Klaverikonkursside võluv ja vastuoluline maailm
- Ia Remmel
- Sep 30
- 6 min read
“Kui üks asi tänapäeva ebakindlatel aegadel kindel on, siis see, et klaverimaailm õitseb rohkem kui kunagi varem.” Nii alustas Ameerika muusikaajakirjanik Jed Distler Briti nimekas muusikaajakirjas Gramophone selle aasta juuni algul oma live-blogi Ameerika mõjukaimast Van Cliburni konkursist.
Sellega võib nõustuda. Tema väidet kinnitavad tuhanded ülihead pianistid maailmas, suur arv kõrgetasemelisi konkursse, kõigil kolm vooru, viimane neist klaverikontsert orkestriga. Raskematel ka mitu orkestrivooru: Mozarti kontserdi voor ja finaal kahe suure klaverikontserdiga. Tšaikovski konkursil tuli neid suuri kontserte mängida kaks üksteise järel – juba iseenesest üliinimlik pingutus. Van Cliburni konkursil on siiski võimalus esitada neid erinevatel päevadel. Brüsseli kuninganna Elisabethi konkursi eripära on spetsiaalselt konkursile kirjutatud kaasaegne muusikateos, mille finalistid õpivad selgeks ühe nädala jooksul eraldatuses, esitada lubatakse seda siiski noodist. Géza Anda nimeline konkurss Šveitsis hiilgab aga eriti raskete nõuetega, kus II voorus valib žürii kandidaadi ette valmistatud kolmest kavast ühe. Konkurssidel on suured rahalised preemiad, eripreemiad kontserdipakkumiste ja orkestritega esinemisteks, plaadistusteks, parematel ka pääs mõjukasse mänedžmenti ja lepingu sõlmimine mõne suure plaadifirmaga. Kõige selle läbi tegemiseks on noortel pianistidel vaja ülimat andekust, hullumeelset töövõimet ja erakordseid närve. Asjaolu, et igal aastal ilmub sadu selliste võimetega noori, näitab klaverikunsti elujõulisust.
Tänavu on jälle tulemas nüüd juba 19. korda rahvusvaheline Chopini nimeline konkurss Varssavis – üks läbi aegade kuulsamaid võistlusi pianistidele. Selle konkursi ihaldatust näitab alati avalduste arv osavõtuks: seekord oli neid 643, eelvooru läbikuulamiseks valiti 171 (pärast mõnede kandidaatide loobumist jäi järele 162, kuna mitmed pianistid olid paralleelselt taotlused esitanud ka Van Cliburni konkursile ja Brüsseli kuninganna Elisabethi konkursile). Eelmise aasta sügisel, 1. oktoobril müüki tulnud konkursi voorude piletid Poola esindussaalis Varssavi Rahvusfilharmoonias müüdi internetis läbi vähem kui tunniga. Koha peal Varssavi kontserdisaali kassas lookles juba tunde enne piletimüügi algust pikk piletisoovijate järjekord.
Aastakümnete pikkuse klaverikunstist huvituja ja vaimustujana olen konkursse palju kuulanud, mõnda neist ka koha peal jälgimas käinud, nagu näiteks 18. Chopini konkurssi 2021. aastal, varasematel aegadel ka Tšaikovski konkurssi. Ning netist kuulamine on praegu ju lihtsam kui kunagi varem: juba oma 15 aastat on enamusel neist reaalajas ülekanne YouTube’is või mõnel muul platvormil. Sageli teeb ülekandeid super hea kvaliteediga Medici.TV.
Kirjutangi seda lugu parasjagu kolme suure klaverikonkursi vahel: Van Cliburni konkurss, kuninganna Elisabethi nimeline konkurss Brüsselis (seal sai mõned aastad tagasi III preemia ka meie Marcel Johannes Kits, konkurss võõrustab nelja eriala: klaver, viiul, tšello ja laul) ning läbi sai ka tänavuse Chopini konkursi valikvoor. Sealt sõeluti eelvooru 162 kandidaadist välja 66 õnnelikku, kellega liituvad mõned muul teel valitud teiste konkursside laureaadid, kokku 85, kes saavad oktoobrikuus I voorus end proovile panna.
