_page-0001.jpg)
Igal suvel Berliini kontserdimajas toimuv rahvusvaheline noorteorkestrite festival “Young Euro Classic”, kus on osalenud ka meie muusika- ja teatriakadeemia sümfooniaorkester, leidis tänavu, nagu paljud teisedki muusikasündmused, aset tavatus ja kammerlikus vormis. Kuna reisimine oli raskendatud, esinesid põhiliselt Berliinis või Saksamaal resideerivad, ent kogu maailmast pärit noored muusikud eelkõige väikestes koosseisudes. 8. augustil toimunud pisut mõistatusliku pealkirjaga kontserdil “Im Dialog: Groß und allein” (mida võiks tõlkida kui: “Kahekõnes: suurelt ja üksi”) oli Berliini kunstide ülikoolis õppival Marcel Johannes Kitsel võimalus esitada Bachi soolotšellosüit nr 2 d-moll BWV 1008.
Tšellist alustas kirglikult, ent mitte veel päris pingevabalt (mis võis ehk olla tingitud sellest, et ta oma instrumendi alles eelmisel päeval hooldusest kätte sai). Järk-järgult süvenes mulje mängumõnust, kuulajaga dialoogi pidamisest ja mitte ainult pilli, vaid kogu oma kehalise oleku kaudu publiku mõjutamisest. Gambalik mängustiil, vaikse mõtiskluse, otsekohese kõne ja bravuurse tulevärgi vaheldumine muutsid nõudliku teose ettekande meeliköitvaks elamuseks. Pärast kontserti juttu vestes käesoleva intervjuu mõte sündiski. Teoks sai see mõni nädal hiljem videosilla Berliin–Tallinn vahendusel.
Kas see oli teil esimene koroonapiirangute lõdvenemise järgne kontsert?
See oli esimene sooloesinemine. Enne olin mänginud teistega koos, duona ja orkestris. Minu teada oli see festival ka esimene Berliini kontserdimajas pärast piiranguid toimunud üritus.
Kuidas siis oli pärast pausi lavale tulla?
Ma ei tajunud, et selle pausi pärast oleks kuidagi ebamugavam või raskem – alateadlikult võis seda olla küll – aga ma selle peale kuigi palju ei mõelnud, sest laval ma ikkagi olin olnud. Ülesanne oli iseenesest raske – mängida soolo-Bachi, tervet süiti ülisuures kontserdisaalis. Juba nii suures saalis mängida on haruldane, rääkimata sellest, kui prestiižika saaliga on tegu, nii et pigem tundsin aukartust kontserdi ees.
Tahaksin veel koroonateema seljas ratsutada, kuivõrd meil on praegu täiesti erakordne olukord. Kuidas teil muusikuna see aeg möödus, kuidas õnnestus end vormis hoida, kui palju häiris see suur teadmatus, et millal üldse saab uuesti esineda?
Pean tunnistama, et mul oli sel ajal pigem hästi. Alguses oli muidugi pettumus, et oluline kontsert Trio ’95ga jäi ära, et minu kõige oodatum ja kõige olulisem asi, Šostakovitši tšellokontsert ERSOga märtsi lõpus lükkus edasi. Aga olukord oli minu jaoks põnev. Ma olen selline inimene, kes tagasilöökide pärast – eriti veel kui ei ole midagi parata –, ei satu kergelt masendusse. Pigem üritan võtta olukorrast kõik, jääda positiivseks, võtta asja huumoriga.
Eks ta šokeeriv muidugi oli, et järsku hakati muusikakadeemias kontserdikuulutustele järjest riste peale kleepima. Paar päeva olid päris hullumeelsed, nagu filmis, plaks-plaks-plaks asjad lihtsalt juhtuvad, kõigepealt jäävad kontserdid ära, siis järsku mingi eriolukord. Mäletan, et olime õhtul sõpradega baaris, kui tuli teade telefoni, et kehtestati eriolukord. No mis sa selles olukorras teed, algul ehmatad ära, siis võtad naljaga, et ... terviseks selle peale!
