
Augusti lõpus jõudis plaadile helilooja Lauri Jõelehe klaverilooming erakordse pianisti Irina Zahharenkova esituses. Teoseid on võimalik kuulata tänapäevale kohaselt ka veebiplatvormidel, kuid kel võimalus ja soov nautida muusikat plaadilt, siis on nimetatud helikandja väärt kohta plaadiriiulil.
Kuulasin plaati kõigepealt Spotify keskkonnas ja nautisin kogemust otsast otsani. Muusika kõneles lihtsalt niisama, ilma et oleksin midagi juurde uurinud. Hiljem vaatasin muusikat kuulates ka nooti, sest minu jaoks on alati põnev, kui palju helilooja on erinevaid täpsustusi ja märkusi nooti kirja pannud ja kui palju interpreet on ise otsustanud ja valinud. Lauri Jõeleht on lood kirja pannud nii, et muusikal on ruumi sündida ja pianist Irina Zahharenkoval on tunnetust ja julgust seda ellu äratada – minu jaoks on see kooslus muusikaime. Kogu plaadi jooksul ei ole tunnet, et midagi oleks üle või puudu.
Põhjalikumat kuulamist alustasin ühel varahommikul juba enne kella kuut. Valisin esimeseks teoseks “Stella matutina” (“Koidutäht”), teadmata seost teose sisu ja varase kellaaja vahel. Kui võtsin kõrvale ka loo annotatsiooni, üllatusin hetke tabamise maagiast. Erinevalt heliloojast, kes kirjeldas kevadist hommikut enne päikesetõusu ja madalat idataevast Koidutähega, tuiskas mul akna taga selle talve esimene lumi. Kuid öö oli möödumas ning päev lähenes ning varahommikune vaikus ja rahu andsid täpselt selle võtme, millest helilooja kõneles – väljuda kiirest argielust ja võtta aega mõtiskleda.
Neile, kes muusikat mitte ainult ei kuula, vaid tahavad ka vaadata, on palale pealkirjaga “Tristezza” (“Kurbus”) tehtud ka video ja kontserdisalvestus. Kurbus ei pea olema halva varjundiga tunne, see võib voolata ja leida oma tee mõnda teosesse.
Helilooja sõnul on klaverisonaat plaadi kõige põhjalikumalt läbikomponeeritud teos ja osi seob juba kasutatud materjal. Terasem kõrv kuuleb mõne teema kindlasti ära, kuid palju on sellist, mida nooti uurimata on pea võimatu omavahel seostada. Kõige põnevamalt mõjus esimeses osas ostinaatsel taustal mõtiskleva teema tundmatuseni muundumine teise osa presto’s, kõlades vastavalt üks minut ja viis sekundit.
Pianisti väga oluline väljendusvahend on pedaal. Jõeleht on pedaali sonaadi teises ja kolmandas osas väga täpselt välja kirjutanud, mis ei ole liiga tavaline, aga on vägagi tervitatav. Pedaal muidugi oleneb tohutult ruumist, pillist ja interpreedist.
Plaadi lõpetab helilooja üldse esimene teos “Chant” (“Laul”). Zahharenkova julged štrihhid annavad sellele muusikale erilise elususe. Imetlesin kuulates pianisti vabadust muusikat tõlgendada ja helilooja valmisolekut jätta noot vabaks – muusika elab ja kõneleb ning voolab nõnda läbi mängija maailma. Sel lool olid eriliselt põnevad kõlad, omapärane ja meeldejääv kõlapalett – ajatu ja uus ühtaegu.
Aeg on meie kalleim vara ning see muusika ja see plaat ei ole aja raiskamine.