_page-0001.jpg)
Kontserdisari “Liederkreis”: Maria Valdmaa (sopran) 19. septembril Kadrioru lossis ja Elina Netšajeva (koloratuursopran) 8. oktoobril Mustpeade majas, mõlema partneriks klaveril Ralf Taal.
Millegipärast tulid meelde pealkirjaks võetud luuleread, kui hakkasin mõtteid reastama kontserdist pealkirjaga “Mignoni laulud”. Luuletused pärinevad Goethe romaanist “Wilhelm Meisteri õpiaastad” (1796), mille üks võluvamaid tegelasi on lapseohtu Mignon, kelle saatus on olnud täis ränki katsumusi, kuni ta kohtus Wilhelmiga, kes päästis ta köietantsijate trupi julma peremehe käest. Mõistatusliku olendi jutustustesse lisanduvad tema meeltesse salvestunud kummalised ja salapärased seigad minevikust: siin vahelduvad lummavad pildid muinasjutulistest looduspiltidest, lossidest, kuid kummitavad ka halvaendelised sündmused.
Nii on romaani sees Goethe sulest sündinud geniaalsed luuleread, mida tuntakse kui Mignoni ja Hullumeelse harfimängija laule, kus inimhingede helged ja valusad meeleolud kirjas kordumatus ilus ja köitnud läbi mitme sajandi kümneid heliloojaid. Ainuüksi Mignoni laulust “Kennst du das Land” (“Kas maad sa tead”) on inspiratsiooni saanud Beethoven, Schubert, Schumann, Wolf, Liszt, Thomas, Tšaikovski, Rahmaninov, Loewe, La Trobe ja kindlasti mõnigi veel.
Meeliülendav minu jaoks on olnud Maria Valdmaa laulude valik, kus valitseb punase joonena Mignoni siiras, habras lapsemeel, ent aimuvad juba küpse naise sügava armastuse tundevarjundid, mida nii hapras lapsekehas nähes tabab romaani peategelast hämming.
On põnev, kuidas erinevad ajastud, muusikastiilide muutused ja heliloojad on andnud neile tekstidele oma keele, omad värvid ja omad harmooniatemängud. Kuidas Beethoven on lähenenud luulele tsüklis “Kuus laulu” op. 75 nr 1 laulus “Mignon” – “Kas maad sa tead, kus sidrun õitseb nüüd?”. Unelevale jutustusele ilmub kontrastina klaveri ostinaatne kappamine refräänina korduvas “Sinna, sinna, koos sinuga, mu armsam, tahan minna!”. Kui kontrastsed on Schuberti ja Wolfi harmooniamängud, sisemiste pingete ja valu peegeldused kolme laulu “Heiss mich nicht reden” (“Miks vastust nõuad?”), “So lasst mich scheinen” (“Las saada tõeks mu näilik sära”) ja “Nur wer die Sehnsucht kennt” (“Vaid see, kes tunneb igatsust”)! Elurajas eraldab neid kahte heliloojat ligi sajand, millega muusika maitse- ja helikeele vooludes on toimunud määratud muutused. Schuberti klaarilt läbipaistev suhe laulja ja klaveripartii vahel on liigutav, ja kuigi muutuvad ka helistikud, rahutu ostinaatsus klaveris on kirglik, jääb siiski valitsema helgus – ka nukruses. Wolffil jääb domineerima troostitu kurbus, sageli ängistav süngus, hääbuv, lootusetusse kulgev. Ning samas köidab tema lauludes meeletusena mõjuv madaldus- ja kõrgendusmärkide rägastik ja klaveripartii külluslik faktuur kulminatsioonides.