Siis tuli harjumise aeg, võtsin alguses nädala või kaks natuke vabamalt. Väga pikka puhkust muidugi ei teinud, üritasin näha seda võimalusena, harjutasin. Kui vormi kohta küsida, siis võin julgelt öelda, et suure osa koroonaajast olin tippvormis, laisklemist seal ei olnud. Nautisin ülikoolilikku õhkkonda, käisin iga päev harjutamas, vaatasin imestades linna. Seetõttu mul ei tekkinud ka kodus istumise masendust, kuna pidin sõitma ühistranspordiga, iga päev oli mingi vaheldus.
Mai alguses algasid mul erialatunnid interneti teel, neid oli väga palju, korra lugesin, et kümne päeva jooksul neli tükki. Kuna oktoobris-novembris toimuma pidanud konkursse polnud veel ära jäetud, siis tegelesime viimase hetkeni intensiivselt konkursikavaga.
Paralleelselt tegin mai lõpus oma esimene online-live-kontserdi koos Silvia Ilvesega Rahvusringhäälingu stuudios, mis kanti üle nii Klassikaraadios kui koos videoga ERRi kultuuriportaalis. Kuu aega hiljem salvestasime Sten Heinojaga kontserdi Arvo Pärdi keskuses. Üritasin end hoida töös.
Mulle oli see aeg eelkõige eriline sellepärast, et ma polnud kuue viimase õpinguaasta jooksul olnud nii kaua aega järjest Eestis (8 kuud!). Sellepärast nautisin tõesti väga perega olemist, maal käimist ja autoga mööda Eestit sõitmist.
Oli hetki, kus vaatasin ja imestasin seda ülemaailmset olukorda ja mõtlesin, et mida ma veel teha oskan. Mis nüüd saama hakkab, millal saame jälle esineda, kas üldse elu jätkub kunagi samamoodi? Mõtlesin, et oskan autot juhtida, seega saaksin taksot sõita, ja ega ma eriti palju muud ei oskagi. Huvitav oli panna end terve maakera rahvastiku konteksti, et kes ma siis olen – mingi tüüp, kes oskab pilli mängida. Samal ajal on olemas inimesed, kes tunnevad meditsiini, bioloogiat, matemaatikat, kes teevad autosid või ehitavad maju, insenerid, füüsikud, ja mina olen kõigest üks muusik, et mis oskus see on, et mängid pilli. Sel hetkel tundus see hästi ebavajalik. Ma ei saanud esineda, kuskil polnud mind järsku enam vaja. Selle aja jooksul sain mõelda ka tulevikuplaanide ja -võimaluste üle. Selge see, et ma otsin oma kohta ja sellega läheb veel natuke aega. Õnneks või kahjuks ma pole seda veel päris leidnud. (Naerab.) Mulle tundub, et olen selline hiline ärkaja või küpseja mingis mõttes. Mis siis, et “Klassikatähed” võitsin hästi noorelt, aga ise näen ennast tegelikult hilisena.
Kas tippvormi õnnestus ka salvestada, näiteks konkurssideks vajalikke heliülesvõtteid tehes? Kas leidsite endale väljundeid virtuaalmaailmas?
Konkursisalvestused jätsin siiski ära, kuna konkursid lükati edasi. Aga Sten Heinojaga tehtud online-kontserdi salvestis tuli väga hea, Tanel Klesmenti professionaalse helirežiiga. Olen ettevaatlik salvestaja, raske on endaga rahul olla ja leida seda hetke, et nüüd olen valmis.
Kui aus olla, siis ma pole online-kontsertide fänn ja ma pigem ei investeeriks nendesse. Praegu on näha, et paljud kontserdikorraldajad või agentuurid tekitavad platvorme ja investeerivad neisse, näiteks Deutsche Grammophon, Eestis ERSO. Ühest küljest on muidugi mõistetav, miks neid tehakse, ja kui ma oleks otsustaja, võibolla ma ka teeks mingil määral ... Aga nii enda kui teiste inimeste puhul näen, et arvutist vaadates pole võimalik saavutada sama kontsentratsiooni astet nagu päris kontserdisaalis, kindlasti ta ei asenda seda ja inimesed viitsivad või jaksavad vähem kuulata kui ehk võiks.
