Klaus Mäkelä – meteoorina muusikataevasse


FOTO MATHIAS BENGUIGUI / KLAUSMAKELA.COM

Klaus Mäkelä dirigeerimisstiil on elegantne, väljapeetud ja täpne, mitte liiga emotsionaalne, aga kaugeltki mitte kuiv. Nii polegi esmapilgul kusagilt kinni hakata, sest isegi kui välimuselt natuke koolipoislik, on kõik, mis ta teeb, veenvalt comme il faut. Jah, orkestrit ta tõepoolest ei sega! Ent kui Soome tõusva tähe kohta rohkem teada tahta – kes on ta dirigendi, kes inimesena –, leidub internetis tema kohta materjali üllatavalt vähe: mõned üksikud intervjuud ja teated plaatide ilmumisest. Kaasaegse artistina on tal loomulikult oma kodulehele lisaks ka Facebooki ja Instagrami konto, aga mis kaugelt olulisem – profiil maailma ühe nimekaima ja mõjukaima muusikute agentuuri HarrisonParrott kodulehel. Ja see on kvaliteedimärk omaette, sest HarrisonParrott ei võta esindada mitte kõiki soovijaid, vaid üksnes väga häid ja veel paremaid muusikuid, olgu siis instrumentaliste, lauljaid või dirigente. Et üks 26-aastane dirigent selle agentuuri ridades figureerib, on niisiis üpris haruldane lugu. Öeldakse ju orkestridirigentide kohta, et nende küpsemine võtab aastaid ning et parim loominguline aeg algab umbes 50. eluaastast. Kui Mäkelät sellel skaalal mõõta, võiks teda – kui see ainult nii klišeelikult ei kõlaks – vaat et imelapseks pidada, sest tema tähetund on saabunud vara. 26-aastaselt on Mäkelä jõudnud sinna, millest lõviosa dirigente, iseäranis tema eakaaslasi, ainult unistada võib: ta on ühtaegu nii Oslo filharmooniaorkestri peadirigent kui Pariisi orkestri (Orchestre de Paris) muusikadirektor. Ühtlasi sõlmis üheks maailma parimaks sümfooniaorkestriks peetud Amsterdami Concertgebouw orkester selle aasta juunis Mäkeläga kümneaastase lepingu, mille paunas on esialgu kunstiline partnerlus, ent 2027. aastal terendab ka marssalikepike ehk peadirigendi koht. Ja see pole veel kõik! Mainekas plaadifirma Decca sõlmis Mäkeläga eksklusiivse lepingu, mis on tähelepanuväärne ainuüksi selle poolest, et oma 93-aastase eksistentsi jooksul on Decca oma tiiva alla võtnud vaid kaks dirigenti: Georg Solti 1948. ja Riccardo Chailly 1978. aastal. “Klaus on sündinud dirigent: enesekindel, karismaatiline, aga mis peamine, läbi ja lõhki muusik. Ta on autoriteetne, kuid mitte arrogantne ning tänu muusika tundmisele, aga ka mängupsühholoogia tundlikule lähenemisele, on ta pälvinud orkestrite austuse terves maailmas,” põhjendab plaadifirma valikut Decca klassikadirektor Dominic Fyfe. Lisaks oma orkestritele on Mäkelä käesoleval hooajal ka Viini kontserdimaja Portrait Artist ning külalisdirigendina juhatamas selliseid maailma tipporkestreid nagu Chicago, San Francisco ja Clevelandi orkestrid, Londoni filharmooniaorkester, Baieri Raadio orkester ja Müncheni filharmoonikud. Ja ega küll küllale liiga tee, sest lisaks eelmainitule debüteeris Mäkelä Oslo filharmooniaorkestriga Londonis “BBC Promsil” ning juhatas Šveitsis Verbier’s nii festivali sümfoonia- kui kammerorkestrit, astudes samas üles ka tšellistina kammeransamblites, partneriteks Daniil Trifonov, Martin Fröst, Sergei Dogadin, Lucas Debargue jt.

