Kolm küsimust Jüri Kruusile

Jüri Kruus poja Veiko ja Miliza Korjuse tütre Melissa Wellsiga 20. augustil 2001, mil ta lõpetas töö USA suursaadikuna Eestis.

3. mail saab 80-aastaseks Jüri Kruus, kauaaegne Estonia teatri etendusejuht. Maast madalast on ta treeninud kõrva viiuli- ja kontrabassimänguga, osaledes pianistist ema muusikutest sõpruskonna vestlustes, heliplaatidelt legendaarseid soliste kuulates. Selle terase kõrvaga on ta pühendunult ja kirglikult restaureerinud ja koostanud heliplaate paljudest eesti lauljatest.Ooperifanaatikuna on ta vaadanud üle ilma erinevates teatrites sadu etendusi ning mäletab neid kuupäeva täpsusega, nagu sedagi, kes oli mis rollis ja kuidas tal osa õnnestus. Nagu härra Jüri ise ütleb, võiks ta neist miljoneid tunde rääkida, kuna tema mälus on need kõik elava pildina silme ees.Seekordses vestluses keskendume tema elu eredamatele ooperielamustele ja ma palun vastata kolmele küsimusele.

Olete külastanud paljude maade ooperiteatreid. Millised neist on teile enim muljet avaldanud?

Jüri Kruus: Minu arvates on üks maailma ilusamaid teatreid Odessa ooperiteater. Esimest korda olin seal 1979. aastal ja kohtusin teatri ees juhuslikult Hendrik Krummiga, uhke tema pildiga afiši all. Hendrik laulis sel õhtul “Maskiballis”. Mulle oli palju räägitud selle teatri imeväärsest akustikast ja tõesti, kui istusin saalis ja algas sissejuhatus piano’s – see oli erakordselt lummav kõla. Eesriie avanes, koor alustas, Krumm tuli lavale ja kuidas tema hääl kõlas! Ja kui hästi publik teda vastu võttis! Vaheajal käisin terve teatri läbi. See on ajalooline hoone, mulle räägiti, et see on nagu Viini riigiooperi koopia. Ja need trepid – kõik see kokku mõjub nagu suursugune palee! Ainuke probleem selles teatris on see, et lava kaldpind on natukene järsk. Kui tulin Tallinna, läksin meie reisibüroodesse ja palusin, et nad teeksid mõne lisaekskursiooni Odessa ooperiteatrisse. Nad tegidki ja inimesed olid väga rahul. Odessa teatrit soovitan ma kõigil võimaluse korral külastada. Praegu muidugi hoiame hinge kinni, et ta püsima jääks ...Hendrik oli tegelikult minu väga hea sõber ja ta kutsus mind igale poole kaasa. Koos käisime ka Harkivi ooperis, mis on samuti väga põnev teater.Saksa teatritest on mulle meeldinud Hamburgi, Müncheni ja Berliini teatrid.Eksootilisim ooperiteater, mida külastasin, on Teatro Amazonas, mis asub “džunglis” – Manauses Brasiilias keset maailma suurimat vihmametsa.

Muidugi on Milano La Scala oma tasemelt ju kõigile etaloniks. Esimest korda sain sinna siis, kui Estonia teater sõitis 1980-ndail Itaaliasse balletiga külalisetendusi andma. Otsisin kohe võimalust pääseda ka La Scalasse. Õhtul oli seal “Padaemanda“ proov, mida mul lubati jälgida. Peaosi laulsid Jelena Obraztsova, Mirella Freni ja Vladimir Atlantov. Kuivõrd puhtalt ja heas vene keeles laulis Freni Liisa partiid! Dirigeeris Riccardo Muti. See oli erakordne etendus.La Scala akustika on muidugi suurepärane. Olen korduvalt sõitnud sinna spetsiaalselt ooperietendusi vaatama. Teatri viis rõdu on täis ooperifanaatikuid, paljudel on käes klaviirid, partituurid ja väikesed lambikesed noodi jälgimiseks.

New Yorgi Metropolitan Operas olen käinud 13 korda. Saal on uhke, samuti viie rõduga. Etendused on väga publikusõbralikult kujundatud ja lava pole kunagi dekoratsioonidega üle kuhjatud, nii et solistidele ja koorile jagub piisavalt liikumisruumi. Kui siseneme sellesse ooperimajja, siis on kogu vastuvõtt selle teenistuses, et inimesed tuleksid sinna tagasi. Seal on omaette muuseum ja raamatukogu olemas. Olin tuttav Meti produtsendi Edward Wolfega, tema omakorda tutvustas mind tenor Franco Corelliga. Olin Corellit näinud ühe korra Budapestis Radamese rollis fantastilises “Aida” etenduses, kus tundus, nagu oleks terve Egiptus lavale toodud, ja nüüd hakkas ta mulle Metis giidiks! Corelli tegi mulle teatris põhjaliku ringkäigu, tutvustas avarat lava ja selle võimalusi koos abilavadega. Kahjuks on uus, 1966. aastal avatud Met võimendatud.Esimene etendus, mida Metis vaatasin, oli “Tristan ja Isolde”. Meil Coca-Cola Plazas näidati seda paar nädalat hiljem. Panen inimestele südamele – minge kinno Meti etendusi vaatama! See on harukordne võimalus elada otseülekandes üle ookeani kaasa maailma tipptasemel ooperietendustele!