Tahaksin minna nüüd Berliini teemale, kuna olete seal ju mõnda aega elanud ja õppinud. Rääkida ühelt poolt õpingutest, aga ka seal veedetud ajast üldse. Et kui sellises pausi olukorras hetkeks tagasi vaadata, mida see on andnud või mis on olnud kõige tähtsam?
Berliini läksin 2018. aasta kevadel õpetaja pärast. Minu õpetaja professor Jens Peter Maintz õpetab Berliini kunstide ülikoolis (Universität der Künste Berlin ehk UdK), kus ta on legendaarse Wolfgang Boettcheri otsene järeltulija. Ta on üks tunnustatumaid, nõutumaid ja edukamaid tšelloõpetajaid maailmas. Pidin tema juurde kaks korda katseid tegema, et sisse saada. Tema klassist on läbi käinud Tšaikovski konkursi võitja, ARD konkursi võitja ... See on muidugi paras konkursipunt seal, aga tase on meeletult kõrge, üks parimaid tšelloklasse maailmas kindlasti.
Läksin Berliini kui eikeegi pärast väikeses Lõuna-Saksamaa linnakeses Trossingenis õppimist, hirmu täis, tundes tohutut survet, et igas tunnis peab mängima tehniliselt täiesti perfektselt. Üllatav oli, et sinna minek muutis mu mõtlemist. Tehnilisest perfektsusest seal keegi otseselt ei rääkinudki, kuigi seda muidugi eeldati. Aga mida olen sealt saanud, on just palju rohkem süvitsi muusika ja interpretatsiooniga tegelemine. Kui mu õpetaja filosoofia kokku võtta, siis ta tahab, et õpilased teaksid, mida nad teevad ja miks.
Jens-Peter Maintz on tõesti täiskohaga õpetaja, kes pühendub ja kellel on aega, ta isegi elab ainult kümne minuti kaugusel koolist. Ta küll mängib orkestris ja kunagi võitis ise ARD konkursi ja esineb kammermuusikuna, aga eelkõige ja põhiliselt on ta õpetaja. Berliinis on tal 15 õpilast ning ta õpetab ka Madridis Reina Sofia ülikoolis. Mis mulle Maintzi juures kõige rohkem meeldib, on see, et ta võtab õpilast kui isiksust, aitab tal välja kujuneda, leida oma tee ning oma ideid ellu viia. Oluline on, et publik tunneks ja kuuleks seda, mida ma öelda tahan.
Muidugi Berliini linn ja muusikaelu tase – eks teate ise ka, kui inspireeriv see on! Sisseelamisega läks mul muidugi selles mõttes väga hästi, et pool aastat hiljem võitsin Enescu konkursi. Kui selle hetkeni olin olnud piltlikult öeldes mingisugune värisev eikeegi Eestist, siis pärast seda õnnestumist oli enesekindlam olla.
Kas õpetaja oli konkursiks valmistudes kogu aeg treenerina kõrval?
Igasuguse kontserdi või konkursi üks võtmeid on ju hea ettevalmistus ning kui see on olemas, siis saab edasi rääkida. Maintz toetab ja aitab tõesti väga palju. Suve jooksul käisin kaks korda tema juures kursustel ja konkursside ajal oleme õpetajaga pidevalt ühenduses olnud, ta on näiteks alati enne esinemist viimase julgustava ja nõuandva SMSi saatnud (jutt käib 2019. ja 2018. aasta suvest, kui olid vastavalt ARD ja Enescu konkurss – Toim.).
Pean välja tooma, et kogu oma üliõpilasaja jooksul olen saanud välismaal elada, õppida, kursustel ja konkurssidel osaleda tänu Kultuurkapitali, Eesti interpreetide liidu, Eesti rahvuskultuuri fondi, USA Eesti üliõpilaste toetusfondi stipendiumitele. Aidanud on ka kontsertide honorarid, kuid seda, mida on mulle andnud stipendiumid, on sõnadega raske kirjeldada, see on olnud hindamatu. Kui neid poleks olnud, siis ma ei oleks praegu seal, kus olen, poleks saanud üürigi maksma, lihtsalt poleks olnud raha.