Alustagem algusest

1996. aastal Helsingis sündinud Mäkelä on pärit muusikute perekonnast: ema Taru Myöhänen-Mäkela on pianist ja isa Sami Mäkelä tšellist. Isa eeskujul hakkas tšellot mängima ka Klaus: “Lapsena käisin väga palju kontsertidel ja kodus olin sunnitud kuulama, kui mu vanemad harjutasid. Esimest korda nägin dirigenti juhatamas 7-aastaselt, kui laulsin Soome rahvusooperi lastekooris, kes tegi kaasa G. Bizet’ ooperis “Carmen”. Dirigeeris Hannu Lintu. Vaatasin teda ja mõtlesin, et see on see, mida ma tulevikus teha tahan! See oli nagu välk selgest taevast! Loomulikult polnud mul tollal õrna aimugi, mida dirigendiamet endast tegelikult kujutab, aga sellest hetkest peale tahtsin dirigendiks saada”. 12-aastaselt asus Mäkela õppima Helsingi Sibeliuse akadeemia noorteosakonda, kus tema tšelloõpetajateks olid Marko Ylönen, Timo Hanhinen ja Hannu Kiiski. Samas avanes võimalus legendaarse Jorma Panula käe all kohe ka dirigeerimist õppida. Tavapäraselt tehakse sellega algust alles kõrgkoolis, mil noore muusiku silmaring on piisavalt küps ja lai, ent Panula oli seda usku, et dirigeerimispisikuga tuleb inimene nakatada võimalikult vara. Ilmselt peitub asja mõte selles, et muidu nii kompleksne ja komplitseeritud orkestridirigeerimine tundub noores eas üsna loomuliku tegevusena. Nii toimusidki Klaus Mäkelä ja teiste noorteakadeemia huviliste dirigeerimistunnid kord nädalas õpilastest ja õpetajatest koosneva väikese ansambli ees.

Jorma Panulast

Õpetaja Panula juhised oli väga instinktiivsed ja praktilised: tunnid võeti videosse, mis andis võimaluse noortel dirigendihakatistel end kõrvalt vaadata analüüsimaks, mis läks hästi, mis halvasti. Kui mõne tundlikuma või enesekriitilisema natuuri võib säärane meetod sootuks ära hirmutada, siis Mäkelä arvates oli see suurepärane – just oma silm on kuningas mõistmaks, et see, mida sa arvad, et sa dirigendipoodiumil teed, pole teps mitte see, mida tegelikult vaja. Eelkõige õpetas see meetod aga juhatama põhimõttel, et muusikuid tuleb aidata, mitte segada. Ja seda peab Mäkelä kõige väärtuslikumaks nõuandeks. “Juhata, juhata … kui miski esituses ei veena, pea kinni ning anna muusikutele täpne ja selge juhis, mida sa neilt ootad, enne kui edasi lähed,” armastanud Panula öelda. Mäkelä sõnutsi jõudis ta just neis tundides arusaamisele, et dirigeerimine pole mitte dirigendi kui juhi tõe kuulutamine, vaid eelkõige suhtlus ehk dialoog muusikutega. Dirigeerimist õpetada pole kahtlemata üldse mitte lihtne, sest see on niivõrd abstraktne, samas väga isikupärane tegevus. Kui näiteks võrrelda Leonard Bernsteini või Pierre Boulezi, siis mõlemad on võrdselt head dirigendid, ehkki nende juhatamismaneer on täiesti erinev. Nii et kuidas seda sõnulseletamatut “midagit” õpetada? Jorma Panula seda kunsti kahtlemata valdab, sest tema käe alt on tuule tiibadesse saanud terve plejaad kuulsaid dirigente, nagu Esa-Pekka Salonen, Jukka-Pekka Saraste, Sakari Oramo, Osmo Vänskä ja Mikko Franck. Ka Mäkelä iseloomustab Panulat kui suurepärast, aga samas väga soomelikku pedagoogi, kes tundides palju ei rääkinud. Panula oli pigem lühikeste ja selgete sõnumite meister, kes avas suu ainult selleks, et midagi olulist öelda. Ka polnud Panulal kombeks väga täpseid tehnilisi juhiseid anda, sest vastasel korral võinuks õpilane muutuda õpetaja koopiaks. Õpetamisprotsessis on oluline pigem vabadus ning õpetaja-õpilase omavaheline usaldus ning selles ehk Panula fenomen peitubki – oskuslikult suunates on ta lasknud kõigil oma õpilastel oma tee ise leida.


