top of page

Kolm korda üks on rohkem kui kolm


FOTO Rene Jakobson

Kui järele mõelda, siis sooviksin ehk öelda, et püüan elus kõike teha kirega. Seetõttu võiksin ju kirjutada paljust, millega tegelen. Samas tuleb tunnistada, et on asju, mille tegemisel on kirglikkust ikkagi rohkem kui mõne muu esmapilgul inspireeriva juures. 


Muusikuna on üks minu kirgi kindlasti pillimäng ja olen õnnelik, et olen saanud sellega läbi oma elu tegeleda. Samas on nende aastate jooksul olnud ka paratamatuid mõõnaperioode ning just ühe taolise madalseisu ajal avastasin enda jaoks maalimise. Koos juba varem huvi äratanud meisterdamisega ongi pillimäng ja maalimine minu loomingulist tegevust aastate jooksul enim kujundanud. 

Lisaks muusikutööle Eesti Riiklikus Sümfooniaorkestris on mul olnud rõõm regulaarselt osaleda ka Pärnu Linnaorkestri ja Eesti Festivaliorkestri tegevuses. Igal orkestril on oma ainulaadne dünaamika. Eesti Festivaliorkestri puhul moodustab sellest olulise osa intensiivsus ja kvaliteet, mis tekib olukorras, kus kohtumised on võrdlemisi lühiajalised ja harvad, kuid seda enam laetud koosmusitseerimise soovist ja kvaliteedist. Just selline oli ka mõne aasta eest toimunud kontserdireis, kust naastes tabas mind justkui seesmine plahvatus ning asusin endalegi ootamatult tegelema maalimisega. Siirdusin tunde ajel poodi, varusin vajaliku ning tajusin, kuidas soovin tuuril kogetud elamuste ja emotsioonide virvarri millekski loovaks kujundada. Need esimesed maalid on mul alles, päris omamoodi ja huvitavad katsetused ... Nüüdseks ootab oma kohta seintel päris suur hulk maale ja paljud on selle juba kas kellegi kodus, töökohas või suvemajas leidnudki. Iga pildi jõudmine tema õigesse ja oodatud paika teeb alati rõõmu.


Vahel olen mõelnud, mis sellise ootamatu maalimise soovi ikkagi tekitas. Kooliajal ma end maalimas ei mäleta. Õppisin üsna tavapärases äärelinna koolis ning sealne õppetöö meid ilmselt eriti palju ei inspireerinud. Veel käisin kodulähedases kunstiringis, kus samuti maalikunstiga ei tegeletud, kuid kompositsiooni põhialuseid ning muud sissejuhatuseks vajalikku harjutasime paberi ja hariliku pliiatsi toel siiski omajagu. 


Pillimängu ja maalimise kõrval on mu elus olulisel kohal ka meisterdamine või niisama ilu loomine, nagu mu õdedel ja emal on vahel kombeks öelda. Meisterdamiseni juhatasid mind sõna otseses mõttes mu oma lapsed. Toonane töö rahvusooperis võimaldas lastel päris palju kodus olla ja olin selle ühise aja üle mõistagi väga rõõmus. Nii asusingi nendega kodus meisterdama ja muud põnevat tegema. See oli tore harjutus – vaatad lapsi, nende oskusi ja otsid võimalusi, kuidas ühte ja teist käepärast laste loominguks ära kasutada. Siiani on mul kaste ja karpe, mis on täis just sellist vahvat laste loomingut. Nüüd leiavad need avastused kasutust koolieelikutele ja algklasside õpilastele mõeldud töötubades, mida kord kuus koos kohvikuga Ratas & Kohv korraldame. See tore vaheldus aitab meisterdamisoskused soojas hoida. 

FOTO Rene Jakobson

Lisaks viis õnnelik juhus mind kokku Maru Karu tegija Agnesega, kes on andnud mulle laste loominguliseks arendamiseks palju ägedaid mõtteid. Siis polegi muud, kui tuleb neid ideid edasi arendada ning nautida valmimisel toimuvat muutumist ja kohanemist. Agnes on üks kõige loomingulisemaid inimesi, keda tean. Ta lihtsalt oskab luua midagi ka pealtnäha mitte millestki.


Maalimine ja meisterdamine ning pillimäng tasakaalustavad teineteist, kasvõi selles mõttes, et lisaks muusikale on vahel hea luua ka midagi päriselt käegakatsutavat. Olin päris pikka aega arvanud, et maalida ja joonistada ma lihtsalt ei oska. Seetõttu olen rõõmus, kuidas ühelt kontserdireisilt saadud tõuge aitas ületada mingisugused hirmud ning nägin oma silmaga, et soov luua võib olla neist tugevam. Kui vaatan koos õega loodud kohviku Ratas & Kohv töötubades osalejaid, võin kindlalt väita, et kõik on andekad. Ja ma mõtlen seda tõsiselt! Töötubadesse on leidnud tee inimesed väga erinevatest valdkondadest, raamatupidajatest lasteaia õpetajateni. Tore on näha, kuidas ühel hetkel jääb seljataha kartus “valesti maalida” ning tajutakse, et see võib olla ühe põneva teekonna alguspunkt.


Nagu loomingu puhul ikka, on oma koht ka ootamatustel. Näiteks teeme muu hulgas seebi valmistamise töötube, mille juhendamise käigus märkan sageli, et kuigi olen sama teekonna läbinud julgelt üle mitmesaja korra, on juhtunud jälle midagi uut, mida varem ei teadnud. Kuna meisterdamise katsetused võivad tõepoolest välja jõuda kuhu iganes, siis selles mõttes erineb taoline tegevus ja selle tulem orkestrandi tööst oluliselt. Ja see põnevus võib olla nakkav!


Nii pole üllatav, et otsin ka pingete või stressi kasvades erinevaid viise, kuidas sel hetkel ümbritseva negatiivsusega toime tulla. Teraapiline toime on sellel kindlasti olemas. Kui ühe asjaga tegelemine muutub aegamööda üksluiseks, on võimalik avastada midagi järgmist. Sel moel olen näiteks jõudnud märgviltimise tehnikate või kunagi varem keraamikani. Mõlemad tegevused nõuavad üksjagu kannatlikkust ning on hea rahustava iseloomuga. Saviga tegelemine on praegu küll pigem tagaplaanile jäänud, kuid ühel eluetapil oli keldrikorrusel asuvas jahedavõitu kodustuudios voolimine asendamatuks tegevuseks. Praegu kulub suurem osa sellest ajast maalimisele, kus köidavad erinevad värvid ja tekstuurid. Samas kaunistavad köögiriiuleid tänagi mitmed ise meisterdatud taldrikud ja kausid. Värskeima avastusena jäi mulle hiljuti silma kunstisuund, mis tegeleb biojäätmete kasutamisega kunstis – eks aeg näitab, kas ja kuhu see rada viib. Igatahes on seegi äärmiselt põnev. 


Kui arvutan kokku oma muusika, maalimise ja meisterdamisega seotud elamused, on kolm korda üks kindlasti suurem kui sama tehe matemaatikas. Loovusel lihtsalt on võime olla midagi oodatust enamat ja mitmekesisemat. Seetõttu mõtlen hea meelega nii, et otsima asudes leiab igaüks üles mõne oma avastamist ootava kire. 



54 views

Comments


bottom of page