top of page

Maria Faust “Mass of Mary”. Kammerkoor Collegium Musicale, dirigent Endrik Üksvärav



Helilooja ja saksofonisti Maria Fausti viimast albumit “Mass of Mary” ehk “Maarja missa” iseloomustab mitmekesine emotsioonide palett, mis ulatub spektri ühest servast teise. Faust on üks rahvusvaheliselt tunnustatumaid Eesti džässartiste, kelle loomingu eripäraks on julge eksperimenteerimine ebatraditsiooniliste džässivooludega. Ta kombineerib klassikalist ja bigbändimuusikat ning džässiimprovisatsioone. Sellel plaadil on ta meisterlikult moodustanud kireva, ent sidusa kollaaži keskaegse kirikumuusika pühalikkusest, romantilisest tundeküllasusest, džässilikust mänglevusest ning kaasaegse muusika sonoristlikest võtetest. “Maarja missa” on musternäide tänapäevasest avangardist, põimides endasse uuendusliku ning vana ja traditsioonilise ning andes sellele tänu kaasaegsele kontekstile uue tähenduse.

Albumi helikeel on Faustile omaselt eksperimentaalne ning erinevate stiiliviidete küllus loob ilmeka helimaali. Teose mitmel osal on traditsioonilise missa osa pealkiri, ent seos traditsioonilise liturgilise muusikaga on piiratud. Kuigi enamikes lugudes leidub palju hetki, mis viitavad oma hõljuva loomu ja kaunite ning konsoneerivate harmooniatega keskaegsele kirikumuusikale, võivad need ruttu moonduda dissoneerivateks lihast ja luust läbilõikavateks luupainajalikeks stseenideks (“Kyrie eleison”). Madalalt kõlavad puhkpillipartiid loovad kohati müstilise põhjamaise atmosfääri (“Mother”, “Credo”).

Osas pealkirjaga “Mother” on tunda folgilikku hüplikkust, mis on seotud ootamatult kromaatiliste käikudega, vihjates kaasaegsele džässile. Faust on omapäraselt kombineerinud naiskoori malbuses väljenduva kirikliku vaoshoituse meeskoori jõulise, metsiku ja ürgselt müstilise rabedusega. Sonoristliku efektina kasutatud merekohin annab loole otsese sideme looduse puhtuse ja taltsutamatusega.

“Gloria” on rikkalik segu mitmest ajastust ning meeleseisundist, ühtaegu pehme ja voolav ning samas suursugune. Spirituaalse härdumusega kõlavad paralleelselt romantismiajastule iseloomulik emotsionaalsus, saksofoni improvisatsioonilised lõigud loovad aga kerge ja õhulise atmosfääri. “Credos” ja “Childis” väljendub teatud külmus, nukrus ja ärevus. “Credos” peegeldub see segakooripartii deklamatsioonilises atonaalsusele kalduvas osas, mida saadavad dissoneerivad saksofoniaktsendid. “Child” algab kerge ja peaaegu et rõõmsameelse sopranisoologa, mis on lauldud lapse perspektiivist, kes hüüab oma ema ja isa. Kõrgelt laulva segakoori lisandudes muutub loo toon igatsevaks ja üha meeleheitlikumaks. Saksofonisoolot saatvad kontrastselt madalad meeshääled, kõrged naishääled ja loo lõpus naissolisti saatev väriseva häälega naisburdoon loovad pingestatud seisundi, mis viitab justkui koduvägivalla ohvrite kannatustele.

“Sanctus Benedictus” algab mõtlikult ja voolavalt, saadetuna hingamist meenutavatest heliefektidest ja vaiksest meeskoorist. Kuid ei lähe kaua, kuni sellele hakkavad vastanduma kiired hüplikud puhkpilliaktsendid, koori-glissando’d ja meeskooriosades kõlavad “haugatused”. Rahulikult alanud lugu muundub arenedes intensiivseks ning mõneti ebamugavust tekitavaks, lõppedes aga lummavate naishäälte sosinatega. Nii loob Faust algul turvalise atmosfääri, mille seejärel täielikult lõhub ja lõpetuseks kuulaja müstilisse õndsusesse hõljuma viib. Sarnane efekt on loodud “Agnus Dei” lõpus, milles värskendava tunnetuse annavad järsku hingamist meenutavad sonoristlikud efektid.

“Maarja missa” on pühendatud koduvägivalla ohvritele. Fausti tsiteerides “see teos ei süüdista, õpeta ega paku välja ka lahendusi, pigem on see lohutuseks ning on vähene, mida ma helilooja ja inimesena suudan ühiskonnale enda poolt anda.”

Teoses on kasutatud nii traditsioonilisi liturgia missatekste kui ka hinnatud näitekirjaniku Eero Epneri kogumikku Karl Ristikivi ja teiste luuletajate tekstidest. Samas vaimus kulgeb ka osa pealkirjaga “Holy Spirit”, kus meeskoor retsiteerib kriminaalmenetluse seadustikku, mis vaheldub eleegiliste lõikudega, mis väljendavad väsimust ja põhjatusse mutta vajumist. Osa lõpus on lõik, kus vaikse taustavokaali peal kõlav kõrge naiskooripartii väljendab vastuolulist, ent leidlikku sõnumit – jumalale andestamist.

“Finale” alguse pehme ja kaunis naiskoor on oma puhtuselt ja graatsilisuselt justkui maitsemeelte loputus ja hingepuhastus ülejäänud plaadil kõlanud tumedusest ning tunnete ambivalentsusest. Osa atmosfäärist on tunda värskendavat lootusrikkust, mis maalib metafoorse pildi hommikusest päikesetõusust, näidates lähisuhtevägivalla all kannatavatele inimestele valgust tunneli lõpus.

Faust on loonud oma “Maarja missa” näol omapärase, unikaalse, kohati isegi veidra, kuid üllatavalt sidusa ja tervikliku kollaaži erinevatest stiilidest, ajastutest ning tundeseisunditest. Albumit võib käsitleda metafoorina maailma polaarsusest – teoses kohtuvad ebamaine ja ilmalik, andestus ja raev, meeleheide ja lootus. Kohtuvad iidne ja uuenduslik ning hambuvad ettenägematu sünergiaga.



Comments


bottom of page