Mis mind siis nendel konkurssidel nii haarab? Üks väike osake on vist võistluslikkusel – nagu jälgitakse spordivõistlusi. Aga tegelikult ei olegi ma nii väga huvitatud, kes lõpuks auhinnalistele kohtadele tuleb. Seda enam, et sagedasti saavad need kohad mitte just tingimata kõige huvitavamad ja loomingulisemad, vaid treenitud, vastupidavad, aga –igavamad. (Sellise signaali andis seekord kahjuks jälle Van Cliburni konkursi võitjaks valitud Hongkongi-Ameerika pianist Aristo Sham. Täpsus, treenitus, kompuutri aju, kuid vähem tähelepanu emotsioonidele, ideedele, riski ja plahvatuse võlule.) Ma naudin konkursse kuulates seda ülima andekuse tulva, kohtumisi väga erinevate isiksustega, jälgin nende mõtteid ja vaimustun nende tõlgendustest tuntud teostele. Erutav on tajuda vahetevahel tavapärasest, traditsioonilisest erinevat mõtlemist. Seda tuleb harva ette, aga need on erilised hetked. Esikohta sellised mängijad tavaliselt ei saa, aga vahel siiski II, III või vähemalt finalistikoha.
Väga huvitav on nende konkursside puhul ka jälgida maailma pianismi tendentse ja muutusi. Üks neist on muidugi ammu alanud Aasia klassikalise muusika buum. Vahepeal tundus juba, et see neelab alla ka klassikalise Euroopa, kuid seda õnneks ei juhtunud ning ka Aasia buumis toimub erinevaid värelusi. Mõnda aega oli esirinnas Jaapan. Siis võtsid suuremad positsioonid sisse Hiina pianistid. Nüüd on viimased 5–7 aastat väga tõusnud Lõuna-Korea muusikud: pianistid, viiuldajad, tšellistid, lauljad. Veel 5–10 aastat tagasi tundus ka Aasia päritolu parimate mängijate ja võitjate, nagu näiteks Seong-Jin Cho (2015. aasta Chopini konkursi võitja) või 2022. aasta Van Cliburni konkursi võitja Yunchan Limi puhul, et siin on eelkõige tegu väga kontrollitud tehniliselt täpse, kõrvale kaldumatult esitustraditsioonidele toetuva mänguga, kus pole aga tunda selgelt joonistuvat isikupära või märgata mainstream’ist erinevalt midagi uut ja värsket. Eksimatusele rajatud täiuslikkus võib aga ka igavaks minna.
Nüüd neid uusi konkursse kuulates märkan Aasia päritolu pianistidel mingit täiesti oma isikupära, mis pole täiuslikult kätte õpitud parimate traditsioonide järgimine. Tõsi, huvitavamad neist mängijatest on peaaegu alati õppinud juba mõnda aega Euroopas, Ameerikas või Kanadas.
Aasia pianistidele on Chopini konkurss vaieldamatult kõige ihaldatuim. 643 kandidaadist väljavalitud 162 hulgas oli 63 Hiina, 24 Jaapani ja 19 Lõuna-Korea pianisti. See suur Aasia pianistide huvi just Chopini konkursi vastu on omajagu hämmastavgi, sest Chopin on igas mõttes väga euroopalik, kõige peenekoelisem, tunnetuse mõttes äärmiselt problemaatiline helilooja mängida. Võibolla tuleb see huvi sellest, et Chopini looming on justkui klaverikunsti sümbol? See imelise iluga tõmbav muusika on aga täis lõputuid karisid. Chopini etüüdid on salakavalalt rasked (neid hulgi esitades võib käe üle mängida, see juhtuski eelmise Van Cliburni konkursi võitja Yunchan Limiga, kui ta kontserdikavades esitas neid terved oopused), veel hullem on Chopini kuulus rubato ehk läbitunnetatud ajaline vabadus meloodiakujunduses ja muusikalises liikumises. Kuidas seda kõike tabada, et esitus oleks stiilne, õige, mitte maitselage? Vale emotsioon võib siin kandidaadi sama kindlalt elimineerida kui tehniline komistus või mäluauk.
Voorude kavad koosnevadki üksnes Chopini muusikast, ei midagi muud. See tähendab ühtlasi, et ka mängitavad lood suurel hulgal korduvad. Tundub peaaegu mõistetamatu, kuidas žürii suudab välja valida kõigepealt 171 ja siis 85 osavõtjat I vooru. Mõned mängijad aga tõusevad sellegipoolest üldisest (väga kõrgest) nivoost esile – nii mäletan siiani eelmise Chopini konkursi eelvoore kuulates Alexander Gadjievi – ta oli lihtsalt nii teistsugune, verinoort Eva Gevorgyani, kunagisest tormilisest imelapsest omapäraseks mängijaks kasvanud Aimi Kobayashit, läti talenti Georgijs Osokinsit, poola pianisti Andrzej Wiercińskit – minu jaoks kehastus just temas Chopini poolalik, pisut kõrk olek, salapärast poolatari Aleksandra Świgutit.
