Klassika ei lähe moest

Marcel Johannes Kits ja Sten Heinoja.

Eesti interpreetide liidu suvefestival “Klassika on Moes” toimus juunikuus Tapa vallas asuvas Moe külastuskeskuses juba neljandat korda. Klassikaline muusika, hea toit, ajalooline miljöö ja looduskaunis keskkond olid ühendatud nauditavaks tervikuks, pakkudes kaasahaaravaid elamusi ka klassikakaugemale kuulajale.

Erinevalt möödunud aastast, oli festival seekord kolmepäevane ning avakontsert toimus Tapa kirikus. Kui aasta tagasi oli kavas lausa kaks lastekontserti, siis tänavu puudus miskipärast otseselt lastele suunatud sisu. Siiski oli tore näha saalis mõnda last.

Festivali kava oli hästi läbi mõeldud ja tasakaalus ning mitte liiga pretensioonikas, pakkudes sarnaselt eelmisele aastale vaheldust nii rohkem süvenemist nõudva kui ka kergema ja meeleolukama muusika vahel. Avatud akendest pidevalt kostunud linnulaul lisas ettekannetele uusi kihte ja aitas mõtte uitama minekul taas kohale tulla. Üks kontsert ja laiemalt kogu festival oli toreda žestina pühendatud tänavusele Eino Tambergi 95. sünniaastapäevale.

Festivali avaõhtul kõlasid kontratenor Martin Karu ja organist Aare-Paul Lattiku esituses tuntud klassikalised viisid, peidetud pärlid ja virtuoossed orelipalad. Eino Tambergile pühendatud kontsert “Armastada ja olla õnnelik” oli mais EMTAs toimunud samanimelise kontserdi lühiversioon. Teoseid esitasid Ingely Laiv-Järvi (oboe), pianistid Marko Martin ja Maksim Štšura, Toomas Vavilov (klarnet), Henry-David Varema (tšello) ning löökpillimängijad Brita Reinmann ja Heigo Rosin. Oli näha, et kava ja koosseisud toimisid hästi, muusikud näitasid head ansamblitunnetust ja vastastikust lugupidamist.

Kuulajat pidevalt erksana hoidnud Tambergi lennukat ja kohati krutskeid täis muusikat tasakaalustasid järgmisel kontserdil klassikalised Beethoveni ja Brahmsi tšellosonaadid. Võib öelda, et tegu oli omamoodi transimuusikaga, mis ühelt poolt hoidis oma ekspressiivsusega pidevat pinget õhus, kuid teisalt pakkus meditatiivset naudingut. Täissaali ja lõpuovatsioonide järgi oli näha, et tegu oli festivali kõige populaarsema kontserdiga. Pianist Sten Heinoja ja tšellist Marcel Johannes Kits näitasid üles tõelist virtuoossust, muusikalist sõprust ja kõlatundlikkust. Kõige selle juures jäid nad publikuga väga avatuks ning lõid muheda ja kaasahaarava õhkkonna. Kirsiks tordil oli lisaloona kõlanud Brahmsi laulu “Maiöö” sõnade deklameerimine mõlema noormehe poolt enne selle instrumentaalesitust. Õhus oli palju elektrit, emotsionaalseid tundepahvakuid jagus eriti Beethoveni esitusse, kus tšello mahlakas avar kõla ja pianisti ennastunustav mäng jätsid sügava mulje. Ehkki muusikute ekspressiivsus oli muljetavaldav ja nakkavgi, oli vast kõige põnevam täielik pianissimo vahetult enne raputavat lõppu, kus mõlemad mängisid nii õhkõrnalt, justkui kostuks heli läbi loori või langeks see kuulajate peale peene lumekihina.

Age Juurikas esitamas Tubina muusikat.

Laupäeva alustas pianist Age Juurikas Eduard Tubina klaveriloomingule pühendatud kontserdiga, mis peegeldas hästi tema tundlikku väljenduslaadi ja ergast mängumaneeri. Kõlanud muusika oli suursugune ja romantiliste varjunditega. Kontsert kandis pealkirja “Tunnete maastik” ja kuulates oligi palju ruumi tunda, vaimusilmas tekkisid kujutluspildid ees avarduvast mägismaast. Kava oli seda erilisem, et pianisti ainulaadne side Tubina loominguga on kujunenud välja aastakümneid kestnud muusika kiht kihi haaval lahtimõtestamise, sisemise arengu ja suhestumise tulemusena. Kui nooremana suunas teda Tubina teele pianist ja muusikateadlane Vardo Rumessen, siis nüüd tunneb Age Juurikas, et Tubina aeg on tema jaoks saabunud.

Festivali lõpetas pealtnäha ebatavaline, kuid kõlaliselt hästi sobituv ja teineteist täiendav viiuli ja akordioni kooslus. Sundimatu ja usaldava koosmänguga Mari Poll ja Momir Novakovic on varemgi koostööd teinud, esitades näiteks 2022. aastal Eesti muusika päevadel koos pretensioonikat uudisloomingut. Nüüdsesse kavasse oli samamoodi liidetud eri ajastute muusikat, muuhulgas kõlas nii nüüdismuusikat kui ka tangot. Kahe pealtnäha väga erineva pilli ühine kõlapilt oli kirgas ja orgaaniline, pakkudes ka dünaamilisi üllatusi ja põnevaid helikihte.

Kogu festivali vältel oli väga tänuväärne interpreetide sõnaline dialoog publikuga. Kuulajaid hoiti kursis laval toimuva ja kõlama hakkava muusika tähendusega ning tänu sellele jälgiti aktiivsemalt. Kuna hooaja sees kohtab Estonia kontserdisaalis, Mustpeade majas ja teistes akadeemilisemate saalide kontsertidel sellist suhtlust pigem  harva, oli seda tõeliselt värskendav kogeda. Mõnes mõttes sai kuulaja veendumuse, et artistid, kes muidu pühalikult vaikivad, on sarnaselt publikuga täiesti tavalised inimesed – toredad ja hea huumorimeelega veel pealekauba. Olen veendunud, et selliselt läbi viidud kontserdid jätavad palju eredama mälestuse kui sõnatud. Reede õhtut lõpetanud Sten Heinoja ja Marcel Johannes Kitse täismaja näitas seda eredalt.

FOTOD RENE JAKOBSON