Kohtumispaik “Jazzkaar 2022”


Avakontsert „Ood metsale“ Peedu Kass & Joel Remmel ansambel. FOTO ANNELI IVASTE

Nii nagu jazz muusikastiilina on kultuuride kohtumispaik, on “Jazzkaar” inimeste kohtumispaik, kus nähakse vanu ja leitakse uusi tuttavaid, luuakse suhteid ja kooslusi. Seda eesmärki teenivad ka traditsiooniks saanud tasuta kontsertide päev ning noormuusikutega linnaruumiprojekt Tallinnas-Tartus-Viljandis-Pärnus. See on ühest küljest meeldiv propaganda käimasolevale festivalile, kuid vähemalt sama oluline jazzinimelise fenomeni/elustiili tutvustamiseks potentsiaalsele tulevikuagendile ning tulevastele Randaludele-Marjamaadele-Tetsmannidele.

Festivali matroon ja väsimatu käilakuju Anne Erm teeb alati suure panuse noortele, neile, kes julgevad käia peavoolu raadiopopist erinevaid radu. Sageli pole siin tegemist isegi jazziga, küll aga autentse eneseväljendusega. Pardal on laiemas tähenduses folk: värske, enamasti akustiliste pillidega autorilaul – Raili Lilleorg või jazzilikum Rubundi (Liisa Tetsmann). Siis juba jazzile lähenev kõrgema komponeerituse koefitsiendiga, ka proge sugemetega Valter Soosalu, Neon Fir, Alfa Collective. Kahel viimasel on näha popmuusika tagasimõjusid jazzi suunas, see on alternatiivne pop, kus progega sarnaselt on (jazzilikus mõttes) traditsiooniliste soolodega (nt Alfa Collective’is Taaniel Pogga klahvpillidel) sama olulised komponeeritud partiid, keerulised harmooniad, laulusõnad. Vanemat poppi reanimeerisid Marten Kuningas (kontserdil “David Bowie 75”), funki lähendasid noortele ja laiemale publikule superstaarisaate kasvandikud koos Siim Aimla Funk Bandiga.

Tugevaid traditsioonilise jazzi mängijaid leidub ka: altsaksofonist Aleksander Paal (“Ood metsale”), pianistid Holger Marjamaa ja Kristjan Randalu, bassist Heikko Remmel. Fanattidele jääb kohalik skeene aga kitsaks – kõrgustesse püüdja peab välismaale õppima ja kogemusi koguma minema, nagu on ka tehtud: vokalistidest näiteks Bianca Rantala, või seekord mitte osalenud Susanna Aleksandra (kes puudutas välismaal õppimise teemat mõjuvalt Vikerraadio 2. mai “Õhtujazzis”).

Mis on Eestis pea puudu ja ajalooliselt vajaka jäänud, on vabajazz. “Jazzkaarel” tutvustasid selle imelisi maailmu läbivamalt Maria Faust Jazz Catastrophe ja hiilgav Maciej Obara Quartet (vabaimproga, mis tuleb mõnevõrra teistelt lähtealustelt, kõiki vabajazzi stiihia elemente mitte hõlmates). Noored kalduvad eelistama funk- või poprütmikat. Samast lähteallikast on pärit vasakpoolne ja revolutsiooniline free-jazz, modernistliku jazzitraditsiooni noorem vend ja apoteoos. Kõigi oma külluslike arengute ja tänapäevaste väljendusvahenditega on see hiilgav isiksuse individualiseerimiskool. Vabadusmuusikas pääseb isiklik hääl valla, “ise” avastataks, leitakse ja luuakse.

Maria Faust on moodsast jazzist ja avangardist vahel distantseerunud klaarimasse helipilti, dessanteerides lausa weird-pop’i, aga ka sakraalsesse minimalismi, seda ajavaimu tundlikult vabajazziga haakides. Tema muusikas on nii leinalist tragöödiat kui katarsist. Läbi pillipuhumise kostvad huilged sünnitasid soovi Maria vokaalset külge edaspidigi kogeda. MFJC puhul on oluline dramaturgiline mootor, vaba pulsitunnetuse nii kokku lepitud kui spontaanne vaheldumine tekkivate ja hajuvate meetrumis lõikudega. Säärane osavus (nii komponeeritud kui isetekkelised vormid kontserdil) tuleb vabameetrumiga muusika praktikast meistrite seltsis. Faust ja Obara olid heaks näiteks vabajazzi viljakast mõjust – selle hingavus, agoogika (nagu klassikalisel muusikal) versus rütmimuusika kui ka ajalootolmune, lapsikult naiivne, konformistlik tantsuaja jäänuk (nagu näiteks paljuvõrra tüüdanud Kenny Garrett). Determineeriva, kitsasse vakku suruva matemaatilise pulsiga on keerulisem ennast väljendada ja originaalne olla.