Näiteks Enescu (ja ka Brahmsi) konkursile minnes võtsin laenu, et sinna lennata, vaevu sain seal süüa. Võitsin siis ja sain 15 000 eurot ning maksin laenu tagasi. Aastal 2019 sain Kultuurkapitali “Ela ja sära” stipi, mis aitas edasi, muidu juba mõtlesin alla anda ja tööle minna. Nii et Eestist on toetus olnud suur ja selle eest olen südamest tänulik. Mulle on olnud kriitiliselt oluline, et saaksin olla 100% ajaliselt paindlik, nii palju harjutada ja loominguliste asjadega tegeleda kui tahan. Et olukorra sunnil ei kannataks minu tase või areng.
Kas olete fanaatiline kontsertidel käija ja teiste kuulaja või pigem mitte? Või kuulate rohkem salvestisi? Berliini-suguses linnas on kerge end muusikaelu ahvatluste keskele ära kaotada.
Mind hoiatati selle eest, aga endalegi üllatuseks – ka teised klassikaaslased kinnitavad seda – meie õpetaja on lihtsalt nii inspireeriv ja motiveeriv, et kui on erialatundide periood, siis ongi eelkõige tahtmine areneda, harjutada, proovi teha. Klass on meil hästi kokkuhoidev, utsitame, inspireerime ja motiveerime üksteist. Ostsime õpetajale eelmise aasta lõpus sünnipäevaks pingpongilaua ja sellest peale hoiame eriti kokku. Meil on väga suur klassiruum, sinna mahub hästi ära. See on super vaheldus, sest sporti peab ju tegema, ja pingpong on isegi tšellomänguga natuke seotud – randmetöö seal reketiga lüües või käte töö üldse. Nüüd polegi kaua saanud mängida ...
Fanaatiline kontsertide külastaja või muusika kuulaja ma pole. Muusikat kuulan ebaregulaarselt, mõnikord ei kuula päevade kaupa midagi. Mulle meeldib tegelikult vaikus, aga mõnikord kuulan meeleolu pärast hoopis teisi žanre peale klassikalise muusika.
Nüüd see koroonaaeg õpetas mind palju, olen hakanud asju teise pilguga vaatama. Eks olen tundnud ka, et mul on vaja elu näha ja inspiratsiooni saada. Olen alati teadnud, et ainult harjutusklassis olemisest ei piisa, aga nüüd olen ehk isiklikus plaanis loomulikul viisil jõudnud sellesse punkti, kus nii-öelda elan elu rohkem. Mitte et ma otseselt vähem harjutaks, aga naudin rohkem ja ei muretse nii palju.
Kas suvekursusi olete külastanud ainult oma õpetaja juures?
Enne Enescu konkurssi jah. Minu teada pianistid ja isegi viiuldajad nii palju ei käi, aga tšellistid käivad väga palju kursustel. Suve jooksul käiaksegi kahel-kolmel kursusel, mõnel näed jälle kedagi eelmiselt kursuselt. Kui oma esimesel kolmel üliõpilasaastal ma ei käinud üldse, siis aastast 2017 on kursustel käimine kujunenud regulaarseks. Steven Isserlise juures olen kolm korda käinud, lisaks näiteks Ivan Monighetti ja David Geringase juures.
Kultuuriline aspekt mängib ka rolli, tihti on kursused toimunud kohtades, kus ma veel polnud käinud, näiteks Saksamaal Lüübekis, väga ilus koht. Või Sloveenias Ljubljanas, või Inglismaa äärel Prussia Cove’is, Liechtensteinis, eksootilised kohad, Itaalias Sienas ... Nii et näed linna, saad tutvusi kolleegide näol, legendaarne maestro juhendab sind, saad esineda, areneda, see on kokku hästi väärtuslik. Eluaeg me ju tundi ei saa, millalgi tuleb hetk, kus enam ei taha enda kõrvale õpetajat. See tuleb kõigil, mõnel varem, mõnel hiljem, aga nii kaua kui on vaja, olen seda nautinud.
