Mees, kes suutis nooti lugedes ära mängida ka sinna sattunud kärbsemusta. Arvo Pilliroog 75

Sel kuul tähistavad Eesti džässmuusikud ühe oma ajastu suurkuju Arvo Pilliroo 75. sünniaastapäeva. Arvo lahkus meie seast juba 27 aastat tagasi (21. IV 1993), oma parimas loomeeas. Kuigi ta oli osaline sadade muusikapalade salvestamisel ER-i fondi, kuuleb neid viimasel ajal hoolimata suurepärasest kvaliteedist järjest harvem. Ilmselt on süüdi nii muutunud mood kui nooremate raadiodiskorite võimalikult laiale ringile kohandunud maitse. Eelmise sajandi teise poole instrumentaalmuusika pole noorte seas enam in. Tõsi, osa Arvo lindistustest/plaatidest on siiski leitavad YouTube’ist. Kahjuks ei oska noorem põlvkond aga sageli sealt otsida. Ja tõenäoliselt ei tea nimegi … Seega on väike tagasivaade sellele 1960-ndail alustanud põlvkonna ühele tähelepanuväärseimale muusikule igati asjakohane. Siinse ülevaate tegemisel olen kasutanud peale oma mälestuste nii tema muusikateadlasest abikaasa Ene Pilliroo kui ka kolleegide-sõprade meenutusi.


Arvo Pilliroog tenorsaksofoniga. FOTO ARNOLD KARL RAMMO

Kes ta siis oli?


Arvo Pilliroog sündis 1946. aasta 16. veebruaril. Vanavanemate kodutalus Kurnas olid nii viiul kui akordion ja oma muusikaande päriski ta ilmselt isalt, kes oli ümbruskonnas hinnatud laulu- ja pillimees. Aga sinna olidki maetud ohtlikud karid, pere lagunes ja ema saatis Arvo Tallinnasse haridusteed jätkama. Tema koolitee kulges paralleelselt Tallinna 20. keskkooliga Tallinna lastemuusikakoolis, need mõlemad lõpetas ta 1964. aastal. Siit algas ka tema elu lõpuni kestnud huvi ja armastus džässi vastu. Süüdlane oli kahtlusteta tema muusikakooli klarnetiõpetaja Aleksander Rjabov. Õpilast oodates ja ka ajal, kui ta pilli kokku pani, tegeles õpetaja oma orkestriseadetega ja need põgusalt kuuldud meloodia- ja harmooniakäsitlused olid Arvo jaoks väga põnevad ja panid kuulama. Tekkis huvi – mis see on!? Igal juhul köitis enne klassikalise klarnetitunni algust kogetud uus helimaailm Arvo tähelepanu. Peab tõdema, et sattumine toona ühe meie vaieldamatult parima džässklarnetisti õpilaseks, oli Arvole mitmes suhtes määrava tähtsusega. Peale väga hea tehnilise ettevalmistuse, mis võimaldas tal läbida järgmise kooliastme Tallinna muusikakoolis (praegune Otsa kool) vaid ühe aastaga ja astuda juba 1965. aastal Tallinna riiklikku konservatooriumi, sai ta siit ka elukestva džässihuvi. Oli ju Aleksander Rjabov poolpõrandaaluse ansambli Swing Club liikmena olnud osaline Eestis juba mais 1949 (vaid pisut rohkem kui kuu aega pärast suurt küüditamist!) alanud esimestel põrandaalustel džässifestivalidel.


Konservatooriumis sai tema õpetajaks suurte kogemustega pedagoog Hans Suurväli, kes õpetas talle nii klarneti- kui ka saksofonimängu. Džässmuusika oli tallegi lähedane, läbi aastate külastas ta jõudumööda Arvo kontserte, jälgis ta arengut ja andis nõu, kui seda vajalikuks pidas, ja võttis igati osa tema elust. Toona valitses konservatooriumis džässi suhtes üsna mõistev õhkkond. Siin olid õppinud tuntud džässmuusikud Mart Lille, Raivo Tammik, Eugen Felicius, Jüri Maimik. Arvo kursusekaaslaste seas olid džässmuusikast innustunud ansambli Collage asutaja ja esimene juht, hiljem ansambli Laine kunstilise juhina tuntuks saanud Raivo Dikson, aga ka Peeter Saul.