Ooperiteater on nähtus, mida püütakse vahendeid säästmata väljast, eriti aga seest üles puhvida. Mingil määral on ooperiteatrid sarnased, hoburauakujulise saaliga. Igas saalis on laemaalid ja kroonlühtrid. Kui vaadata asukohta, siis alati on teatri ja seda ümbritsevate majade vahel mingi õhutsoon, nad ei suru üksteisele peale. Euroopa ja Ameerika teatrites pööratakse tähelepanu nendele, kes seal laval kunagi olid – seintel on neist pildid.Teatritest võib väga palju rääkida, aga ma tahan juhtida tähelepanu sellele, millega nad saavutavad kõla. Kui Estoniasse tulin, siis akustiliselt kõik töötas, aga pärast teatrisaali remonti tuli Tiit Kuusik enne “Tasuleekide” etendust lavale, proovis laulda ja ütles, et kõla on nässu keeratud. Sealt hakkasid probleemid peale. On oluline, et materjal ei summutaks, vaid kiirgaks, eriti see materjal, mis katab toole. Estonias oli varem saali keskel vahekäik, mis nüüd on pandud kinni. Ma ei ole kusagil maailma teatrites näinud, et see vahe oleks kinni. Mõnes kohas on kaks, mõnes isegi kolm vahet, nähtavasti ka see mõjutab, et akustika on korras. Mulle küll tundub, et see on üks põhjusi.

Sidney ooperiteatri ees.

Kui meenutate sadu nähtud ooperietendusi, siis millised neist on teid kõige enam vapustanud?

Esimesed elamused jäävad aastasse 1964, kui Moskvas olid La Scala külalisetendused, kavas “Turandot”, “Trubaduur”, “Sevilla habemeajaja”, “Lucia di Lammermoor”, “Boheem” ja Verdi reekviem. Mäletan, kui raske oli saada neile etendustele pileteid. Seisin ööde kaupa järjekorras ja mul õnnestus saada pilet kõigile. Osa etendusi oli Suures teatris – need kõlasid väga ausalt –, aga osa Kongresside palees, kus häiris see, et need olid võimendatud.Esimene etendus “Turandot” oli 5. septembril, peaosades Birgit Nilsson, Bruno Prevedi ja Mirella Freni, “Trubaduuris” laulsid Piero Cappuccilli, Gabriella Tucci, Carlo Bergonzi. “Boheemis” Mirella Freni, Gianni Raimondi, Rolando Panerai ja Edda Vincenzi. Need olid erakordsed õhtud. Seda tunnet, mis lavalt publikusse kiirgab, peab ise kogema.Verdi reekviemis olid solistid Leontyne Price, Carlo Bergonzi, Fiorenza Cossotto ja Nikolai Gjaurov. Dirigeeris Herbert von Karajan.La Scala gastrolliga samal ajal jätkusid ka Suure teatri etendused. “Jevgeni Oneginis” oli peaosas Georg Ots, Lenskit laulis Sergei Lemešev ja Tamara Milaškina oli Tatjana. Seegi oli erakordne – ma polnud kunagi kuulnud Otsa nii hästi kõlamas! Nii kui ta lõpetas Onegini ariooso, hakkas publik vaimustusest röökima ja aplodeerima.La Scala teisel külaskäigul 1974. aastal oli erakordselt võluv etendus Rossini “Tuhkatriinu” Jean-Pierre Sponelle’i lavastuses. See oli sellise tasemega, mis ületas kõik seni nähtu, sest oli mänguliselt niivõrd välja töötatud, mõjuva orgaanikaga ja vokaalselt absoluutselt paigas. Laulsid Lucia Valentini Terrani, Luigi Alva ja Paulo Montarsolo, dirigeeris Claudio Abbado. Käisin seda mitu korda vaatamas ja sõitsin hiljem ekstra Milanosse, et lavastust veelkord näha.Rossini ooperis “Itaallane Alžiiris” sattusin La Scalas kuulma väga huvitavat lauljat – Marilyn Horne’i. See on tänaseni mulle üks suurtest tippudest. Rossini laulmiseks peab olema tehniliselt väga tugev alus. See oli niivõrd kütkestavalt lavastatud, et publik aplodeeris iga numbri järel.1974. aastal nägin ka Franco Zeffirelli lavastatud “Boheemi”. Karajan dirigeeris. See oli etenduste etendus. Mul oli võimalus jälgida Karajani ka proovis. Seal oli ta hoopis teistsugune, rahutu hing, ühegi fraasiga ei olnud ta rahul.

Lõuna-Ameerikas Buenos Aireses maailma ühes kõige kuulsamas ooperiteatris Teatro Colón’is nägin “Traviatat” Renée Fleminguga peaosas. Mulle on väga tähtis, et ansambel oleks muusikaliselt korras ja sisuliselt välja töötatud, siis ta hakkab mängima. Flermingul kõik toimis esimesest hetkest peale. Mõtlesin selle peale, et omal ajal laulsid seal Maria Callas, Renata Tebaldi ja teised staarid – ega nad seal asjata pidevalt esinenud.

Olete olnud mitme kuulsuste ühingu liige. Mida see on teile andnud?

Kõigepealt pakkus Moskva plaadifirma muusikaosakonna juhataja Pavel Grünberg võimaluse osaleda Neždanova ühingus. Irina Arhipova saatis kutse Moskva muusikute ühingusse. Edasi tuli neid riburada pidi juurde – kokku üle 20 –, aga ma ei saanud kõigisse jääda, sest igas ühingus tuli tasuda aastamaksu – näiteks üksnes Mario Lanza ühingus 80 eurot. Nüüdseks on jäänud üheksa: Maria Callase, Verdi, Toscanini, Caruso, Gigli, Tebaldi ja Lanza ühing ning Euroopa muusikute ja Moskva Neždanova ühing. Mulle tuleb väga palju huvitavaid kirju, heliplaate, materjale, kontakte. Jagame muljeid, kuulame salvestisi, käime külas. Nad on aidanud mul sõite korraldada ja mõnikord ka finantseerida. Tänu ühingutele olen saanud läbi sõita pool ilma, palju näha ja kogeda.