Festivali avakontsert oli programmiline, efektselt orkestraalne “Ood metsale” Peedu Kassi ja Joel Remmeli koostöös. Tausta videokaadrid kriipsutasid veelgi alla muusika filmilikkust ja revolutsioonihõngulist seikluslikkust – droonikaadrid olid võetud kord puie vahel lendava kanakulli, kord rohus ruttava pisiimetaja rakursist. Isegi mõnede akustiliste pillide nigel võimendus ei rikkunud ladusat üldmuljet. Oli muusikaliselt huvitavaid leide, nagu trompeti-saksi jt südikad linnuimitatsioonid – on ju linnud (paralleelina ukrainlastele) meie metsasõja eesrindlased. Lõpu eel moodustati instrumentalistidest “lindude koor”. Selle aasta jazziheliloojaks kroonitud Peedu Kassi mõnusakõlaline bass intoneerib isegi Charlie Hadenist paremini; ta debüteeris ka akustilisel kitarril. Bert Prikenfeld lisas elektroonikaga just parajalt “pudrust” sideainet, mis lõi ajuti ruumilisemat-orkestraalsemat kõla, andis rütmituge. Sisuldasa vääriks temaatika ju veel sümfoonilisemaidki plaane, kuna praegune jäi pisut üheplaaniliseks, aga eks raske aeg nõuab kunstilt teatavat plakatlikkust laiema kõlapinna saavutamiseks. Lõpp vajus pateetiliseks: võitlevad-võidukad unisoonid-oktavid ja siis klaveri mažoorakord – hihii! Arvestatavad maamärgid on aga igatahes maha märgitud.

Kristjan Randalu ja Siiri Sisask koos kaaslastega esitlesid peamiselt “Lingua mea” (2010) albumi rahvalaululikke laule, sekka ka tuntumaid palu (“... sa võta ilust viimne ilu ja tõest võta viimne tõde ...”, sobilikult metsik seade kirelaulust “Ma ei maga”). Lõpulaulus “Igaühel oma pill” tõi Sisask esile uudseid saamilikke (Wimme) ja ka tõva kurgulaululisi hääli, roometjakaplikku grotesksust – seni temalt kuulmata karaktereid.

Mingo Rajandi ja Eva Kolditsa etendus “Elajannad”. FOTO SIIRI PADAR

Mingo Rajandi ja Eva Kolditsa etendus “Elajannad”, kus toeks Jan Kausi ja Eero Epneri tekstivalimik, lahkas naiste tundmusi elu igavese ringkäigu valikudilemmas. Kerkisid ka päevakajalised konnotatsioonid: “... viinamäest saab tuhamägi, õlimäest saab prügimägi ...”, “Peaasi, et sihvkasid saaks!”, madalas registris pillide sõjamasinalikus monotoonsuses, mis lagunes trummari kokku vajudes. Ajuti konkureeris sõna intensiivse muusikaga (need on kaks eri maailma – ajul hakkab poolkerasid nappima), kostes siiski enamasti piisavalt läbi, ka tekstikordused aitasid seda tasandada. Rajandi dramaatiliste kompositsioonidega lavastust oli eriti tundeliselt kitarri ja elektroonikaga efemeerimas Erki Pärnoja. Tšellosoolo vääriks kohta tšellokrestomaatias, Rajandi noodiraamat Jaak Sooääre noodiraamatu tuules ilmumist. Holger Marjamaa tegi Lee Pearsoni ja Heikko Remmeliga tulise trad-jazzi partii. Oskus muusikat üle fraasi piiride vedada on kodutanuma rütmigruppidel muidu kahjuks üsna olematu. Kuhu edasi? Ikka üksteise kuulamise, üksteisele palli söötmise ja söödu üleskorjamise suunas. Trummar kruvis häirivalt tempo alatasa nii üles, et Remmel pidi oma soolo tihtipeale lõpetama mingite purtsatustega. Üllatuspalad Sofia Rubinaga olid nii hea gospelliku jämmiga, et kiire lõpu asemel lasti kontsert üle aja minna.

Valter’s Harpejji Band pakkus repertuaarieklektikat imepillilt harpejjilt ja suhtlemist Valter Soosalult, kelle senine looming on teada rahvuslikust progerocki ansamblist Põhja Konn. Esimese pooltunni esines ta üksi, edasi tuli tal kanda ansamblis bassistiroll. Verinoorel ansamblil oli nii mõneski palas kokkumänguprobleeme. Jazzitraditsioone järgiv plaan tõmmata peale teemaesitlust soolode alguseks dünaamika alla kukub kokku, kui jäädakse jazzilikult intensiivses pulsis loiumaks – kui langeb dünaamika, ei tohi ära kukkuda sisemine pulss. Oli üleskütvaid trikke: palade topeltalgused ja lõpud, suhtlemisosava Soosalu ennastkiitvad ja publikut hanitavad repliigid.

Kontserdil mugavamalt nõjatumise võimalusi on ka varem olnud, aga seekordne spetsiaalse mediteerimise “Kontsertlesila” (Kadri Voorand, Erki Pärnoja) on nii aja nõue kui ka väekas ja uuenduslik musitseerimise, kõnelemise kui ka muusika kogemise viis. Jätku!

Maarja Nuut miksis unelevas setis (“Kontsertlesila” pretendent!) laulu, elektroonikat ja loodushäälendeid šveitsi trummariga. Kalle Pilli esitles fusionlikku debüütalbumit “Lantau”. Cätlin Mägi luupis laulu, parmupille, norra vilet. Eesti keeled Vaiko Eplikuga juubeldasid ka noodiraamatu üllitanud Jaak Sooäärt ning mälestasid Jaak Johansoni. Vaiko Eplik laulis hästi, nagu Sibula Rikski. Kandled ja kitarrid kõlasid kokku maagiliselt.

Kokkuvõtteks: Anne Erm on eesti jazzi suur mänedžer. Maria Faust tänas Ermi, kelleta ta poleks siin. Väga paljud muusikud ja ansamblid on nimetanud teda ettepaneku tegijana. Kõigist on saanud minimaalselt mõne toreda kontserdi projekt, aga paljude puhul ansambli sünd, terve muusikute, inimeste elukaar.


25 views