“Linda di Chamounix” – esmakordselt Eestis


“Linda di Chamounix” – nimiosas Pirjo Jonas, markii de Boisfleury – Simo Breede. FOTO RASMUS KULL

Kümmekond aastat tagasi külastasin Prantsuse Alpides asuvat 1924. aasta I taliolümpiamängude linnakest Chamonix’d ja selle ümbruse mäenõlvu. Mul polnud siis aimu, et näen kunagi ooperit, mille peategelane seostub just selle kohaga (tolleaegse külaga) ja millele viitab otseselt ooperi pealkirigi – “Linda, kes pärit Chamounix’ist”.

Itaalia ooperimeistri Gaetano Donizetti (1797–1848) enam kui 70 ooperist on eesti laval olnud viis: “Lucia di Lammermoor”, “Favoriit”, “Don Pasquale”, “Armujook” ja “Rügemendi tütar”. Esimesed neli on lavastatud ka Vanemuises. Kuid nüüd sai lavale kuues Donizetti ooper, kui 11. septembril esietendus Vanemuises “Linda di Chamounix” – üks tõeline semiseria (pooltõsine) ooper. Külastasin kahte etendust (11. ja 26. IX), et näha erinevaid koosseise. Kuigi muljed on erinevad, võib siiski öelda, et mõlemal korral oli tegemist teatrielamusega.


Kaks Lindat

Peategelast Lindat õnnestus näha kahe meisterliku laulja, Pirjo Jonase ja nüüd Eestis tegutseva ukraina päritolu Elena Bražniku kehastuses. Et Vanemuine saab etenduses kasutada oma koloratuursopranit, on omamoodi õnn ja Pirjo Jonas õigustab täielikult temale pandud lootusi. Hääl on tal paindlik, varjundirikas ja lüürilise alatooniga, samas aga habras. Lisaks häälele sobib ka kogu ta olemus Linda karakteriga hästi kokku. Kõlama jääb lihtsus ja loomulikkus. Areng külakaunitarist Pariisi elukogenud naiseni on tuntav. Elena Bražniku Linda puhul on sellist arengujoont tunda vähem. Bražniku Linda on hoiaku poolest sirgjoonelisem, talub saatuse lööke paremini ja on sellevõrra vähem emotsionaalne. Tema vokaal on sirgjooneline, jõuline ka kõrgetel nootidel, temperament nagu prantslannal. Samas – mõjule pääsevad mõlemad lauljad juba kohe etenduse alguses kõlava Linda aariaga, mida loetakse selle ooperi “leivanumbriks”.

Seria ja buffo vaheldumisi

“Don Pasquale” vari saadab “Linda di Chamounix’d” lausa silmatorkavalt. Aga pole midagi imestada, sest seegi ooper valmis Donizettil samal, 1842. aastal. Buffolikud osad on “Lindale” ainult kasuks tulnud, kasvõi läbivalt traagilisele süžeele vaheldust pakkudes. Kohati on Donizettil isegi sarnasusi Rossini ooperite kuulsate muusikaliste “kerimistega”, mis kruvib buffo-situatsioonide pinget. Buffolikkust kannab markii rollis “täie tõsidusega” Simo Breede. Ta on rolli ilmselt kiindunud ja see paistab selgelt välja. Tulemuseks nauditavad (vahel küll groteski piirimaile minevad) stseenid Linda ümber lipitsemistega ja lausa ringiratast tagaajamistega mööda buduaari. Breede poolt on paraja koomikaannuse ja elegantse koketeerimisega mängitud ka II vaatuse stseen, kui markii selgitab külanaistele eelseisvat pulma (kus peigmeheks on ilmselt Carlo, kes peab kellegi teisega paari minema).

Kuigi ooperi keskne tegelane on Linda, kohtame siin mitmeid elujõulisi natuure – Linda isa, prefekt, markii, Linda armastatu Carlo. Ja meeldejääv on meessoost tegelane, rändmuusik Pierotto oma ballaadidega, keda kehastavad (ilmselt heliloojapoolse määratlusena) naised. Esietendusel oli selles rollis nauditava häälega Eesti sugemetega Dara Savinova Rootsi kuninglikust ooperist ja teises koosseisusus haruldase musitseerimisvõimega Helen Lepalaan!

Seria poolelt jäävad silma ja kõrva rohkem mehed. Siin saavad tõsistes rollides oma oskusi näidata Linda isana Taavi Tampuu ja Tamar Nugis. Tampuu on väljendustes veenev, aga vaoshoitum. Nugis eristub dramaatilistes lõikudes. Linda armastatu Carlo osas on hääleliselt nauditav Raimonds Bramanis Läti ooperist (esietendusel) ja teises koosseisus jõulise lähenemisega Mati Turi. Karmen Puisi esitatud Linda ema roll on küll väike, ometi jäävad tema südamlikkusega raamitud etteasted hästi meelde. Mõjuvamad seria stseenid on Linda isa (Nugis) ja prefekti (Märt Jakobson) duetid 26. septembri etenduselt. Need olid täis pinget ja lahenduste otsimisi. Jakobson esines tuntud headuses, Nugis lausa üllatas veenvuse ja hääle meisterliku, pingevaba valitsemisega.