Concertgrbouw's. FOTO MARCO BORGGREVE

Orkestritest ja kõlast

Kui tavaliselt räägitakse orkestritele iseloomulikust kõlast, siis Klaus Mäkelä on aina enam ja enam seda meelt, et ka iga dirigent suudab luua oma erilise kõla, mis ei sõltu mitte juhatamistehnikast, vaid dirigendi olemusest ja isiksusest. Praegune aeg, mil dirigendid orkestrite juures pidevalt roteeruvad ja ühe kollektiiviga töötamise aeg sügavamaks süvenemiseks on liialt napp, on paraku loonud olukorra, kus orkestrite iseloomulik kõla on hakanud kaduma. Eriti siis, kui sellele pole osatud teadlikult tähelepanu pöörata ning seda säilitada. Mäkelä nimetab seda tabavalt n-ö “rahvusvaheliseks sound’iks”, mis tähendab, et orkestreid pole võimalik, nagu varem, kõla järgi üksteisest eristada. Seetõttu pole hinnas mitte ainult need dirigendid, kes oma isiksusega suudavad orkestri kõla mõjutada ja sellele midagi juurde anda, vaid ka vastupidi – dirigendid armastavad eripärase kõlaga orkestreid. Ja nende hulka kuulub kindlasti ka Klaus Mäkelä, kellele tänu väga selgele ettekujutusele, kuidas orkester ühes või teises teoses kõlama peaks, on orkestri kõla esituse juures pea kõige tähtsam komponent. Eripärane ja iseloomulik kõla on kindlasti üks põhjustest, mis Mäkelä Pariisi orkestri kunstilise juhina seda kollektiivi nii kõrgelt hindab, iseloomustades seda kui suurte isiksuste väga tundlikku kooslust. Võibolla on sensitiivsus midagi prantslastele eriomast, mõtiskleb Mäkelä, sest kodumaal Soomes ta seda ühegi orkestri juures tunnetanud ei ole, vähemalt mitte sel määral. Ent põhjusi on teisigi ja ühe orkestri kõla analüüsides ei saa kindlasti üle ega ümber ka ei üldisest kultuurilisest kontekstist (milline on kodusaali akustika ja publik) ega hariduslikust taustast. Pariisi orkestri kõla puhul mängib sestap kahtlemata suurt rolli akadeemilise hariduse traditsioon, mis ulatub tagasi Pariisi konservatooriumi hiilgeaegadesse, kus instrumentalistidele anti väga hea tehniline ettevalmistus, ent oli ka kindel arusaam orkestrandi elukutsest kui sellisest. Nii on tänapäevalgi selle õppeasutuse lõpetanud muusikud väga kõrgel professionaalsel tasemel ja nagu eelpool juba märgitud, tundlikud, täpsed ning suudavad näiliselt mängleva kergusega noodist lugedes omandada väga keerulisi partiisid, mis on tihti omased just kaasaegsele muusikale. Pariisi orkestriga võrreldes on Oslo filharmooniaorkestri kõla aga sootuks erinev, põhjamaiselt jõuline, kontsentreeritud ja sügav, ning sellise pingelise ja kohati isegi tumeda sound’iga töötada on ühtaegu nii väljakutse kui kingitus. Kuid veel suurem väljakutse ja õppetund on olla kahe nii erineva orkestri peadirigent, mis eeldab lausa erinevaid isikuomadusi, et mõlema orkestri vajadustele vastata. Ühtmoodi neile läheneda igal juhul ei saa – need meetodid, mis toimivad Oslos, ei toimi Pariisis. Sellele vaatamata hindab Mäkelä peadirigendi ametit kõrgemalt kui pelgalt külalisdirigendina juhatamist. Viimane annab elule kahtlemata vaheldusrikkust, aga sügavam kontakt ja koostöö tekib siiski n-ö oma orkestritega.


