top of page

Joonatan Rautiola: klassikalist saksofoni hinnatakse Soomes kõrgelt


Joonatan Rautiola. FOTO HANNA KOIKKALAINEN

Selle aasta 4.–5. maini oli Tallinnas Soome tuntud saksofonist, laulja ja pedagoog Joonatan Rautiola. Ta andis põneva kavaga kontserdi konverentsil “Dekadents eesti kultuuris”(https://dekadents.utkk.ee/kontsert/) ning õpetas MUBA meistrikursustel, kus osales 12 eesti saksofoniõppurit. Rautiola tuntus õpetajana maailmas üha kasvab ja ta on valitud ka kuue parima instrumentalisti hulka saksofonistide “olümpiamängudel” Dinant’i Adolphe Saxi konkursil Belgias, mis toimub iga nelja aasta tagant. Järgnev intervjuu põhineb meistrikursustel toimunud vestlusringil, kus osalesid Eve Neumann, Joonas Neumann, Krista Citra Joonas, Lauri Sepp, Uku Gross ja Illimar Gross. Täiendavaid küsimusi küsis Mirjam Hinrikus.

Olid viimati Eestis 20 aastat tagasi. Kas võrreldes eelmise korraga oli midagi üllatavat?

MUBA uus hoone on kahtlemata uhke! Seda ei olnud 2003. aastal, kui osalesin Tallinnas Hillar Kareva konkursil. Toonane konkurss oli minu jaoks oluline väljakutse. Kohtusin esimest korda prof Olavi Kasemaaga ja kuulsin esimest korda konkursil pärjatud Eve Neumanni, Oskars Petrauskise ja Arvydas Kazlauskase esinemist. Pärast seda olen olnud nende kõigiga regulaarselt kontaktis.


Sul oli põneva repertuaariga kontsert konverentsil “Dekadents eesti kultuuris”? Kuidas sa lood valisid ja mida sinu valitud heliloojate looming saksofonistile pakub?

Küsisin konverentsi korraldajalt nõu, ta saatis Debussy “Fauni pärastlõuna” kohta Leonard Bernsteini loengu lingi, soovitas Tubina sonaati ja võibolla Sibeliust. Jäid siis Debussy ja Hindemithi saksofonile seatud vioolasonaat ja Sibelius. Hindemith on eriliselt dekadentlik, nii Wagneri kui veel mitme helilooja mõjudega, ning tema modernism ja huumor on samuti olulised. Mu õpilase Uku Grossi repertuaaris oli Debussy “Syrinx” ja siis otsustasime temaga koos mängida ka Hindemithi “Konzertstücki”. Saksofon sobib iseäranis hästi impressionistliku muusika esitamiseks, kuna tema kõlatekitamise vahendid on sedavõrd rikkalikud ning registrite teatav ähmasus ja tooni sageli lisanduv sahin ei sega.

Olen tõeliselt vaimustatud Tubina sonaadist saksofonile ja klaverile. Tubina helikeel on minu meelest väga rikas ja omapärane ning ta kasutab mõlema instrumendi võimalused meisterlikult ära. See teos on väga nõudlik, tegelikult nõudlikum, kui esmapilgul paistab, võibolla just tänu omapärasele meloodiale ja rütmile ning suurele intensiivsusele. Lõpuks ei ole saksofonile tohutul hulgal nii kõrgetasemelisi sonaate, nagu see Tubina oma.


Kes su paljudest õpetajatest on sind enim mõjutanud?

Õppisin neli aastat väga intensiivselt Pariisi konservatooriumis Claude Delangle’i juures. Kuigi mu mängimisstiil on tema omast üsna erinev, olen talt saanud palju tehnilisi nõuandeid. Mul on olnud ainult üks õpetaja, keda olen tahtnud õppimise ajal imiteerida: see oli Christian Wirth Habanera saksofonikvartetist.


Täpsusta natuke vahet saksofoni eri koolkondadel Prantsusmaal.