Minu elukutse tõttu on mul enamasti tegemist lauljatega, kes ütlevad, et nemad küll vajavad eluaeg õpetajat või vähemalt coach’i, kelle juures peavad regulaarselt käima, kuna laulu eripärast tingitult nad ise ei kuule kõike. Et ei tulegi punkti, kus otsustad, et siit edasi lähed üksi.
Keelpillimängijatel on jah natuke teistmoodi. Ma ei ole muidugi selles punktis olnud, nii et ma ei tea, mis tunne siis tegelikult on, lihtsalt vanemad ja targemad inimesed on nii rääkinud. Selge see, et elu lõpuni on mingit nõuandjat vaja. See ilmselt toimib teistmoodi, siis, kui tunned, et on vaja, mängid kellelegi ette. Oluliselt muutub vorm, kuidas õpetust saada. Professionaalses elus mängitakse palju teiste muusikutega ja nemad puhtalt oma mängu kaudu õpetavad sind. Inspiratsioon, mida teistelt saad, koos mängimine, ideede vahetamine, see on teistmoodi õppimine. Elu ka ju õpetab, nagu me teame.
Kuidas kõigi gurude õpetused eri kursustelt oma õpetaja õpetusega suhestuvad ehk kuidas see kõik muusiku peas üheks tervikuks saab?
Väga hea küsimus. See sõltub muidugi oma õpetajast. Minu õpetaja on selliste asjadega paindlik, tal ei ole põhimõtteid, et seda lugu peab just nii mängima. Aga mis puutub sellesse, kuidas see kõik kokku kujuneb ... Peab vedama õpetajaga, kelle juurde kursustele lähed, seal peab mingi klapp olema, et sulle meeldib, mida ta teeb, et see on sinu jaoks loogiline ja sul on seda vaja. Seda mul pole ette tulnud, et keegi õpetab mind ja ma tunnen, et see on jama ja nii ei tehta. Eks see sõltub ka õpilasest endast. Ma olen seda meelt, et muusikas võiks olla hästi avatud kõigele. Muidugi, me teeme kogu aeg selle nimel tööd, et olla enda mängus 100%, 200% veendunud, aga sealjuures peab suutma mõista teise ideid ja enda väljakujunenud asja mõnikord kõrvale visata. See ongi kammermuusika üks alustalasid, mis minu meelest võiks kanduda ka pärisellu. Elus on samamoodi, et kaks väga erineva arvamusega inimest vaidlevad ja isegi kui mõlemad on loomult väga põikpäised, on minu jaoks oluline, et nad suudaksid panna ennast teise olukorda ja korraks veenda end ümber. Kui tead teise argumente ja justkui nõustud nendega, siis nende najalt on palju parem vastu vaielda!
Nii et teie õpetaja ei ütle, et sinul ei tohi olla muid jumalaid minu kõrval – muidu peaks vist kursustel salaja käima?
See oleks totter jah. Põhimõtteliselt muidugi võiks õpetaja mitte selline olla, aga hea õpetaja näeb ka ära, kui õpilane läheb liiale. Et ta küll õpib ühe õpetaja juures, aga käib nii palju teiste juures, et oma õpetaja olemasolul pole enam mõtet, ta ei suuda tema õpetust vastu võtta. Kui õpilane on noor ja pole veel tehniliselt välja kujunenud ning saab liiga palju muud infot, siis see ajab segadusse ja võib pärssida arengut. Sellepärast on oluline, et need rohked kursused tuleksid õigel ajal.
Minu õpetaja soovitabki käia teiste juures ka. Ta ongi oma isiksuselt hästi tore ja “tšill”, nagu öeldakse. Tema juures peab olema üsna iseseisev. Ta laseb mul üldiselt uued lood ise valida. Ta pole väga metoodiline ja mulle see just praegu sobib, mõnele võibolla ei sobiks. Vaatab vastavalt olukorrale, et mida on õpilasel vaja, usaldab teda. Imestasin, et ta mulle mingeid asju ei öelnud. Hakkasin mõtlema, et võibolla ta eeldabki, et ma juba ise tean seda ja tegelen sellega, ja nii oligi.
Kas eesti ja saksa tšellokoolid on kuidagi erinevad, kas oleks huvitav sellest rääkida?
