Mäng, mis kogub üha populaarsust

Mina ja sport – no ei ole me kunagi olnud just kõige paremad sõbrad. Äärmisel juhul võin jalutada või jalgrattaga sõita (mõnda aega meeldib ka basseinis ringi tiirutada), aga sellega asi piirdub. Ometi olen nüüd kõrvuni sisse võtud kettagolfist.

Kõik sai alguse umbes kaks aastat tagasi, kui sattusime täiesti juhuslikult YouTube’is nägema naiste kettagolfi võistlust. Pealegi tegi üks eestlanna seal suuri tegusid ja nii me arvuti taha kinni jäimegi.

Meenus 2018. aasta suvi Naissaarel, kui osalesin “Nargenfestivali” programmis Händeli kantaadi “Cor fedele in vano speri” lavastuses ja kui TKO mehed käisid vabadel hetkedel kusagil mingeid kettaid loopimas. Tollal ma sellele erilist tähelepanu ei pööranud ja asi ununes. Nüüd aga tuli see uuesti meelde ja asjad jooksid kokku. Jälgisime kettagolfi turniire hasartselt igal võimalikul nädalavahetusel (turniir on tavaliselt nädalalõppudel 3–4 päeva), asi muutus üha põnevamaks. Mainisin kord, et seda spordiala võiksin proovida küll, see võiks mulle sobida, ja vastu 2023. aasta suve tuli Taavi-Mats koju nelja kettaga. Kaks putter’it, üks distance driver ja üks fairway driver. Mõlemale kaks ketast. Meie õnneks on lähim kettagolfi rada meie juurest vaid umbes 3 km kaugusel. See aitas kindlasti kaasa. 

Reet Sukk ja kettagolf. FOTOD TAAVI-MATS UTT

Läksime proovima, meie teadmised tehnikast ja muudest detailidest olid minimaalsed, mängureeglitest teadsime seda, et tuleb võimalikult väheste visetega ketas korvi saata. Tegime esimesed katsetused ja nagu öeldakse – “annad sõrme, võtab käe” – olimegi käest ilma. Esimesed visked polnud küll eriti millegi moodi, viskepikkust polnud ollagi, ketas laperdas, suund oli juhuslik jne. Õnneks tuli vahele mõni parem vise ka, mis tegi meele rõõmsaks ja isu kasvas. Igatahes see, et olen nüüd juba kaks aastat vaimustunud kettagolfist, on minu puhul päris ootamatu, sest kooli kehalise kasvatuse tundides olin ma eriti kehv just viskealadel – kuulitõukes ja palliviskes. 

Tavaliselt võtab ühe 18 korviga raja läbitegemine meil kahe inimesega umbes 1,5–2 tundi. Sõltub muidugi, kui palju on vaja põõsasse lennanud kettaid taga otsida. Püüame ikka kõik võimalused mängima minna ära kasutada ja vahel jääme seetõttu ka päris pimeda peale. Kord kaotasime hämaras põõsastesse kolm ketast. Oleks ju võinud pooleli jätta pärast esimese ketta kadumist, aga no kuidagi ei raatsinud. Äkki jõuab veel ühe korvi ära teha. Hommikul, kui valgeks läks, võtsime koera kaasa ja läksime neid otsima. Seekord vedas, neljajalgse sõbra abiga saime kõik kettad kätte. Kuid eks neid on ikka mitmeid ära ka kadunud. See on selle mängu juures päris tavaline. Seetõttu kirjutatakse ketta alla oma nimi ning telefoninumber, et aus leidja saaks omanikule teada anda, et tema ketas on leitud. Alguses oli iga ketta kadumine paras üleelamine (lihtsalt nii kahju oli), mul oli pikka aega päris hästi meeles, millisel rajal ja millise korvi juurde missugune ketas kadus, nüüd on asjad juba segi läinud. Seda toredam on, kui mõni “kadunuke” ootamatult tundmatu helistaja poolt leituna koju tagasi jõuab. Nii et kõik võõrastelt numbritelt kõned tuleb vastu võtta!

Nimetasin alguses kettagolfi spordiks – kindlasti on neid, kes seda päris nii ei võta, aga siiski. Profimängijad teevad lisaks rajal harjutamisele ka palju muud lisatrenni ja on heas sportlikus vormis. Mäng nõuab head koordinatsiooni, ka jõudu ja täpsust, korralikku keskendumist, selget pead (liigne emotsionaalsus ei pruugi kasuks tulla, minul on seda raske vaos hoida) ning plaani, milliste ketaste ja visetega kiiremini ning veatumalt korvini jõuda. Iga rada on hästi erinev, peale selle sõltub tohutult palju tuule kiirusest ja suunast. Huvitav on ka see, et tuulest võib teinekord palju abi olla, ehkki mina veel sinnamaani jõudnud ei ole, et oskaks seda sihipäraselt ära kasutada. Aga kui see juhtub, siis on väga lahe! Ka on väga mõnus rajal vaadata, kui keegi, kellel mäng paremini välja tuleb, ilusaid viskeid teeb. Kuna see talv oli väga pehme ja lund ei olnud palju, siis alustasime hooaega juba päris keset talve ning praeguseks hetkeks olen väga rõõmus, et nii läks, sest sügisene vorm on tagasi ning ka paranenud. 

Mäng tundub igal pool populaarsust koguvat, Eesti on kettagolfi parkidega kaetud üsna tihedasti. Seni oleme saanud käia mängimas küll ainult vähestes – ajapuudusel enamasti koduses Muraste pargis, aga ka Vändras, Viljandis, Keilas, Käinas, Tõrvas, Laulasmaal, Pärnu-Jaagupis, natuke kaenud Imavere parki. Kui näiteks pallimänguplatsid on igal pool enam-vähem ühesugused, siis kettagolfi pargid on alati absoluutselt erinevad ja see on põnev. Mis meid siin ees ootab? Üllatusi on igal pool. Siiani üks kaunimaid on olnud Tõrva  kettagolfi park. Sinna tahaks kindlasti tagasi. Suvise puhkusega pole mul probleemi, plaanis on võimalikult palju uusi parke avastada. Iseenesest oleks mõistlik ühes kohas mitu korda mängida – nii saab rada tuttavamaks ja oskad paremaid otsuseid teha.

Tore on selle mängu juures ka see, et ei ole vaja tingimata osta kohe mingit kallist varustust, riietust vmt. Alustamiseks piisab tõepoolest paarist-kolmest kettast ja riietus peab olema mugav ning lähtuma ilmastikust. Ja koos saavad probleemitult mängida nii väiksema kogemusega kui tugevamad mängijad, mis mõne muu ala puhul on pea võimatu. Ega profil pole tennist algajaga eriti mõtet mängida.

Muusiku ja kontserdikorraldajana on mul väga palju oma pilli(de)ga noodipuldi või arvuti taga istumist ja mõttetööd, kettagolf annab hea võimaluse pea puhtaks saada. Unustan selleks ajaks kõik muu. Sõnaga – see aitab ka vaimset tervist hoida, mängimast tulles oleks ajule nagu restarti teinud. Ja muusikaga tegelemise kõrval on mul veel üks kirg, millele pühenduda.

Kettagolf ühendab endas minu jaoks liikumise looduses, värske õhu, toreda seltskonna, puhkuse ja kire. Samme tuleb hästi! Ja nahk saab märjaks.