Paljude mängijate puhul on võimalik ära tunda, kas nad on olnud mõjutatud Marcel Mule’ist või õppinud Mule’i ja Daniel Deffayet' või Jean-Marie Londeix’ käe all. Enamasti on Prantsuse koolkond praegu vähem range; ei öelda, kuidas sa ei tohi mängida, ei ole kindlat vibraatot või suudimit (saksofoni huuletehnika – Toim.).


Kui me kuulame näiteks viiuleid või tšellosid, siis on nad väga ekspressiivse dünaamikaga, paljud saksofonimängijad aga ei kasuta pilli kogu dünaamilist ulatust ära – miks see nii on?

Minu meelest osa mängijaid tahab pigem imiteerida klarnetit ja oboed kui keelpille, mõned jälle ütlevad, et keelpillid on neile samuti suureks inspiratsiooniks, eriti on kuulda seda Daniel Deffayet' mängus.

Joonatan Rautiola koos Olari Eltsiga pärast koostööd Kymi Sinfoniettaga.

Räägi palun Dinant’i Adolphe Saxi konkursist ja Pariisi konservatooriumis õppimisest.

Käisin Dinant’is kaks korda ja sain seda konkurssi päris hästi tundma. Esimene kord oli 2006. ja teine kord 2010. aastal. Harjutustuba oli nagu kirik ja esinemissaal nagu kinosaal.

Pariisi konservatooriumi aeg oli minu jaoks väga hea periood. Igal aastal kandideeris sinna ligi 50 inimest, sisse sai kaks. Kava sissesaamiseks oli päris raske ja sel ajal oli normaalne harjutada kuus tundi päevas. Need olid minu jaoks väga inspireerivad, aga ka väga rasked ajad. Olin sageli stressis ja oli ka pisut koduigatsust. Sellest saadik, kui hakkasin 2008. aastal laulmisega tegelema, on mu mängustiil hakanud muutuma.


Laulmisel on natuke teine hingamine kui saksofonil mängides. Lauldes saab olla oma diafragmaga vabam, aga saksofoni mängides tuleb olla pigem hästi sirge ja ühtlase õhu joaga, või kuidas sulle tundub?

Minu jaoks on laulmine ja saksofoni puhumine üsna sarnased. Ma mängin üsna nõrkade keeltega, aga kui on tugevamad keeled või mängin sopranil, peab õhujuga olema kindlasti stabiilsem. Laulmises õpetatakse, et lauldes peab keha laienema. Tunnen sama ka saksofoni mängides. Olen mänginud rohkem sissepoole, kõhu poole, aga enam ma seda ei tee.


Osade lauluõpetajate meelest kahjustab puhkpilli mängimine häält, aga on tõestatud, et on võimalik mõlemat hästi teha. Mida sa sellest arvad?

Jah, oleneb ka inimesest, aga ma ei ole küll tundnud, et pillimäng kuidagi mu häält kahjustaks. Kui kahjustaks, teaks ma seda juba ammu, eriti seetõttu, et olen hääleliigilt tenor.


Kas sulle meeldis konkurssidel mängida ja milline oli su viimane konkurss?

Kas ma olen konkursil end hästi tundnud? Pole kindel. Konkursil mängimine ei tekita kunagi head tunnet. Hea on see, et pead lühikese ajavahemiku sees loo ära õppima ja siis saad seda hiljem kontsertidel mängida. Viimane oli Londeix’ konkurss. Seal sain II vooru ja siis olid minuga koos juba need, kellele olin meistriklassi andnud. Siis mõtlesin, et on võibolla aeg lõpetada. Aga see on väga teistmoodi, kui konkursside periood saab otsa, kuna konkursid annavad eesmärgi, mille poole püüda. Kui see kõik lõpeb, siis mis saab edasi? See võib olla raske.


Kuidas sa õpetamiseni jõudsid?

Tulin tagasi Soome 2011. aastal, et lõpetada õpingud Sibeliuse akadeemias. Teadsin ka, et mul on head šansid saada Pekka Savijoki töökoht. Aasta hiljem kutsuti mind asendama ühte õpetajat Tamperes ja siis juba täiskohaga. Mul on meistriklassi kogemusi aastast 2008 ja õpetamine on mulle alati meeldinud. 2012. aastal sain ka Sibeliuse akadeemias anda mõned tunnid nädalas ja 2016. aastal, kui Pekka läks pensionile, olin ühe aasta tema asendaja ning järgmine aasta kandideerisin sellele ametikohale ja ka sain selle.