Saksamaale minnes oli minu jaoks uus, kui palju oli seal süstematiseerimist ja organiseerimist harjutamise juures, just tehnilise poole pealt, et tšellomängule peab lähenema süsteemselt ja metoodiliselt. Et kui on näiteks mingi raske käik, siis on mingid süsteemid, kuidas seda harjutada, spetsiaalsed harjutused selle jaoks, see on hästi oluline. Eestis oli seda vähem. Saksamaal on süstemaatilisus eriti tugev.
“Klassikatähtede” teemat ma muidu ei puudutaks, sest sellest on palju kirjutatud ja räägitud, aga kui juba, nagu ennist mainisite, tuleviku üle järelemõtlemiseks läks (ja sellest me kohe ka lähemalt räägime), kas vaatasite uue pilguga ka minevikku?
See oli hüppelaud, selle järgi mind tunti, kontsertide ja toetuste saamisele aitas see kindlasti kaasa, aga enam see otseselt mu elu ei mõjuta. Ma ei ole ka enam see andekas nunnu väike poiss, kes seal tuli ja mängis. See oli huvitav aeg, omamoodi täiskasvanuks saamine. Enda jaoks olen pärast palju olulisemaid asju saavutanud.
No “Klassikatähtede” teemal saab muidugi pikalt arutada ... Seal on ka see küsimus, et kui palju on seal artistikultust ja kui palju muusikakultust ja kui palju esialgne artistikultus aitab muusikale kaasa – seda näitab võibolla aeg. Tihtipeale läheb fookus kahjuks siiski muusikalt ära. Eks see ole tänapäeval natuke paratamatu ka, oleme siin otse välja öeldes kõik surnud heliloojate fännid. Näiteks see Bachi 2. süit – kõik tšellistid on seda mänginud, miks on vaja, et ma tulen uuesti seda mängima? Bachi muusika, tema poolt kirjapandu ju otseselt ei muutu, küll aga muutub artisti nägemus. Selles mõttes on artistikultus justkui põhjendatud, sest inimesed ei tule kuulama, mis noodid on kirja pandud või mis huvitavaid harmooniaarenguid seal on, vaid näiteks Beethoveni sonaadi puhul pigem seda, kuidas mängib Brendel, kuidas fraseerib Barenboim. Või tullakse lihtsalt elamust saama.
Kui helilooja kirjutas mingi üllatava harmoonia, mida keegi ei oodanud, siis publik esimest korda seda kuuldes ehk oligi üllatunud, et kuidas järsku c-mollist jõuti E-duuri. Nüüd publik juba teab seda, aga artisti ülesanne peaks olema sellegipoolest üllatada.
Muusika interpreteerimine pole ju midagi oma ajast lahusolevat. Võime küll kuulata 50 aastat tagasi salvestatud suurepäraseid interpretatsioone, aga meil on vaja olla kontaktis tänapäevase mänguviisiga. Nii kujunevad ka muusikas välja moed.
See on väga huvitav teema, sest interpretatsioonikunst muutub ajas. Olen koroonaajal palju mõelnud ja arutanud inimestega, näiteks standardküsimuse üle, et miks Bachi nii-öelda ei tohi romantiliselt mängida, rohke vibraatoga. Aga kes keelab, kuidas ei tohi? Kõike saab ju teha!
Tänapäeval on ajastutruu ja Urtext’i-truu mäng moes, jah. Püütakse helilooja taotlusi võimalikult täpselt mõista. Selleks mängitakse Urtext’i noodist, mis on ekspertide poolt koostatud autentsete allikate (käsikirjade) võimalikult täpne kokkuvõte. See annab esitajale usalduse ja kindluse, et ta täidab kõiki helilooja soove.
Samas kui kaks inimest mängivad sama lugu, siis on tulemus igal juhul erinev, esitaja “nägu” on seal paratamatult kuulda. See on minu jaoks argument, et tohib mängida asju ka omamoodi, tingimusel, et see tuleb loomulikult inimesest endast. Siirus on väga oluline.
