Kokkamine kui võimalus inimesi puudutada
Olin meeldivalt üllatunud, kui sain pakkumise KIRE rubriiki kaastöö kirjutada. Esmalt arvasin, et toimetaja on nimega eksinud ja soovib kirjatükki minu muusikust vennalt Ardolt. Aga lähemal suhtlemisel selgus, et pakkumise adressaat oli ikkagi õige. Mulle mitte-teada-olevaid teid pidi oli toimetuseni jõudnud kumu sellest, et olen aastaid suviti maakodus avalikke gurmeeõhtusööke korraldanud, ning siin ma nüüd oma kirgedega olengi!
Eks olin kimbatuses ka seetõttu, et ma pole osanud ennast ise (päris)muusikuks pidada, kuigi olen laulmisega tegelenud lapseeast saati. Esmalt laulsin Jaan Tombi nimelise kultuuripalee poistekooris Peeter Perensi (senior) käe all, siis Tallinna 44. keskkooli kammerkooris Celia Roose juhendamisel. Tartusse ülikooli tulles viis vanamuusika huvi mind kokku David Kettlewelliga ja sealt edasi tuli juba ansambel Triskele, mille liikmetega oleme koos musitseerinud pea 30 aastat. Praegu laulan ka Kodavere Duos ning harjutan usinalt karmoškat.
Nii on olnud hoopis muusika mu kirg ja pelgupaik pea kogu senise elu, kuigi saatus suunas mind folkloristiks õppima ja akadeemilisel väljal end teostama. Kõik aga muutub, praeguseks olen teaduse tegemisest eemaldunud ja maale kolinud. Peame koos abikaasa Veinikaga Peipsiääre vallas Turgi käsitöö- ja tervisetalu ning rakendan oma folkloristi teadmisi Kodavere Pärimuskeskuse arendamisel. Ja maitsva – tavapärasest küll veidi erineva – toidu valmistamisest on saanud muusika kõrval minu teine kirg ja turvatsoon.
Pean tunnistama, et minu suhe toiduvalmistamisega oli kuni ajani 7 aastat tagasi üsna kiretu. Kui oli vaja, siis tegin lastele lihtsaid roogasid. Mul oli üsna kitsas “repertuaar”, mis läks lastele hästi peale. Need olid peamiselt koduses pereringis õpitud toidud, nagu munapuder, ahjukartul, kala- ja kanapasta jms.
2018. aasta sügisel tuli aga muutus, kui hakkasin meie maakodus puhtpraktilistel kaalutustel n-ö raha eest süüa tegema. Nimelt hakkas just siis Veinika meil talus korraldama sügis-talviseid kolmepäevaseid kangakudumise koolitusi, mille osalejaid oli vaja toita. Koolitusi oli Veinika suviti siinsamas korraldanud varemgi, aga siis oli käinud kokaks üks naaberküla naine. Nüüd võtsin toidutegemise üle, sest külmal aastaajal saime koolitusele korraga vastu võtta vaid kuni neli huvilist ja koka palkamine väljastpoolt pereringi polnud majanduslikult enam mõistlik.
Nii ma siis alustasingi “kokakarjääriga”. Esmalt piirdusin oma tavapärase, laste peal järgi proovitud menüüga. Sain koolitusel osalejatelt tunnustust, mis tõstis eneseusku ning suunas huvitavamaid retsepte otsima ja uusi maitseid proovima. Peagi avastasingi, et mulle täitsa meeldib süüa teha, seda kõike kenasti lauale sättida (toit peab alati olema värvide poolest tasakaalus!) ja tehtut ka sööjatele tutvustada. Eks need koolituste toitlustamised meie talus ongi reeglina sellised koduses atmosfääris kohtumised, ühise laua ümber istumised, kus pole “kliente”, vaid on külalised, kellest paljudest saavad sõbrad ja head tuttavad. Ja koolitustel käijad on meil olnud seni enamuses naised, kellele on väga meeldinud, kui neile süüa teeb ja serveerib just meesterahvas. Nii on õhus lisaks maitseelamustele alati ka midagi muud. ☺
Järgmisel suvel me enam naaberküla kokka appi ei kutsunud ja nii olen sest saadik igal aastal 40–70 päeva köögis veetnud. Koolituste toitlustamisele on lisandunud grupitoitlustused, avalikud gurmeeõhtusöögid, catering’i pakkumine talust väljaspool ja ettetellimisel toortortide valmistamine. Üks asi on viinud sujuvalt teiseni ning ka inimeste hulk, kellele süüa pakun, on aja jooksul samm-sammult kasvanud (piiri seavad siin Turgi talu teavitatud koduköögi võimalused). On olnud palju vettehüppeid tundmatus kohas, esmalt ilmvõimatutena tunduvate ülesannete vastuvõtmist ja enese proovilepanekut. See on omakorda kaasa toonud palju avardumist, meeletult rõõmu ja heameelt kordasaadetu üle ning rohkesti teadmisi minu enda võimete kohta, näiteks kriitilistes olukordades hakkamasaamisel.
Paradoksaalsena on toidutegemisel mulle inspiratsiooni pakkunud erilaadsed piirangud. Koroonapandeemia eel muutsime koos Veinikaga oma toitumispõhimõtteid, kui läbisime WILDFITi-nimelise toitumisprogrammi. Sellega õppisime toidusedelit muutes keha ketoosi viima ning sedakaudu ühtlasi rohkem teadvustama, miks ja mida me valime süüa. Loobusime programmi ajel oma menüüs kasutamast kolme valget ehk piima ja piimatooteid, nisujahu ja muid gluteeni sisaldavaid teraviljasaaduseid ning valget suhkrut koos muude rafineeritud suhkrutoodetega.
See muutus suunas meid talus pakutavate toitude valikut üle vaatama ja menüüd ümber mõtestama. Oleme sellest ajast peale lähtunud põhimõttest, et pakume oma külalistele vaid selliseid toite, mida ka ise sööme. Nii on meie menüü reeglina laktoosi-, gluteeni- ja valge suhkru vaba. Kuigi sellised piirangud peaksid justkui olema ahistavad, on see suunanud alternatiive otsima ja kasutusele võtma lisaks kodumaisele kraamile eksootilisemaid toiduaineid, nagu näiteks kookoskreem, datlid, mitmesugused pähklid, agaavisiirup ja tšiiaseemned jpm. See on olnud hea võimalus eristumiseks, sest vähemalt meie piirkonna toidukohtades on “kõigevabade” alternatiivide pakkumine pigem erandlik.
Tõeliselt maitsva toidu tegemiseks on vaja head meeleolu ja seisundit ning just seda aitab köögis luua hea muusika. Nii on toitu valmistades minu saatjaks pea alati kõlar muusikaga, mis toetab, toob keskmesse ning pakub inspiratsiooni. Olen oma loomult südameinimene ja seetõttu sobib minu köögitoimetusi saatma just seda piirkonda aktiveeriv muusika. Viimasel ajal on selleks olnud näiteks Jacob Collieri ballaadid, mõni aeg tagasi Sufjan Stevensi albumid, samuti Salvador Sobral ja paljud teised tundliku muusika loojad
Mulle ongi toidu tegemine ja pakkumine omamoodi suhtlusviis. Toidu kaudu saan ma lauda istuvatele inimestele emotsionaalselt väga lähedale. Võib isegi öelda, et oma valmistatud toiduga puudutan ma neid kõiki väga sügavalt ... isegi seestpoolt. ☺ Nii jagan ma oma õnnetunnet, rõõmu ja kohalolu – kõike seda, mida ma toitu valmistades ise kogen.