Oled mitmeid aastaid õpetanud noori saksofoniste suveakadeemiates Prantsusmaal koos Claude Delangle’i, Vincent Davidi ja Alexandre Souillart’iga. Miks on oluline neid organiseerida? Mida need pakuvad õpetajatele ja õpilastele?

Olen võidelnud paljude raskustega nii saksofonimängu eri tehnikate õppimisel kui ka muusika mõistmisel ning mitmed õpetajatelt saadud nõuanded ja praktikad on olnud minu arengule väga olulised. Õpetajana usun nutikatesse ja loovatesse harjutusmeetoditesse, mida olen nii teistelt kogunud kui ka ise arendanud ning katsetan neid koos oma õpilastega.

Lisaks iganädalasele õppetööle naudin ka pedagoogilisi kohtumisi saksofonistidega, kellega pole varem kokku saanud. Seetõttu meeldibki õpetajana meistriklassides osaleda. Juulis olen alaline õppejõud Prantsusmaal, Université Européenne de Saxophone de Gap’is ning augustis õpetan Bretagne’i rahvusvahelises saksofoniakadeemias, mille üks asutaja ma 2012. aastal olin.

Mainisin juba oma viimast konkursikogemust, mil otsustasin võistlemast loobuda. See oli 2011. aastal, kui koos tolleaegse kaastudengi Alexandre Souillart’iga leidsime, et võistlustel osalemise asemel oleks vaja välja mõelda midagi muud. Kuna olime mõlemad saavutanud teatavat tuntust nii tänu 2010. aasta Dinant’i konkursile kui ka Pariisi rahvusvahelisele saksofonistide kogukonnale, otsustasime alustada suvekursustega ja vaadata, kas osalejaid tuleb. Mõte oli pakkuda väiksele õpilaste rühmale mitut tundi kahte eri stiili esindava õpetajaga. Lisaks soovisime osalejatele anda võimalusi ka soolomänguks. Huviliste rohkuse tõttu ei saa enamik rahvusvahelisi saksofonikursusi mõlemat eelnimetatut pakkuda.

Alexandre on üks mu lähemaid sõpru, kuid oleme väga erinevad nii isiksustena kui ka saksofonistidena ja õpetamismeetodite esindajatena. Alates aastast 2013 ühines meiega ka Alexandre’i naine Hiroe Yasui, kes on samuti Pariisi konservatooriumi lõpetaja.


Kui populaarne on klassikaline saksofon Soomes ja kui kaua seda on õpetatud? Nõukogude ajal oli saksofon meil pigem põlu all ja saksofoniklass avati alles 1980. aastal professor Olavi Kasemaa eestvõttel.

Saksofoni kasutati pikka aega kaitseväeorkestris ning aja jooksul sai üha ilmsemaks, et koolitus peaks keskenduma klassikalisele muusikale. Ma ei tea täpselt selle koolituse algust, kuid kuni 1980-ndateni õpetas klassikalist saksofoni Eero Linnala, kes mängis Helsingi linnaorkestris peamiselt klarnetit. Linnala surma järel hakkas seda õpetama Pariisi konservatooriumis Daniel Deffayet’ käe all õppinud Pekka Savijoki, kes on kahtlemata Soome saksofonimängu pioneer.

Klassikalist saksofoni hinnatakse Soomes minu meelest kõrgelt. Lapsed tahavad seda mängida, väiksemates külades on tihti saksofoni ja klarneti jaoks sama õpetaja. Samas Soome sümfooniaorkestrite ees soleerimas näeb saksofoni harva, kuid väiksemate orkestritega koos esinemas pigem sageli ning sellele komponeeritakse pidevalt ja arvukalt uusi teoseid. Meil on palju põnevaid noori heliloojaid ja hästi toimiv toetuste süsteem, mistõttu on loomulik tellida neilt regulaarselt uusi teoseid.


83 views

Comments


bottom of page