Sel suvel mängis Olli Mustonen Pärnu Muusikafestivalil sellise Beethoveni viiulikontserdi klaveriseade, et pooled pianistid saalis hoidsid õudusega peast kinni. Mina istusin orkestris ja ei suutnud mängida, sest ma põhimõtteliselt nutsin, minu jaoks oli see šokeerivalt hea. Ta on klaverist eemal olles samuti natuke teistmoodi, näed kohe ära, et inimene ongi selline.
Me ju tahamegi kuulda, kuidas keegi oma isiksust muusikas väljendab. Me ei taha ju kuulda, kuidas keegi kopeerib oma õpetaja või mõne suure meistri hiilgavat interpretatsiooni.
Tõsi. Mulle iseenesest meeldib korrektsus, vaatan väga täpselt, mis noodis kirjas on ja austan helilooja soove, kui ma suudan need enda jaoks veenvaks teha, aga sellegipoolest on lõputult palju interpreteerimisvõimalusi. Näiteks kui noodil on rõhk – mida see tähendab? Et algus peab olema valjem? Aga seda rõhku on ju võimalik mängida teravalt, pehmelt, laialt … neid omadussõnu on lõputult. Või piano – mis tähendab vaikselt? See on nii suhteline asi, võib tähendada karakterit, dünaamikat ...
Tõlgendamise viise on rohkem kui inimesed tihtipeale arvavad. See, kui keegi on justkui Urtext’is kinni, ei tähenda üldse, et raamist välja ei ole võimalik minna. Mida rohkem asjasse süveneda, seda kindlama veendumuseni on võimalik jõuda. Igaüks peab leidma oma tee. Mina olen Marcel ja mitte Theodor Sink või Mischa Maisky.
Ütlesite enne, et alles otsite oma kohta ning ma usun, et ükski tõsiseltvõetav muusik ei ütle kunagi, et nüüd ma olen valmis ja rohkem ei arene. Aga kuidas iseloomustaksite seda Marceli, kes praegu tšellot mängib? Mis on tema eripära või iseloomulikud jooned?
Endast on naljakas rääkida ... See on tegelikult hea küsimus. Ma arvan, et ma olen uudishimulik, mul on pidev huvi muusikat avastada, sealt midagi leida. Et muusika elaks, et midagi toimuks – ükski noot ei tohi olla lohakusest “sirge” või tuim. Kui ma tšellost eemal olles kipun olema pigem vaikne ja tagasihoidlik, mitte liiga väljapoole inimene, siis pilli taga meeldib mulle lasta end vabaks ja minna kasvõi hulluks, mulle meeldib endale piire mitte seada, minna vajadusel ekstreemsusteni.
Mul on võibolla see anne, et puht tehniliselt ma julgen võtta riski, mul pole hirmu tehniliste probleemide ees. Tehniliselt olen vist pigem päris täpne, sellega tegelen ka – mulle meeldib kvaliteet, ma ei taha, et must noot midagi nii püha, nagu seda on muusika, ära rikuks. Sellega ei tohi end muidugi hulluks ajada ja see ei tohi kõige olulisemaks muutuda, sest siis sureb muusika.
Püüan ideaalis koos toimima panna muusikalise intelligentsi ja piirideta kirgliku tundemaailma. Tegelen palju tooni ja kõlavärvidega, mingi osa sellest on tulnud loomulikul teel, teiste sõnul vähemalt pidavat olema ilus toon. (Naerab.) Üritan muusikuna teistega arvestada. Üks olulisemaid pragmaatilisi oskusi tegelikult igal pillimängijal on oskus harjutada – kannatlikkus ja distsipliin –, see on igasuguse edu eeldus.
Laval tuleb mul mingi teistsugune mina välja. Mulle on öeldud, et oskan publikuga suhelda, seda ka rääkimise mõttes. Ise ka tunnen, et mingi teine seisund tekib, et jutt on parem. (Naerab jälle.) Tunnen end laval hästi, mulle meeldib tunda sellist heas mõttes üleolekut, et siin olen mina ja vahet pole, kes seal publikus kuulab, aga mina esitan siin oma asja ja mul on hea meel seda jagada, tekib entusiasm. Mulle meeldib ka mõelda, et mingis mõttes mängin ühele inimesele, aga mingis mõttes tervele saalile, et see läheb neile korda. Kui on näiteks mingi vihane noot, on vaja vihast karakterit, siis seda peaks sama energiaga tegema nagu ma karjuks midagi vihaselt. (Karjub sosinal.) Kuigi ma inimesena olen haruharva vihane ja mind on raske närvi ajada.
