“… lente”. Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Concerto Copenhagen, Tõnu Kaljuste

Sel kevadel ilmus Berlin Classicsi firmas plaat aastataguse salvestusega, kus Taani barokkorkester Concerto Copenhagen ja Eesti Filharmoonia Kammerkoor esitavad Niguliste kirikus Tõnu Kaljuste juhatusel Arvo Pärdi teoseid 1980. ja 1990. aastatest; mitmed neist on algul loodud kammerteostena ja hiljem orkestriversioonidena. Kõlab nagu ei midagi uut? Kaugel sellest. Nii dirigendi kui ka orkestri pikaaegse salvestuspartneri (plaadi produtsent ja helirežissöör Preben Iwan) idee ja unistus oli esitada ja jäädvustada Pärdi muusikat barokkpillidel, kuna tintinnabuli-stiili alged on sügaval vanamuusikas. Seega sooviti tõestada, et madalam häälestus (mis tihti ka vokaalpartiide pingeid maandab), naturaalsed helitekitajad ja varase muusika esitamise põhimõtted, nagu vibraato mittevajamine ning pigem dissonantside kui lahenduste rõhutamine, on helilooja loomingu algimpulssidega kooskõlas ja ühtlasi avab uusi helimaailmu. Ja ka maailma muusikaajakirjandus on selle eksperimendi kindlalt õnnestunuks kiitnud. Peale selle on Kaljuste plaadi avaloo “Stabat materi” re-arranžeerinud tagasi kammerlikumaks, valides tekstist välja osad, mida on põhjendatud esitada solistide trioga ja mis vahelduvad intensiivsemate kooriosadega. Imeliselt puhtalt ja rahulikult kõlab siin nii sopran Marie Roos (muuhulgas on ta õppinud Patricia Rozario juures, kellele Pärt on ka ühe teose kirjutanud) kui juba varem Pärdi ansamblites end tõestanud kontratenor Danila Frantou, kelle kohati ekspressiivsem väljenduslaad annab kooskõladele elu juurde. Barokk-keelpillide natuke toorem kõla pakub eriti huvitavaid nüansse “Trisagionis”, kus vähemalt ühe pillirühma rütm põhineb silp-silbilt ortodoksi jumaliku liturgia alguspalvel. “Berliini missa” oli harjumatult tumedakõlaline, nagu mingi sordiin või nukrus varjutas kõike, eriti morbiidne oli Sanctus. Vist ainus teos siit, mida eelistaksin kuulata säravamas ja helgemas originaalhelistikus. Elavaks esituseks tihti keeruline Niguliste akustika on oskuslikult ära kasutatud, saavutades lõputu kõlaruumi efekti koos kõigi vaiksete detailidega.