Oslo orkestri ees. FOTO MARCO BORGGREVE

Heliloojatest ja repertuaarist

Oma noorele eale ja lühikesele, ehkki peadpööritavale karjäärile vaatamata (või hoopis selle tõttu?) on Mäkelä repertuaarivalik mitmekülgne – sinna kuuluvad Bach, Haydn, Mozart, Beethoven, Schumann, Brahms, Dvořák, Šostakovitš ja isegi Mahler, kelle loomingu kohta on väidetud, et seda võivad juhatada ainult küpsed dirigendid. Kuidas aga küpsust hinnata? Mäkelä retsept on selline: “Loomulikult on autoreid ja teoseid, kelle muusikat on mõistlikum hilisemas eas mängida. Sest iga kord, kui ma uue partituuri avan, olen silmitsi kümnete ja kümnete küsimustega, millele püüan vastused leida. Need teosed aga, kus küsimusi on rohkem kui vastuseid, lükkan tulevikku – nende aeg pole veel küps”.

Samas juhatab Mäkelä väga innukalt ka kaasaegset muusikat, olles nii mõnegi autori (Unsuk Chin, Kaija Saariaho, Jörg Widmann) teoste esmaesitaja. Kaasaegse muusika mängimist peab Mäkelä lausa kohustuseks, heas mõttes muidugi, sest ka mineviku kuulsate heliloojate looming, mida me tänapäeval hästi tunneme ja kõrgelt hindame, oli omal ajal kaasaegne muusika. Et ka meie ajast tulevastele põlvedele märk maha jääks, tuleb kaasaegsete autorite tutvustamiseks neid mängida just siin ja praegu, on Mäkelä veendunud.