2021. aasta Chopini konkursist, mida käisin ka koha peal kuulamas, ei saaks ma lõppkokkuvõttes öelda, et parimatest parim oligi just I preemia võitja Kanada pianist Bruce Liu, kellel on tõepoolest imeliselt sädelev sõrmetehnika, oma helge sarm, kuid jäi ehk vajaka sügavusest ja dramatismist. Minu jaoks olid huvitavamad II preemia saajad filosoofiliselt sügav, väga põneva mõttemaailmaga Itaalia-Sloveenia pianist Alexander Gadjiev ning võimsalt tehniline, väsimatu energiaga jaapanlane Kyohei Sorita. Huvitavamad esikohast olid ka eespool juba mainitud, välimuselt jaapani lillemaali meenutav, kuid suure sisemise jõuga Aimi Kobayashi, Vene-Armeenia verinoor pikajuukseline kaunitar Eva Gevorgyan – kirglik, tugeva tehnika ja võimsa potentsiaaliga noor talent või viiendaks jäänud tuline itaallanna Leonora Armellini.
Kuna teekond auhinnaliste kohtadeni on nii raske, jääb lõpuks mulje, et esikoha saaja on seal pigem õnneliku juhuse või soosijate tõttu žüriis. Ja on tuua palju näiteid, mida kõike on kandidaat valmis taluma auhinnalise koha nimel. Kasvõi eelmise Van Cliburni konkursi II koht Leedu-Vene pianist Anna Geniushene tegemas kogu seda ränka teekonda läbi raseduse viimastel kuudel või tänavusel Van Cliburnil konkursi käigus üle mängitud käega siiski lõpuni jätkates Kanada pianist Carter Johnson (tema käeprobleemist oli erakordselt kahju, kuna ta oli selle konkursi üks huvitavamaid mängijaid). Kuna kõik on nii suurepärasel tasemel, oleks pea igaüks auhinnalist kohta väärt. On rida vajalikke liigutusi mis võivad tuua tulemuse: õppimine mõnede konkreetsete õpetajate juures, kelle klassist tulevad üksteise järel laureaadid, omada õpetajat žüriis (kahjuks ikka veel sage praktika), osaleda kuulsas Como klaverikoolis Itaalias või Brüsseli kuninganna Elisabethi konkursi puhul õppida kuninganna Elisabethi muusikakapellis. Chopini konkursi puhul on vältimatult vajalik tulla õppima kindlate poola professorite juurde (kes on ka alati žüriis) või maestro Dang Thai Soni juurde Kanadasse-Ameerikasse, kes on ise kunagine Chopini konkursi laureaat, tema õpilane on ka viimase Chopini konkursi võitja Bruce Liu.
Tehes veelkord põike Tšaikovski konkursi juurde, mis on nüüd kahjuks oma maine täiesti maha mänginud, on sellest kunagisest maailma kuulsaimast võistlusest selles mõttes kahju, et see oli üks väga väheseid konkursse, kus võis esile tõusta ka lihtsalt erakordne anne, üllataja. Teda ei pidanudki toetama tingimata nimekad õpetajad või keegi žüriis. Nii on sealt aegade jooksul esile tõusnud erandlikud ja originaalsusega silma paistvad autsaiderid, viimane neist 2015. aastal prantslane Lucas Debargue. Teised konkursid selliseid “ime sünde” pole toetanud.
Kõige suuremad preemiad Chopini konkursil ja teistel eelpool nimetatutel langevad paraku siiski osaks I preemia võitjale – kes saab alati ka maailma esifirma Deutsche Grammophoni plaadilepingu. Sellepärast ületab näiteks 2021. aasta Chopini konkursil võistlejatest Bruce Liu karjäär praegu teised premeeritud, kuigi ka teistel on kontserdikalendrid tulvil esinemisi nimekates kontserdisaalides, tuntud orkestrite ja dirigentidega. Ja kunagi ei tea, mis saab esikoha võitjatest aastakümnete pärast. Legendaarseks ja eriliseks võivad kujuneda hoopis teiste preemiate saajad. Olgu selle tõenduseks Ivo Pogorelich oma looga, kui teda ei lastud 1980. aasta Chopini konkursil finaali ja Martha Argerich protesti märgiks žüriist lahkus või sir András Schiffi IV koht 1974. aasta Tšaikovski konkursil.