Start Ants Müüri oktetis


Arvo lõpetas konservatooriumi 1970. aastal. Tema džässmuusikuelu oli alanud siiski tunduvalt varem: juba lastemuusikakooli õpilasena kutsuti ta Volta tehase klubi tantsuansamblisse. Siin sai ta esmakordselt kätte ka kriitikat mittekannatava kvaliteediga, lagunenud altsaksofoni. Ometi tuleks seda võtta kui algaja esimest katsetust. Nagu Arvo ise meenutas oma 40. juubeli saates, alustas ta tõsisemalt ansamblites mängimist aasta hiljem, 1961. aasta maikuus Ants Müüri oktetis. See oli toona üks aktiivsemaid ja ka paremaid bände. Sic! Ta oli siis alles lastemuusikakooli õpilane, kes võeti professionaalide seltskonda. Suur kompliment noorele muusikule! Sellisel tulemil pidi olema kolm olulist eeldust: mängutehniline valmisolek, suur huvi, ja mis seal salata – võimalus raha teenida. Väljatoodud pingereas võis järjestus eri aegadel muutuda. Arvo sõnul oli Müüri oktett esimene, kuid kaugeltki mitte ainus ansambel, kus ta mängis. Kuulumine nii tuntud ansamblisse oli suurepärane reklaam ja pakkumisi hakkas tulema rohkem kui aeg võimaldas. Suutmata/tahtmata kellelegi ära öelda, oli tal neid vahepeal korraga viis või kuus, nii et tekkis probleeme kõikjale jõuda. Siin lööbki välja tema hämmastav töövõime – pidi ta ju nende ansamblite kõrval intensiivselt tegelema ka koolide programmi ehk siis klassikalise repertuaariga. Kuid tõsine töömees, nagu ta oli, sai ta kõigega edukalt hakkama. Ta võis lõpmatuseni harjutada ja saavutaski lõpuks mängutehnilise taseme, mida teised võisid ainult kadestada. Siin tõusebki esile üks tema iseloomu põhiomadusi – teha kõike korralikult ja põhjalikult. Seda on rõhutanud kõik tema ansamblikaaslased, samuti kolleegid Eesti Raadio estraadiorkestrist, mis oli tema põhitöökohaks 23 aastat (1969–1992), millele 1985. aastast lisandus ER-i bigbänd. Väga iseloomulik on Valter Ojakääru meenutus: “Tema kõrval oli väga julge mängida. Kui tuli ette mõni ülikeerukas saksofonide unisoonis käik, võis julgelt mõne noodi vahele jätta – Pillikas (nii teda omavahel kutsuti) mängis nagunii kõik raudselt ära”. Tema suurepärast noodilugemise võimet on rõhutanud teisedki. Nii on Tiit Varts öelnud, et Arvo Pilliroog oli pillimees, kes suutis nooti lugedes ära mängida ka sinna sattunud kärbsemusta. Ka väitis Ojakäär eelmainitud juubelisaates, et Pilliroo väline flegmaatilisus oli petlik – kui tuli aeg mõne soolo ajaks püsti tõusta, sai temast tõeline lõvi.


Raadio orkestrites salvestas ta lugematu arvu orkestripalu, millest paljudes olid ka tema soololõigud. Kui palju täpselt, ei tea praegu enam keegi, sest toona valitses isegi raadios (tavamuusikuist rääkimata) suur makilintide põud ja paljud neist läksid peale saate eetris olekut ümberlindistamisele. Kuid number ise oleks tõenäoliselt muljetavaldav. Tõsi, kaugeltki mitte kõik polnud džässmuusika, sest raadio orkester pidi oma põhitööna ju lindistama ka nn nõukogude muusikat. See sageli tüütuvõitu ülesanne oli aga omapäraseks tõukejõuks, miks paljud muusikud jäid pärast ametliku tööaja lõppu tegelema džässiga. Nii ka Arvo. Kui siia lisada peale arvukate ansamblite (mille proovides kulus ju tunde) pikki aastaid kestnud öine töö Viru varietee orkestris … Selline töö polnud tema tasemega muusikule küll raske, kuid uneajast tubli tüki võttis siiski. Kuid see oli paratamatus – pidi ju peretki toitma, mis osutunuks vaid raadioorkestri palgaga keeruliseks. Samuti tuli leida raha nii korteri, auto kui korralike pillide ostuks. Toona raadio muusikuid pillide ja korteriga ei varustanud.


Enim sobis svingmuusika elegants


1980-ndatel valmisid Pillirool esimesed arvestatavamad seaded ja kompositsioonid. Tal oli kombeks teha ühest ja samast palast seadeid eri koosseisudele – oli tal ju endal kuus erinevat ansambliliiki ja ju siis jagus uusi ideid neist iga jaoks. Hämmastav on tema produktiivsus: olles ise paljude ansamblite juht ja seadete autor (6 erinevat duot, 2 kvartetti, kvintett, sekstett, septett ja svingbänd + mitmed nn projektkoosseisud), esines ta koos enamiku meie toonaste parimate džässmuusikutega. Samas leidis ta aega ka osaleda Helmut Aniko “Mulgi bigbändis”, millega tekitati furoori Thbilisi rahvusvahelisel džässfestivalil. Seadeid tegi ta ka näiteks Barbara Dane’i, Frank Marocco, Unto Jutila, Grigori Faini ja Jos Moonsi esinemistega seotud koosseisudele. Siia nimistusse peaks kuuluma ka n-ö kodumaised tähed nagu Grigori Faini (klaver) ja Boriss Tšitšaga (kitarr). Artiklit kirjutades kuulasin mälu värskendamiseks üle tema plaate, eelkõige aga soolod samadele teemadele, mis olid plaadistatud kujul kättesaadavad. Näiteks Unu Naissoo “Improvisatsioon eesti teemal” Eesti Raadio estraadiorkester vs kvatrett Arvo Pilliroog, Tiit Paulus, Helmut Aniko ja Taavo Remmel. Mõlemad suurepärased, kuid samas täiesti erinevad! Meenutagem, et praegu igapäevastest arvuti muusikaprogrammidest ei osatud siis veel unistadagi ning kõikide seadete partituurid ja partiid tuli ise käsitsi välja kirjutada … Tema põhjalikkust on rõhutanud kõik tema ansamblipartnerid. Isegi improvisatsioonid kirjutas ta tavaliselt välja, ise selgitades, et teeb seda rohkem läbitöötamiseks, aga ka juhuks, kui ei peaks olema “tema päev”. Siis on väljakirjutatud soolost suur abi.