Linda-Anette Verte ja Maksim Štšura


“i nagu interpreet” on ajakirja Muusika rubriik, kus saavad sõna Eesti interpreedid – oma saabuvate kontsertide ja kontserdikavade kaudu. Seekord räägivad Linda-Anette Verte ja Maksim Štšura oma lähenevast duokontserdist.

Kuidas kujunes teie kontserdikava, miks on kavva valitud just need teosed?

Linda-Anette Verte: Vahel toimub kavavalik väga orgaaniliselt ja ma tean täpselt, mis teosed ja mis järjekorras kõlama peavad. Sel korral oli rohkem mõtlemist. Ma teadsin, mis ajastu muusika võiks kõlada ja kui näiteks Elgari sonaadi puhul teadsin kohe, et tahan selle kavva võtta, siis Stravinski ja Vaughan Williamsi teosed olid minu jaoks täiesti uus avastus. Niisiis kõlab kontserdil peamiselt XX sajandi muusika. Teosed on kirjutatud I maailmasõja järgsel ajal, aga ei peegelda otseselt sõjaaegset maailma. Pigem on need valitud kosutama ja suunama fookust igavikulistele väärtustele.

Usun, et ka praegusel ajal vajame erinevatelt hirmudelt fookuse ära suunamist ja lisaks XX sajandi muusikale aitab meid selles Rasmus Puur, kes kirjutas kontserdiks ka uudisteose. Rasmuse muusika on nii sisukas ja kõnekas, selle õppimine ja avastamine on väga põnev protsess olnud.

Maksim Štšura: Kontserdikava läbivaks teemaks on I maailmasõja järgsel perioodil kirjutatud teosed. Inglise tuntuima helilooja sir Edward Elgari viiulisonaat kuulub tema hilise perioodi tähtteoste hulka, mida ta komponeeris 1918. aasta suvel, elades väikeses suvemajas Brinkwells, West Sussexi looduse keskel. I maailmasõja lõpp oli saabumas ning see uudis andis Elgarile lootust ja inspiratsiooni. Helilooja soovis pühendada sonaadi lähedale perekonnasõbrale Marie Joshuale, kes aga suri ootamatult enne teose valmimist. Seetõttu tsiteerib Elgar enne finaali lõppu II osa keskmisest lõigust pärinevat lüürilist teemat mis seostub Marie Joshua mälestusega. Inglise helilooja Frank Bridge, kes on ehk kõige rohkem tuntud Benjamin Britteni õpetajana, kaotas I maailmasõjas palju sõpru ja kolleege. Rahvusvahelise tragöödia mõju üksikisiku psüühikale leiab väljenduse kahest palast koosnevas minitsüklis “In Autumn”, mille helikeel liigub vaba atonaalsuse poole. 1920. aastatel arvas Igor Stravinski et keel- ja klahvpillide vaheline kooskõla ei olegi leitav. See kõik aga muutus “Duo concertanti” loomisega 1932. aastal. See oli loodud Stravinski enda ja Poola-Ameerika viiuldaja Samuel Dushkini esitamiseks ühistel kontsertreisidel. Teos põhineb Vana-Kreeka luule rütmidel ja neoklassitsismi esteetikal. Läbi ajaloolise prisma helilooja justkui distantseerub maailmas toimuvatest poliitilistest ja sotsiaalsetest arengutest. Huvitava kokkusattumusena sattusid Stravinski ja Dushkin pärast oma Liverpooli kontserti 1934. aastal Elgari mälestuslõunale päev pärast selle suure helikunstniku surma.

Millised soovid ja unistused on teil interpreedina?

Linda-Anette Verte: Muidugi on teoseid, mida tahaksin mängida ja inimesi, kellega koostööd teha, aga eelkõige on unistus jätkuvalt muusikast rõõmu tunda ning olla alati tänulik.

Maksim Štšura: Mind ootab ees väga põnev ja loomingulisi väljakutseid täis hooaeg. Loodan väga et kultuurielu jääb avatuks, et inimesed kaitsevad end viiruse eest ning rahvusvaheline reisimine ei ole takistatud.


Millised on olnud viimase aja suurimad elamused?

Linda-Anette Verte: Suurim elamus oli augusti lõpus toimunud Tallinna Kristliku Mosaiik koguduse suvepäevad Viljandimaal. Suve ja ilmselt terve aasta tippsündmus minu jaoks. Võimsad tunnistused, jutlused, ülistusmuusika ja palveajad kus kogesin väga tugevalt Püha Vaimu ligiolu.

Aga minu jaoks on ka suur elamus alati kui saan kellegagi mõne hea vestluse pidada, looduses käia või koos musitseerida. Selle nädala elamuseks on olnud proovid Maksimiga eesolevateks kontsertideks.

Maksim Štšura: Möödunud suve üsna tihedast kontserdigraafikust jäi eredalt meelde esinemine taas Londoni legendaarse Wigmore Halli laval koos oma pikaajalise duopartneri Michael Foyle’iga. Samuti õnnestus meil ellu viia üks eriline projekt: Deali festivalil mängisime kolme päeva jooksul kõiki Beethoveni klaveri- ja viiulisonaate kronoloogilises järjestuses – see andis nii meile kui publikule unikaalse võimaluse helilooja stiililise evolutsiooni vaatlemiseks justkui ajanihkes. Pärast pikka perioodi vaid digitaalsete vahendite kaudu kuulajatega suhtlemist tundus elava saali sünergia täiesti asendamatu.


65 views