Kõik need meeleolud, värvid, dünaamilised voogamised jõudsid sarja avakontserdil kuulajani imelises kvaliteedis. Valdmaa hääl pakatab soojusest ja hellusest, tema vokaaltehnika on laitmatu ning teenib kunstnikku täiuslikult, lummates oma siirusega. Kuuldavasti koroona vingerpussi tõttu ei saanud laulja tulla esinema oma koostööpartneriga Hollandist ja ekstra väljakutseks kujunes lühike ettevalmistus n-ö asenduspianist Ralf Taaliga. Kuid lauljal vedas – ta sai partneriks muusiku, kellega kooslus osutus igas detailis parimaks, mida võib soovida.
Kuidas tahaks, et Kadrioru loss leiaks mõne helde metseeni abiga tulevikus klaveri, mille kõlalised omadused oleksid selle interjööri väärilised ning võimaldaksid pianistidel realiseerida neis küpsenud värve ja dünaamikanüansse.
*
Väga erinev ja samas äärmiselt professionaalne oli sarja “Liederkreis” teine kontsert. Ei salga, et läksin sellele kahtluseivadega põues. Olin kindel Ralf Taali musitseerimise köitvuses, kuid kohtumine Netšajevaga oli Lied´i-maailmas esmakordne ning tema eelnev tegutsemine n-ö igas valdkonnas oli mulle jätnud teatava välise hiilguse ihaluse jälje. Taas pidin veenduma kahes asjas. Esiteks ei tohi alluda eelarvamustele ja teiseks – kuivõrd suurte sammudega võib professionaalsust arendada üks äärmiselt rikka loodusandega inimene oma järjekindluse ja töökusega!
Huvipakkuvat oli palju. Juba esitatav repertuaar sisaldas pea tervikuna siinmail tundmatut. Richard Straussi aastal 1918 Clemens Brentano luulele loodud laulud op. 68 esitavad lauljale väga kõrgeid nõudmisi. Siin on tundemaailma varjundeid seinast seina, nende tabamise eelduseks on vokaaltehnika kõrgpilotaaž. Siin on kuulda helilooja hilisema perioodi ooperites ettetulev, mille ühe näitena nimetan Zerbinetta pea pool tundi kestvat partiid üüratu mahuga ooperi “Ariadne Naxosel” I vaatuses. Juba esimese laulu kõlapilt pani kõrvu kikitama – laulja häälde on lõpuks ilmunud naiselik lopsakus, alumise registri kandvuses on sisu. Meeli haarasid neljas ja eriti kuues “Lied der Frauen” – selles elu valulisi külgi peegeldavas laulus oli dramatismi. Lauljale on muidugi õnn olla Lied’i-kunstis partnerluses pianistiga, kes kõiges vääriline kaaslane ning samas kujundab nii olulise, mis kirjas veel kahel noodireal.
Inglise helilooja Roger Quilteri meloodilised ja suhteliselt lihtsa helikeelega 1920-ndatel loodud laulud olid minule täiesti tundmatu maastik. Kuid valik oli interpreetidel hea: nende lihtsuses peitus tasakaal eelnevaga, ka laulja häälele anti teine, rahulikum voogamine.
Põneva elamuse pakkusid prantsuse heliloojate rühmitusse Les Six (Kuuik) kuuluv Darius Milhaud’ “Neli laulu Pierre Ronsard’i tekstidele” op. 223. 1940. aastal Prantsusmaalt natside eest Ameerikasse pagenuna kirjutas ta need METi tähtlaulja Lily Ponsi tellimusel. Jällegi meil seni laulmata muusika, aga äärmiselt põnev! Siin on küll väidetavalt väljakutse saksa romantismile ja prantsuse impressionismile, kuid minu kõrvadele siiski midagi väga debussylikku.
Hea on teada, et duo Netšajeva–Taal saavad seda kava esitada veel Tartu ülikooli aulas ja Jõhvi kontserdimajas.
P.S. Hea oli lugeda kavalehtedelt taas Evelin Kõrvitsa valgustuslikku teksti. Küll aga oleksin soovinud teada saada laulutekstide tõlke autoreid.