Annus lavastaja ja stsenograafina

Võib lausa rõõmustada, sest Robert Annus on maitsekalt ja igati taktitundeliselt toonud lavale ooperi, mida jälgides ei rauge tähelepanu hetkekski ja kogu tegevuse näiline loogilisus kulgeb läbi suurte kontrastide. Donizetti meisterlik meloodika, romantilises võtmes voolav bel canto hoiab vaataja-kuulaja veenvalt enda haardes ja lavastaja on omalt poolt suutnud sellele kaasa aidata.

Annus on ka ooperi lavakujunduse autor ja toonud lavale mitmeid videokujunduselemente – näiteks hispaania kunstniku Joan Miró sürrealistlikud abstraktsioonid ja külastseenide taustana maal külakirikuga, mis ühildub nii vahvalt talupoegade riietuse värvidega. Tulemus on üllatavalt meeldiv – erinevad kujundid, varjumängud ja pastelne värvigamma sulanduvad loomulikult lavakujunduse nappidesse elementidesse. Uudne kujundus ei suru end peale ja aitab üleval hoida erinevatest emotsioonidest lähtuvaid meeleolusid. Lähtudes enda kogetud mägede lummusest, unistasin etenduses tunda enam mägiaasade hõngu. Samas oli pakutav kujundus ühtaegu erutav ja rahustav, piisavalt intrigeeriv, et olla ooperi kulgedes heaks kaasteeliseks. Siinkohal väärib kindlasti esiletõstmist videokunstniku Alyona Movko maitsekas teostus.

Robert Annus on teinud mõjuva, väljapeetult stiilse, ühtaegu kaasaegse lavastuse. Lõpptulemus näitab, et Annus on põhjalik lavastaja ja “Linda di Chamounix” on “Madama Butterfly” kõrval juba tema teine õnnestumine ooperilaval.


Pudemeid märkmikulehtedelt

* Ooperis on üks ebarealistlik sündmus. Kui Linda armastuse kaotusest hullub, siis – oh imet!

– mõistus tuleb ruttu tagasi, kui selgub, et Carlo polegi abiellunud ning tuleb taas Linda jalge ette noorpõlveaegsete tõotustega. Tänapäeva arusaama seisukohalt kuulub see kategooriasse “banaalne”. Aga kuna on tegu žanrilt opera semiseria’ga ehk pooltõsise ooperiga, siis peeti romantilises ooperis taolisi ootamatuid lahendusi normaalseks, kui mitte lausa kohustuslikuks (taolisi stseene võib liigitada ka teatriimede hulka). Samas, osa tänapäevasestki publikust on taolisest armastuse piiramatust jõust ja võimust vapustatud.

* Mati Turi esitas II vaatuse ahastava aaria (et peab Linda maha jätma) nii kirglikult, et hääl hakkas ära minema. Õnneks oli lõpuosa eel puhkemoment ja kõik järgnev laabus õnnelikult kuni ooperi lõpuni.

* Koor hoidis ooperi lõpus laste tagasituleku stseenis suurepärast emotsiooni – liigutav ja soe!

Koor esineb üldse heal tasemel, on näitlemiseski veenev.

* Ooperi lõpu septett – raske, aga võrratu kooslaulmine väga aeglases tempos, minimaalse orkestrisaatega. Oli nii hästi kuulatav, samas pingeline ja mõistetav!

* Miks ei võiks Pierotto rataslüürat kasvõi korra päriselt mängida?

* Risto Joosti näol on Vanemuine saanud endale selgete sihtidega dirigendi, kelle püüded kõrguste poole kanduvad üle ka orkestrile. Neist püüetest lähtuvat teotahet ja energiat on tunda ka “Linda” etendusi jälgides.

*

PS. Kasutan juhust ja puudutan üht laiapõhjalist muusikahariduslikku puudujääki – viimase 30 aasta jooksul on eesti keeles ilmunud vaid üksikud elulooraamatud maailmakuulsatest heliloojatest. Donizetti on üks neist, kelle värvikas ja paljusid kultuurilisi seoseid avav elu- ja loometee on meie lugejale tundmatu. Ettepanek: teater võiks olla algataja-teerajaja, võttes oma õlule elulooliste raamatukeste ilmutamise neist heliloojaist-klassikuist, kelle ooper või ballett parasjagu Vanemuises lavale tuleb. Oleks see ju publiku haridusliku kasvatuse üks oluline osa.


Gaetano Donizetti ooper “Linda di Chamounix”. Muusikajuht ja dirigent Risto Joost, dirigendid Martin Sildos või Taavi Kull, lavastaja ja stsenograaf Robert Annus, kostüümikunstnik Gerly Tinn, valguskunstnik Margus Vaigur (assistent Imbi Mälk), videokunstnik Alyona Movko, koreograaf Janek Savolainen. Osades: Pirjo Jonas või Elena Bražnik või Maria Listra, Raimonds Bramanis või Mati Turi, Helen Lepalaan või Dara Savinova, Tamar Nugis või Taavi Tampuu, Simo Breede, Märt Jakobson, Karmen Puis, Rasmus Kull või Oliver Timmusk jt, Vanemuise ooperikoor ja sümfooniaorkester ning Tartu poistekoor. Esietendus 11. septembril Vanemuise väikeses majas.

247 views