Tulevikust rääkides huvitavad mind ühelt poolt – nii palju kui seda praeguses olukorras üldse öelda saab – reaalses elus nähtavad-kuuldavad väljakutsed, nagu konkursid ja kontserdid, ning teiselt poolt, kuhu tahaksite tulevikus jõuda ja millega tegelda.
Konkreetsetest plaanidest: septembri lõpus on plaanis mängida Arvo Pärdi klaveritriot koos Vadim Repiniga Tallinnas Pärdi keskuses (see lükkus edasi, kuna Repin haigestus – L.K.). Septembris pidi meil olema Sten Heinojaga Rumeenias tuur, mis nüüd on plaanitud maikuusse. Ent oktoobris on meil Eindhoveni Muziekgebouw’s kontsert (seegi lükkus järgmisesse hooaega – L.K.). Olen üliõnnelik, et saan 24. oktoobril ERSOga mängida Dmitri Šostakovitši 1. tšellokontserti, mis kevadel eriolukorra tõttu ära jäi. Hästi oluline töö on oktoobri alguses Baieri Raadio sümfooniaorkestriga, kus mängin kontsertmeistrina, sinna kutsuti mind tänu ARD konkursile. Novembris mängin Pärnu Linnaorkestriga Urmas Sisaski tšellokontserdi esiettekannet ja Penderecki “Concerto grossot” kolmele tšellole koos EMTA sümfooniaorkestriga, solistideks mina, Henry-David Varema ja Silvia Ilves. Suvel tuleb Mecklenburg-Vorpommerni festivalil “Junge Elite” sarjas oluline kontsert, järgmisel sügisel loodetavasti Enescu festivalil soolokontsert. Eks on projekte, mis on veel natuke lahtised.
Tahtsin sel aastal osaleda Geneve’i konkursil Genfis ja Feuermanni konkursil Berliinis, need lükkusid edasi, nii et Genfi lähen järgmise aasta lõpus ning Feuermannile ilmselt ülejärgmisel aastal. Tulevikus tahaksin olla põhiliselt solist ja kammermuusik, aga vahepeal mängin ka hea meelega orkestris. Selle nimel olen pingutanud ja jätkan nii kaua kui jaksan.
Kui kindel karjääriplaan teil varem oli ja kui palju koroonaga seotud edasilükkumised ja ärajäämised on seda mõjutanud või mõjutavad? Ning kui kaua on veel kavas õppida?
Eks nad ikka mõjutavad, aga üritan näha positiivset, võimalust ennast veel arendada ja siis veel paremini mängida. Muidugi ei saa ka lõputult edasi lükata. Eks ma otsin ka alternatiivseid väljundeid, näiteks dirigentidele ette mängida.
Magistriõpingutega saan valmis kõige varem 2022. aasta märtsis. Pigem õppida kauem kui vähem, kui vähegi õpetajaga veel klapin.
Berliini kontserdimaja kontserdi kavalehelt sai huvitavat infot esinejate kohta, näiteks et teie autobiograafia pealkiri võiks olla “Marcello”. Mulle tekkis kohe vaimusilma ette kaanepilt, mis kujutab kentauri moodi, ainult et hobuse asemel tšelloga kokku kasvanud meest ...
Mind on naljaga kutsutud Marcelloks, näiteks selle pilli omanik, millel mängin. Kuna mu nimi on Marcel ja on olemas nimi “Marcello”, kus on tšello sees ja ma olen nii tšellist peast, siis ei ole muud varianti, kui need kokku panna. Mul pole küll plaani veel mingit autobiograafiat teha, aga tundus loogiline ja tabav ...
Õpetamise kohta ma ei küsinudki, sest praegu tundub teil fookus mujal olevat.
Õpetamine mulle iseenesest meeldib, näen end küll kunagi õpetajana. Sellest võib siis millalgi hiljem rääkida, see on omaette teema.