millega ma tegeleda tahan. Lisaks praktilistele töövõtetele sain sealt nii palju inspiratsiooni ja teadmise, et selline käsitööga tegelevate inimeste kommuun on üks äärmiselt toetav ja sõbralik seltskond.
Peale seda julgesin järjest enam oma valmistatud ehteid ise kanda ning need jäid silma ka sõpradele ja tuttavatele, kes andsid märku, et kannaksid neid ka ise. Nii hakkas vaikselt kujunema mulle juba ka oma klientuur ning sündis ettevõte Talvikly Disain. Siinkohal pean suuresti tänama oma EFK naiskolleege, kes usinalt minu ehteid kandnud on ja kellest olen palju inspiratsiooni saanud.
2022. aasta kevade ja suve veetsin ma suuresti oma vaba aja magamistoa nurgas sisse seatud töölaua taga ja laatadel ning varsti said esimesed kõrvarõngad juba poodidessegi müüki saadetud. Sel hetkel sain aru, et see ongi minu jaoks see “oma aeg”, millest unistanud olen.
Muusikuna pühendan palju aega muusika interpreteerimisele. Polümeersavist kõrvarõngaste valmistamine pakub mulle võimaluse leida loomingulist tasakaalu. See on täiesti teistsugune kunstivorm, mis võimaldab minu loovust vabastada väljaspool muusikat. Loomingulise väljundi leidmine teises valdkonnas on kindlasti andnud mulle uue vaate ka tööle muusikuna ning süstinud minusse palju enesekindlust.
Polümeersavi on materjal, mis pakub lõputult avastamist ja ei sea loomingule peaaegu mingisuguseid piire. Savi vormimine ning viimistlemine ja kogu tööprotsess üldiselt on nüüdseks minu jaoks kujunenud selliseks, et saan ennast töötoas muust maailmast nendeks hetkedeks täiesti välja lülitada ja lihtsalt omi mõtteid mõlgutada. Viimasel ajal kuulan näiteks sageli tööd tehes ka jutusaateid või lihtsalt muusikat ning see annab kogu tööle hoopis uue dimensiooni.
Kõigele lisaks saab sellega hetkel suuresti rahuldatud minu vajadus end tasapisi ka ettevõtluses teostada ning ka selle poole pealt olen äärmiselt palju pidanud juurde õppima. Turundus ja klientidega suhtlemine on ainult pisike osa sellest kõigest, millega mikroettevõtjana igapäevaselt toimetan. Selleks, et jõuda rohkemate inimesteni, õppisin muide täiesti nullist ära ka veebipoe loomise ning selle aasta kevadel valmis minu päris oma e-pood talvikly.ee.
See väike hobi on andnud mulle nii palju võimalusi erinevaid teemasid juurde õppida ning ennast mitmel suunal arendada. Arvan, et kui on omal kasvõi pisikesi unistusi või soove, milles ennast proovile panna, siis kaotada ei ole midagi, aga võita on meeletult!