Jean Sibeliusest ja tema sümfooniaist

Mäkeläst kui Soome dirigendist rääkides ei saa loomulikult üle ega ümber Jean Sibeliusest: “Mulle meeldivad paljud heliloojad – Bach, Mozart, Beethoven, Schumann. Aga Sibeliusega on lugu teine, ta on palju isiklikum. Soomlasena olen sõna otseses mõttes Sibeliuse muusika sees üles kasvanud – laulnud tema jõululaule, mänginud kammerteoseid ja orkestrimuusikat. Seetõttu tundub tema looming väga omasena. Ka Sibeliuse stiil on erakordselt isiklik – väga aus, otsene ja lihtne, aga samas kompleksse ning innovatiivse harmooniaga. Mis mind aga Sibeliuse juures tõeliselt paelub, on tema teoste arhitektuur ja sisutihedus. On heliloojaid, kelle teostes leidub tohutult inspireerivaid teemasid, ent ühte ja sama ideed laiendatakse taktide kaupa tegelikult kaugemale ja sügavamale jõudmata. Sibeliuse helitööd on teistsugused, neis on kõik täpselt õiges kohas, õigel ajal ja õige pikkusega. Ehk võiks seda nimetada rangeks rikkuseks?”, mõtiskleb Mäkelä. Sibeliusest ei saa üle ega ümber ka seetõttu, et 2022. aasta kevadel ilmus Decca egiidi all Klaus Mäkelä ja Oslo filharmooniaorkestri ühine debüütplaat, millel kõlavad kõik nimetatu sümfooniad, sümfooniline poeem “Tapiola” ja kolm hilist fragmenti. Sama tsükliga esineti möödunud kevadel ka Viini kontserdimajas, ent nii imelik kui see ka pole, mekib nii Lääne-Euroopa publik ühes muusikakriitikutega Sibeliuse loomingut tänaseni pika hambaga, omaks tunnistamisest rääkimata. Nii märkis peale väga menukaid Viini kontserte muusikakriitik Dávid Gajdos (Die Presse, 22. V 2022), et “mitte ühtegi Sibeliuse seitsmest sümfooniast pole Viini kontserdimajas esitatud üle kahekümne korra, 6. sümfooniat isegi ainult kahel korral. Tänane emotsionaalne õhtu lõi aga pildi klaariks: oleme XX sajandi ühte suurimat sümfoonikut eiranud.” See hinnang tekitab üpris vastakaid tundeid: rõõmu, et 65 aastat pärast helilooja surma on Viini publik Sibeliuse väärtuse lõpuks ometi ära tundnud. Aga ühtaegu ka kummastust, et alles nüüd. Sest ehkki me Sibeliuse loominguga Eestis ja teistes põhjamaades otseselt üles ei kasva, siis tema kui suure sümfooniku väärtuses ei kahtle siin keegi. Meie ERSO ning ka teiste orkestrite kavas leidub Sibeliuse sümfoonilisi teoseid küllaltki tihti ning sugugi mitte ainult Soome dirigentide juhatusel. Mis viib mõtted sellele, et dirigent, aga eriti mõne tuntud ja tunnustatud orkestri peadirigent või kunstiline juht, peab lisaks muudele aspektidele nagu kõla ja orkestri kui isiksuste kogumi kujundamisel olema tark ja vastutustundlik ka repertuaarivalikus. Ehk võiks seda nimetada isegi missioonitundeks heliloojate vastu. Kui paljud dirigendid aga selles kategoorias mõtlevad …? Ent milline on Mäkelä suhe Sibeliuse sümfooniatesse ja millele ta oma interpretatsioonis tugineb? “Olles täielik salvestiste-friik, üritan kuulata uusi plaate nii palju kui võimalik, aga jumaldan ka vanu, ajaloolisi plaadistusi, sest nende mängumaneer ja kõla on otsekui teisest maailmast. Sibeliuse sümfooniatest on loomulikult suurepäraseid salvestisi, ehkki viimasel ajal olen pühendunud just ajalooliste plaadistuste kuulamisele. Need ei hõlma alati tervet tsüklit, vaid on pigem mõne üksiku sümfoonia lindistused. Tooksin välja Helsingi linnaorkestri rajaja Robert Kajanuse (1856–1933) Londonis 1930. aastate alguses tehtud plaadistused, mis mulle väga meeldivad. Väga põnevad on ka Armas Järnefelti (1869–1958), kes oli muide Sibeliuse abikaasa vend, nii Helsingi kui Stockholmi raadio jaoks tehtud lindistused. Huvitavaid leide on ka Sergei Kussevitskilt (1874–1951) ja ehk mõneti üllatavalt ka Herbert von Karajanilt, kes on minu meelest üks parimaid Sibeliuse dirigente üldse. Muide, helilooja ise on ühes oma kirjas öelnud, et Karajan on ainus dirigent, kes tema muusikat tõesti mõistab. Aga dirigent, kelle salvestistega olen üles kasvanud ja mida üle kõige armastan, on Leif Segerstam.”

Küsimusele, kas Sibeliuse sümfooniate hulgas leidub ka mõni lemmik, vastab Mäkelä kelmikalt, et see sõltuvat päevast. Neil päevil, kui ta tunneb end romantilise ja lennuka noorukina, meeldib 1. sümfoonia. Kui meeleolu on melanhoolselt soomlaslik, siis pigem neljas – tume, tõsine ja isiklik. Aga tõeliselt paeluv on 7. sümfoonia, mis kestab küll napilt 20 minutit, aga millega suudab Sibelius öelda sama palju kui Mahler oma 3. sümfoonias 90 minutiga.

101 views